Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

      Et mitte äratada Valges majas toimuva vastu meedia huvi, pani kiirabiauto sireeni tööle alles Connecticut Avenuel.

      Cathy oleks tahtnud Golovkoga kaasa sõita, kuid teadis, et ülikooli haiglasse sisenemisel teda kindlasti märgataks ja siis tungleks Valge maja pressikonverentside ruumis mõne minuti pärast kari karjuvaid ajakirjanikke, kes ägedalt nõuavad juhtunu kohta informatsiooni. Siiski Cathy teadis, et Golovkot saadab Jacki tippmeedikust ihuarst.

      President Ryan lahkus hetke pärast naise juurest ja suundus läänetiiba, tõrjudes peast Golovko kokkuvarisemisest tingitud vapustuse, et keskenduda eelseisvale kohtumisele. Sisenenud, teatati talle, et eesruumis ootavad Mary Pat Foley ja LKA direktor Jay Canfield, kes soovivad temaga rääkida. Ta vaatas kella. Nõupidamine pidi algama poole tunni pärast.

      „Kutsuge nad sisse,” ütles ta sisetelefoni kaudu, toetudes kirjutuslaua nurgale.

      Foley ja Canfield tulid rutakalt. Mary Pat ei raisanud aega. „Härra president… meil on probleem.”

      Jack tõusis ja astus neile vastu. „Siis kipub neid kuhjuma. Jätka.”

      „Venemaa televisioonis teatati, et politsei piiras ühes Moskva korteris sisse ja tappis mingi mehe. Väidetavalt olevat õhkinud restorani juures pommi just tema. See on keegi Dino Kadići nimeline horvaat.”

      „Milles peitub probleem?”

      Mary Pat vaatas Jay Canfieldi poole. Canfield noogutas ja pöördus siis presidendi poole. „Kadić… on… meile teada.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ta oli kunagi LKA palgal.”

      Ryani õlad vajusid kühmu ja toetus jälle lauanurgale. „Kas ta teenis LKA-s?”

      „Ainult vahendajana. Tegutses üheksakümnendatel Balkanil. Kuulus lühikest aega LKA palgal olevasse üksusesse. Andsime talle ka teatud väljaõppe. Loobusime Kadićist, kui ta rühm… väljus kontrolli alt, võib vist nõnda öelda.”

      „Sõjakuriteod?”

      „Kõige halvemat sorti.”

      „Helde taevas! Kas venelased teavad, et ta oli LKA palgal?”

      Mary Pat võttis sõnajärje üle. „Kadić tegi allilmas karjääri, liialdades oma kunagiste LKA sidemetega. Loost, mida ta rääkis igaühele, kes viitsis kuulata, jäi mulje, nagu oleks tal Langleys seitsmendal korrusel omaette nurgakabinet. Võid uskuda, et venelased on Kadići LKA sidemetega kursis.”

      „Tore lugu,” ütles Jack. „Venemaa meedia on Volodini käpa all. Nende homsetes hommikulehtedes ilmub lugu, kuidas LKA palgamõrvar tappis nende välisluure direktori.”

      „Õigesti arvatud,” nentis Canfield. „Loomulikult lükkame me selle ümber, aga mis sellest enam kasu on?”

      Mary Pat läks üle uuele teemale. „Kuulsin Golovkost. Kas ta paraneb?”

      Jack kehitas õlgu. „Pole aimugi. Mina oletaksin toidumürgitust, kuid ma olen ajaloo-, mitte meditsiinidoktor. Ta viidi George Washingtoni Ülikooli haiglasse. Ta oli teadvusel, kuid nõrk ja segaduses.”

      „Niisiis sa ei saanudki temaga Birjukovist rääkida?”

      „Ei.” Ryan mõtles hetke. „Kui Golovko jäetakse haiglasse, siis selgub, et ta viibis Valges majas. Peame valmistuma ka niisuguseks tagasilöögiks, piirdumata sellega, mille võib põhjustada Birjukovi tapmine.”

      Sidunud kaks sündmust, lasi Mary Pat vilet. „Jack Ryan koksab maha Venemaa välisluure juhi ning kohtub samal päeval Kremli tippkriitikuga.”

      „Kes seejärel oksendab kanasalati välja,” lisas Canfield.

      „Jah, vähemalt DEFCON-kaks,”7 pomises Jack.

