Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arusaamise tõttu on ta sunnitud varsti välja astuma.”

      „Tal on õigus, et Ukrainal ei ole lepingut NATO-ga,” ütles Ryan. „Kui ta ründab, siis ei astu Euroopa mingil juhul Krimmi kaitseks sõtta.”

      Golovko lõi käega. „Euroopa tahab naftat ja maagaasi, millega Venemaa neid varustab. Sealsed riigid on juba pikka aega Moskva ees koogutanud.”

      „Tegelikud vajavad nad Venemaa naftat ja maagaasi,” täpsustas Ryan. „See ei tarvitse mulle meeldida, kuid Venemaa poolehoid on nende huvides.”

      „Nõnda võib see olla, aga kui Venemaa Ida- ja Kesk-Euroopas nukuriike luues neile üha lähemale nihkub, kaotavad NATO riigid osa oma senisest mobiilsusest. Nad peavad rakendama Moskva suhtes vastujõudu, kuni selleks veel vähegi võimalust on.”

      Ryan oli Sergeiga päri, kuid kõnealune probleem oli süvenenud juba aastaid ja ta teadis, et selle lõunasöögi ajal seda ei lahendata.

      Pärast mitmesugustest sorbettidest koosnenud desserti, mida Sergei ei puudutanud, jätsid Mary Pat ja Ed hüvasti, aga Jack ja Cathy kutsusid venelase üle koridori Kollasesse Ovaaltuppa, kunagisse salongi, kus Cathyle meeldis korraldada eravastuvõtte.

      Teel palus Golovko vabandust, et minna vannituppa, ja Jack juhatas ta elutoa tualetti. Kui ta koridori tagasi tuli, lähenes Cathy mehele.

      „Ta on haige,” lausus ta vaikselt.

      „Jah, ta ütles, et sõi midagi, mis ei andnud hästi seedida.”

      Cathy krimpsutas nägu. „Lugu on hullem. Ma ei tea, kuidas sa peaksid seda tegema, kuid tahan, et laseksid Maural Sergei enne lennujaama sõitmist läbi vaadata.”

      „Ma ei tea, kuidas…”

      „Olen kindel, et suudad teda võluda. Olen tõepoolest mures, Jack. Arvan, et ta on tõsiselt haige.”

      „Mis sa arvad tal viga olevat?” Jack jahmus.

      „Ma ei tea, kuid ta vajab läbivaatust. Täna, mitte homme.”

      „Püüan teda veenda, kuid ta on alati olnud väga vintske krants.”

      „On olemas vintskeid, aga ka rumalaid. Pean sulle meenutama, et ta on väga arukas mees.”

      Ryan noogutas, tunnistades, et naisel on õigus. Ta oli küll Ühendriikide president, kuid ühtaegu kohusetundlik abikaasa. Kõige vähem tahtis ta, et Cathy kogu ülejäänud päeva Sergei pärast tema kallal näägutaks.

      8

      Dino Kadić jõudis kolmkümmend minutit pärast pommiplahvatust tagasi oma üürituppa, võttis külmikust õlu ja lülitas teleri sisse. Ta oleks pidanud asjad kokku panema, aga sellega võis viivitada, kuni ta tumeda Jarpivo pudeli tühjaks rüüpab. Hommikul lahkub ta Moskvast esimese rongiga, kuid praegu lõbustab end pisut, vaadates oma operatsiooni kajastust uudistes.

      Tal ei tarvitsenud oodata kaua. Rüübanud mõne sõõmu, nägi ta sündmuspaika, klaasikilde ja põlevaid rususid restorani ees. Kaamera nihkus vasakule, libises üle laialipaisatud kummuli maasturite tänaval, mille taustal kõrgus Lunastaja Kristuse kirik. Akendes peegeldus kiirabiautode tulevälgatusi.

      Lummatuna enda loodud kaose ilust, vajus Kadić diivanileenile.

      Sündmuspaigal viibiv naisreporter näis olevat seal toimunud tapatalgutest sügavalt vapustatud. Ta tõstis mikrofoni suu juurde, otsides kobamisi sõnu.

      Kadić muigas, kui naine edastas pommiplahvatuse kohta väheseid üksikasju, mis olid talle teatavaks saanud. Enamjaolt ta lihtsalt kogeles, piirdudes purustustest rääkides nappide omadussõnadega.

