Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

      Ta kraaksatas üheainsa venekeelse sõna.

      „Požaluista!” Palun!

      Punalipulise üksuse ülem peatus, kuid ainult hetkeks. Siis avas ta tule. Meeskond samuti, relvad tärisesid, horvaadi palgamõrvar võpatas ja väänles, kui kuulid tärinal ta rinna purustasid.

      Ta prantsatas selili voodile, käed laiali.

      Ülem käskis meestel ta asjad üle vaadata ja asus ise laipa läbi otsima. Leiti kotti peidetud püstol. Ohvitser, kellele relv oli pihku puutunud, võttis kinnastatud käega selle torust ja ulatas, pära ees, ülemale. Too surus selle surnud horvaadi kätte, pigistas mehe verised sõrmed ümber relvapära ja kukutas püstoli põrandale.

      Hetk hiljem ütles ta: „Kõik on korras.” Ta vajutas õlamikrofoni küljel nupule. „Klaar. Üks objekt maas.”

      Ülem oli saanud käsu. Keegi kusagil kõrgel oli soovinud selle mehe surma, õigustatud jõu rakendamist oli kerge korraldada.

      Punalipuline üksus täitis Kremli käsku.

      9

      Jack, Cathy ja Sergei sisenesid Kollasesse Ovaaltuppa. Neile oli kaetud kohvilaud, kuid Sergei ei puudutanud oma tassi, seega loobusid kohvist ka Jack ja Cathy.

      „Ma palun oma lõunaaegse kirglikkuse pärast vabandust,” ütles Golovko.

      „Pole midagi,” vastas Jack.

      „Mu naine suri aastaid tagasi, sellest ajast alates olen mõtelnud enamasti tööle ja oma rahva kohale ajaloos. Valeri Volodini valitsuse all libiseb Venemaa tagasi olukorda, mida noorem põlvkond ei oska rumalusest karta. Miski ei hirmuta mind rohkem. Tunnen, et pean kasutama oma teadmisi meie mineviku kõige süngemate tahkude kohta selleks, et me seda ei kordaks.”

      Sergei rääkis veel pisut oma ringreisist USA-s, kuid tema mõtted näisid viibivat mujal ja ta laup oli pärast lantši veelgi rohkem higihelmestega kattunud.

      Cathy anuvat pilku märganud Jack Ryan ütles: „Sergei, ma palun sinult isiklikku teenet.”

      „Loomulikult, Ivan Emmetovitš.”

      „Tahan, et keegi su läbi vaataks, lihtsalt teadmiseks, et sinuga on kõik korras.”

      „Tänan sind, kuid see on tarbetu.”

      „Vaata seda minu perspektiivist, Sergei. Mis mulje jääks maailma ajakirjandusele, kui SVR-i endine juht tuleb Ühendriikidesse ja haigestub pärast halvasti grillitud lihatüki söömist?”

      Ümberringi seisvad salateenistuse agendid kihistasid endamisi, kuid Sergei üksnes muigas nõrgalt. Jack, kes teadis, et sõber naerab meelsasti, pani seda tähele. Sergei ei reageerinud seekord naljale, mis süvendas Ryanis veendumust, et presidendi meedik Maura peab Sergei läbi vaatama.

      Jack kavatses teda edasi veenda, kui koridoriuksest vaatas sisse presidendi personaliülem Arnie Van Damm. Tema tulek üllatas Jacki, sest tavaliselt ei lahkunud Van Damm päeval läänetiivast, et tulla presidendi eluruumidesse. Seetõttu mõistis Jack, et midagi on juhtunud. Protokolli täitmine võttis vaid hetke, Jack tutvustas Golovkot Van Dammile. Venelane surus personaliülema kätt ja istus siis tagasi toolile Cathy vastas.

      „Härra president, kas ma tohin teile midagi kiiresti teatada?”

      „Olgu pealegi. Andestust, Sergei, anna mulle hetk aega, kuid sa pole veel konksu otsast pääsenud.”

      Sergei ainult noogutas naeratades.

      Ryan suundus Arnie kannul keskkoridori ja sealt edasi läänepoolsesse elutuppa. Seal juba ootas Mary Pat Foley. Jack mõistis, et ükspuha, mis on toimumas, oli Mary Pat kuulnud seda alles äsja, sest kõigest kümme minutit tagasi viibis ta lantšil, kusjuures siis ei paistnud midagi pakilist olevat.

