Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulda ja see näis külalist reibastavat. Ta oli käinud kahe nädala jooksul kümnekonnas USA linnas, millest iga jaoks leidus tal vaid kiidusõnu. Ta oli kõnelenud enamasti ülikoolides Valeri Volodini korrumpeerunud administratsioonist, samuti kirjutas raamatut, mis pidi sama sõnumit rõhutama veelgi jõulisemalt.

      Seepeale ütles Ed Foley: „Sergei, Valeri Volodini esimene ametiaeg lõpeb vähem kui aasta pärast. Eile allkirjastas Volodin uue seaduse, millega ta saab õiguse määrata Venemaa kaheksakümne kolme regiooni kubernerid. Minusugusele vanale tegijale tundub, et demokraatia tagasikäik kogub üha suuremat hoogu.”

      „Volodini seisukohalt oli tal seda mõistlik teha,” vastas Golovko.

      „Kuidas nõnda?”

      „Kohalikud valimised toimuvad selle aasta lõpupoole. Alati on pisike võimalus, et rahvas valib isiku, kelle ustavus keskvalitsusele on kaheldav. Volodini eesmärk on kontrollida kõike Moskvast. Oma inimeste seadmine kaheksakümne kolme regiooni etteotsa võimaldab tal seda teha.”

      „Mida ennustate demokraatiale Venemaal Volodini esimese ametiaja lõpuks?” küsis Mary Pat.

      Sergei rüüpas suure sõõmu jäävett. Ta ütles: „President Volodin selgitab oma raudset rusikat väitega: „Venemaal on eriline, juhitav demokraatia.” Just nõnda selgitab ta tõsiasja, et tegelikult kontrollib tema suuremat osa ajakirjandusest, et just tema määrab kubernerid ning saadab trellide taha ärimehed, kes tema arvates ei järgi igas oma äriotsuses Kremli huve.” Golovko raputas tülgastunult pead. Ryan märkas tema hõredate valgete juuste varjus läikivat higi. „„Juhitav demokraatia”. Venemaa juhitavat demokraatiat tuntakse maailmas paremini teise nimega. Diktatuur.”

      Kõik noogutasid nõusoleku märgiks.

      „Venemaal toimuv pole valitsemine. See on kuritegu. Volodinil ja tema kannupoistel on miljardeid dollareid riiklikus gaasifirmas Gazprom ning naftakontsernis Rospromneft, samuti väikeosalus pankades, mida sellegipoolest täielikult kontrollitakse, aga ka laevanduses ja puidutööstuses. Nad röövivad riigi rikkusi ja loodusressursse ning selleks kasutatakse Kremli võimu. Volodini ja tema silovik’ude rohkem kui aasta kestnud võimutsemise ajal on minu meelest Venemaa demokraatiast jäänud järele ainult mälestus. Ma ei liialda. Keskvõim on otsekui lumepall, mis mäest alla veeredes üha paisub. See muutub järjest suuremaks ja tormab kasvava hooga. Mõne aasta pärast ei suuda seda keegi enam peatada.”

      „Miks rahvas talub seda?” küsis Cathy.

      „Venemaa ühiskondlik leping on väga lihtne. Rahvas on valmis vastutasuks turvalisuse ja külluse eest loobuma vabadusest ning sulgema silmad, et mitte näha valitsuse korruptsiooni. See toimis seni, kuni valitses turvalisus ja küllus, kuid praegu on kõik kokku varisemas.

      Ma viibisin seal 1990. aastatel. Pensionär, kes tavaliselt maksis turul toidukauba eest sada rubla, avastas äkki, et sama kaubakogus maksab nüüd miljon kuussada tuhat rubla. Poodnike põhitegevus oli öelda inimestele, et nad peavad surnuks nälgima.

      Venelased on rõõmsad, et need päevad on möödunud. Volodin on diktaator, kuid enamik näeb temas kaitsjat. Siiski on majandus alla käimas ning Venemaa demograafia muutub, ja mitte tema kasuks. Kõikides riikides on slaavlaste sündimus olnud ligi kakskümmend aastat negatiivne. Mida kõvemini raudne rusikas pigistab, mida rohkem Venemaalt ressursse välja voolab ja riiki pankroti poole tüürib, seda rohkem inimesi märkab selle survet.”

      Sergei Golovko hakkas köhima, kuid hoog vaibus kohe. Ta pühkis salvrätiga huuli ja lausus: „Venemaa olemasoleva ühiskondliku lepingu nurjumine ei too kaasa uut ühiskondlikku lepingut, vaid ainult võimaldab Volodinil tühistada üha rohkem vabadusi.”