      Minut hiljem tõstis ta käe kõrva juurde ja vaikis äkki, kuulatades kõrvaklapis produtsendi häält.

      Siis läksid ta silmad pärani.

      „Kas see on kindel? Kas ma võin selle teate edastada?” Ta ootas vastust, aga Kadić kallutas pead, imestades, mis toimub. Reporter noogutas kiiresti ja ütles: „Praegu teatati, et just plahvatuse hetkel väljus restoranist välisluureteenistuse direktor Stanislav Arkadjevitš Birjukov ja sai vigastada. Tema seisundist ei ole veel midagi teada.”

      Kadić pani õllepudeli käest ja vahtis ainiti ekraanile.

      Mõni vähem küüniline mees oleks pidanud esimesi teateid restorani Vanill pommiplahvatuse kohta ekslikuks. Kindlasti ei tea see naine midagi. Seda laadi sündmuskohtadelt esimestel minutitel edastatud informatsioon oli reeglina väär, mittetõene.

      Luureagentuuris ja maffiarühmitustes teenitud aastad olid muutnud Dino Kadići paadunud küünikuks. Kuulnud, et Birjukov viibis pommiplahvatuse hetkel kõnniteel, sai ta kohe aru, et reporter ei eksinud, ja mõistis sedagi, et kõik toimunu ei olnud juhuslik kokkusattumus.

      Ta oli lõksu meelitatud. Haldane’i palgamõrva tellija oli teatanud plahvatuse aja ja koha ning nõudnud suuremat laengut, et mõjuraadius oleks suurem. Ükspuha, kes Kadići operatsiooni ka korraldas, oli selle tegelik sihtmärk SVR-i direktor.

      „Picku matirinu!” See horvaadikeelne roppus oli tavalisest perssesaatmisest palju vängem.

      Dino Kadić mõistis ka midagi muud. Sel viisil alatult toiminud inimesed saadavad kahtlemata kellegi ka teda vaigistama, et ta sissekukkumisel neid endaga kaasa ei tõmbaks.

      Üürikorteris väikesel diivanil istudes oli ta selles kindel.

      Küsimus ei olnud, kas teda rünnatakse… Hoopis, millal see juhtub.

      Küünikuna ei jätnud Kadić endale kuigi palju aega. Kuuekümne sekundiga paneb ta asjad kokku, saja kahekümnega jõuab alla autosse.

      Stay frosty. Ta virutas õllepudeli vastu teleriekraani, kargas püsti, korjas kokku kõige tähtsamad asjad ja toppis need rullkotti.

      Kaks tumerohelist ZiL-130 baasil ehitatud bussi peatus Gruzinski Valil elumaja ukse ees ning sõidukite tagauksed paiskusid valla. Mõne sekundiga hüppas kõnniteele kakskümmend neli 604. punalipulise eriüksuse võitlejat. Need olid sisevägede mehed, Venemaa politsei parima väljaõppe saanud eliitsõdurid. Sel hetkel Gruzinski Valile sattunud möödujate meelest sarnanesid need mehed, seljas must soomusvest, peas must Nomex-mask ja silme ees suitsjast pleksiklaasist näovari, futuristlike robotsõdalastega.

      Kaheksa meest jäi soklikorrusele, kaks kaheksaliikmelist meeskonda kiirustas kahes trepikojas neljandale korrusele. Tõustes surusid nad automaadi AK-47 pära vastu õlga, toru eesliikuvast mehest pisut kõrvale suunatud.

      Neljandal korrusel väljusid nad trepikojast. Mõni korteriomanik avas koridoriukse ning leidis end vahtivat tõtt maskides meestega, kõigil automaat käes. Elanikud tõmbasid ukse kiiresti kinni, mõni keeras teleri valjusti mängima, et säästa end kogu sellest põrgust, mis seal valla oli pääsemas.

      Punalipulise üksuse mehed koondusid 409. korteri ukse taha, ülem astus ettepoole, kohe ukse rammija selja taha.

      „Minekuaeg on käes,” ütles Kadić täpselt kuuskümmend sekundit pärast diivanilt hüppamist. Ta vedas rullkoti tõmbeluku kinni ja sirutas käe, et haarata see voodilt.

      Tema selja taga paiskus koridoriuks valla, murdus hingedelt ja lendas tuppa. Kadić pöördus järsult, pillas koti ja tõstis käed. Ta püüdis alistuda, СКАЧАТЬ