      Sel hetkel sisenes ruumi riigisekretär Scott Adler. Jack ütles: „Scott, kutsu Venemaa suursaadik siia, et ma saaksin avaldada talle Birjukovi hukkumise puhul kaastunnet.”

      Adler kallutas pead. „Minu arust oleks see pisut ülepakutud.”

      „On üksikasju, mida sa veel ei tea. Parem otsi oma Maalox8 välja, kuni Jay selgitab, mida homsetes Venemaa ajalehtedes kirjutatakse.”

      Adler vajus aeglaselt diivanile. „Kohutav.”

      10

      Liikudes vaikselt mööda Kensingtoni tänavaid, sammus sihikindlalt läbi Londoni öö üksildane inimkogu. Ta kandis musta kapuutsiga dressipluusi ja musti puuvillaseid pükse, kadudes tänavalaternate vahel täiuslikult pimedusse. Isegi siis, kui ta tulede all taas välja ilmus, varjasid habe ja vuntsid ta näo.

      Ta astus, pea langetatud, seljakott kõikus sportliku kõnnaku rütmis. Mees tahtis jätta asjaliku mulje, kuid kaks keskealist naist, kes metroojaamast kodu poole suundusid, ei mõistnud, mida sedalaadi asjalikkus tähendab. Nad nägid endale lähenevat meest ja kiirustasid üle vaikse tänava ohutule poolele.

      Jack Ryan juunior vaatas üle tänava naiste poole, kindel, et nad püüavad hoiduda temast kaugemale, ja naeris tasakesi. Ta ei tundnud süütute hirmutamisest mingit lusti, kuid nähtu osutas, kui kaugele ta oma metamorfoosiga oli jõudnud.

      Tema muutumine oli olnud dramaatiline. Ta kandis nüüd täishabet ja vuntse ning oli lasknud lõigata juuksed lühemaks kui kaunagi varem.

      Firmas Castor & Boyle Risk Analytics tööl olles kandis Jack Piccadilly lähedalt Jermyn Streetilt ostetud elegantseid rätsepaülikondi, kuid vabal ajal eelistas ta teksasid ja dressipluusi või sportrõivastust.

      Ta oli õppinud mitu aastat võitluskunste, kuid nüüd käis ta iga päev Earl’s Court Roadi võimlas, enamasti hilisõhtuti nagu tänagi, ning tegi jõuharjutusi, et lihasmassi kasvatada. Kaheksa nädalat raskusi tõstnud ja valgurikast toitu söönud, kogus ta neli lisakilogrammi, enamasti rinnale, turjale, õlgadele ja käsivartele, mistõttu ta liikus nüüd juba teisiti kui varem. Tema kõnnak oli nõtkem, sammud pikemad ning ta teadis jälitamisvõtetest piisavalt palju, mõistmaks kõnnaku muutmise kasu.

      Juba rohkem kui kuu aega ei olnud ükski võõras teda ära tundnud ning nüüd oli ta kindel, et isegi suurem osa sõpru Ühendriikides mööduks temast tänaval, aimamatagi, kes ta on.

      Hoolimata naljadest, mida ta kuulis töö juures oma pingsa töögraafiku ja uue näokarvastiku aadressil, meeldis talle anonüümsuse tunne.

      Plaanivälisest tegevusest hoolimata oli Ryan pühendanud tööle üle viiekümne tunni nädalas. Talle on tehtud ülesandeks tegeleda šoti nafta- ja gaasimiljardäri Arthur Galbraithiga, kellele kuulus maailma eri paikades mitu firmat, sealhulgas suur maagaasi otsimise ja ammutamise kontsern Ida-Siberis. Pärast seda, kui tema ja teised erainvestorid olid Galbraith Rossiya Energy nullist ülesehitamiseks kulutanud miljardeid ning tegelenud kümme aastat Siberi karmis kliimas uurimis- ja läbindamistöödega, hakkasid nad lõpuks kasumit teenima.

      Ent aasta pärast kasumisse jõudmist kaevati firma vähimagi hoiatuseta Vladivostokis kohtusse süüdistatuna maksupettuses. Enne kui Galbraith segaduse klaarimiseks lennukiga Venemaale jõudis, käskis Venemaa Maksuamet firma võlgade tasumiseks likvideerida. Tähelepanu äratas tõik, et СКАЧАТЬ