      „Mis juhtus?”

      „Venemaa,” vastas Mary Pat. „Kolmkümmend minutit tagasi tapeti pommiplahvatusega SVR-i direktor Stanislav Birjukov Moskva südalinnas, kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel Kremlist.”

      Ryan pigistas hambad kokku. „On alles lugu.”

      „Jah, see mees meeldis meile. Muidugi oli ta Venemaa luuraja, kuid sellegipoolest usaldusväärne inimene, keda me oleksime sel kohal meelsasti näinud.”

      Ryan arvas Birjukovist samamoodi. Ehkki ta ei tundnud seda meest, teadis ta, et just Birjukov oli pisut rohkem kui aasta tagasi aidanud päästa Ryani sõbra John Clarki Moskvas julmade piinajate käest. Hiljem oli Birjukov salaja abistanud ka Campust, et Clark jõuaks Hiinasse. Mis puutus Venemaa luurejuhtidesse, siis president Ryani arvates võinuks Birjukovi nende hulgas pühakuks tunnistada. Ta küsis: „Kas on pisimgi võimalus, et tegemist oli juhusliku terroriakti, mitte palgamõrvaga?”

      „Ütleksin, et see ei ole täiesti välistatud, ainult et me räägime praegu Moskvast,” vastas Foley. „Pärast Volodini mullust võimuletõusu on korraldatud mitu pommiplahvatust, kokku viis või kuus. See Kultuuripargi lähedal asuv restoran on populaarne, täiesti võimalik, et pomm oli määratud mõne tähtsa kliendi, mitte aga seal viibinud SVR-i ülema kõrvaldamiseks.”

      „Aga?” küsis Ryan. Ta oli töötanud koos Mary Pat Foleyga piisavalt pikka aega, et taibata häälevarjundites peituvaid mõtteid.

      „Aga… nagu sa tead, levivad kuuldused, nagu mõni pommiplahvatus oleks olnud FSB kavandatud valerünnak. Birjukov ei olnud samasugune Kremli soosik nagu FSB direktor Roman Talanov. Tegelikult peetakse teda ja Talanovit vihasteks võistlejateks.” Ta parandas ennast. „Neid peeti vihasteks võistlejateks.”

      Ryan kallutas üllatunult pead. „Kas sa oletad, et FSB direktor laskis SVR-i ülema tappa?”

      „See ei ole oletus, härra president. Lihtsalt mõtlesin valjusti. See on küll lausa provokatiivne oletus, kuid kõik see, mis on Venemaal juhtunud pärast Valeri Volodini võimuletulekut, on leebelt öeldes dramaatiline.”

      Ryan pidas hetke aru. „Olgu pealegi. Kohtume tunni aja pärast koos kogu rahvusliku julgeoleku meeskonnaga Ovaalkabinetis. Püüa selleks ajaks suuremat selgust hankida.”

      „Golovkol ei vea,” arvas Mary Pat. „Kui ta oleks oma kaardid õigesti välja mänginud ja võimule tõusnud Volodini külje alla pugenud, oleks ta saanud selle töö endale. Ja nüüd on SVR-is vakants.”

      Öeldu oli must huumor, kuid Ryan ei naernud. „Sergei ei oleks hakanud Valeri Volodinit teenima isegi siis, kui talle oleks püstol vastu oimu surutud.”

      Ryan naasis Kollasesse Ovaaltuppa. Tavaliselt oleks ta katkestanud kohtumise, kui kõne all oli midagi nii suurt nagu Venemaa luureülema võimalik palgamõrv, kuid ta soovis kasutada avanenud võimalust ja teatada juhtunust Golovkole.

      Ruumi sisenenud, leidis ta eest ärevuses inimesed. Seina ääres seisnud salateenistuse agent kiirustas istumisnurga poole. Alles siis märkas Jack oma ammust sõpra tooli kõrval selili põrandal. Cathy oli tema juures ja toetas pead.

      Golovko nägu oli valust moondunud.

      Cathy vaatas üles Jacki poole. „Kutsu Maura siia. Ja ütle, et lõunaportikuse juurde toodaks kiirabiauto. Ütle, et sõidetakse George Washingtoni Ülikooli haiglasse!”

      Ryan СКАЧАТЬ