      „Benjamin Franklin ütles umbes nõnda,” lausus Jack Ryan. „Need, kes loobuvad oma olulisest vabadusest, et saada ajutine ohutus, ei vääri vabadust ega ohutust.”

      Golovko pidas hetke aru. „Öelnuks see mees nõnda Moskvas, oleks FSB ta Lefortovosse ülekuulamisele tirinud.”

      Jack naeratas. Golovko kas ei teadnud, kes oli Benjamin Franklin, või oli selle lihtsalt unustanud. Ta ütles: „Franklin ütles seda kakssada viiskümmend aastat tagasi, kui meie vabariigil olid rasked ajad.”

      „Mind ei häiri Volodini tegevus ainult kodurindel,” sõnas Mary Pat. „Hiljutised sündmused endistes liiduvabariikides kannavad Kremli sõrmejälgi. Roman Talanovi luureteenistused ja Valeri Volodini tugeva käe taktika on loonud suure hulga klientriike.”

      „Sõltumatute Riikide Ühendus ei ole enam sugugi nii sõltumatu,” ütles Ryan.

      Golovko noogutas elavalt kaasa, rüüpas veel ühe suure sõõmu vett ja võttis taas salvräti, nüüd selleks, et tupsutada laubalt higi. „Kindlasti on see nõnda. Nad on sekkunud valimistesse, ära ostnud ja ähvardanud juhte ning mõjukaid inimesi, õõnestanud opositsioonirühmitusi. Valgevene, Gruusia, Moldova… need on taas sama hästi kui satelliidid. Usbekistan ja Tadžikistan ei lahkunud Venemaa hõlma alt kunagi, teised kõiguvad siia-sinna. Me nägime, mis juhtus Eestis, kui üks Venemaa naaber Moskvale ei kuuletunud. Ilma sinuta, Jack Emmetovitš, oleks Eesti nüüd vasallriik ning Leedu ja Läti langeksid samuti.”

      Ryan täpsustas viisakalt: „Mitte mina, Sergei. NATO.”

      Golovko raputas pead. „Sina juhatasid teed. Euroopa ei tahtnud sõdida, kuid sa veensid neid.”

      See oli olnud Valges majas valus kõneaine. Ryan lihtsalt noogutas napilt ja rüüpas teed.

      „Mida sa arvad Ukraina konfliktist?” küsis Mary Pat.

      „Osaliselt oma suuruse tõttu on Ukraina eriline juhtum. Kümme korda Gruusiast suurem, seal elab tohutu hulk inimesi, kes seostavad oma päritolu Venemaa, mitte Ukrainaga. See on slaavi rahvas. Paljud Läänes unustavad, et Ukraina, Valgevene ja Venemaa slaavlastel on ühine pärand. Ilmselt tahab Volodin ühendada nad ajaloolistel põhjustel, samuti soovib ta kontrollida Lääne-vastase puhvrina teisi endisi liiduvabariike.”

      Ed Foley ütles: „Kui Ukraina hakkas rääkima NATO-ga liitumisest, siis loomulikult põhjustas see Venemaa pahameele, kuid tegelikud ähvardused algasid alles pärast Volodini mullust võimuvõtmist.”

      Sergeid raputas taas köhahoog. Rahunenud, püüdis ta seda pisendada. „Andestust. Erutun alati, kui jutt pöördub Valeri Volodinile.”

      Kostis tasast, viisakat naeru. Doktor Cathy Ryan siiski vaikis. Ta oli märganud Golovko kahvatut nahka ja ägenevat higistamist. „Sergei, meie personali kuulub arst. Kui soovid, siis kutsun Maura pärast lantši üles ja lasen su läbi vaadata. Tahan lihtsalt veenduda, et su tervis on korras.” Ta rääkis sama viisakalt, kuid professionaalselt nagu oma patsientide vanematega. Tal oli nähtust oma arvamus ja tahtis seda väljendada, kuid otsustas veel oodata.

      „Tänan pakkumise eest, Cathy, kuid ma lendan täna õhtul Inglismaale tagasi ja kui kõhuvalu püsib, lähen homme Londonis oma arsti juurde.” Ta naeratas nõrgalt, tundes end ilmselt ebamugavalt. „Kindlasti on mul hommikul juba palju parem.”

      Cathy võttis selle teadmiseks ilmega, mis tunnistas tema rahulolematust. Jack pani seda pilku tähele ja mõistis, et jutt ei ole sellega veel lõppenud.

      Vaene Sergei, mõtles ta.

      Golovko muretses rohkem arutatava teema kui oma tervise pärast. „Jah, Edward. Venelased kardavad, et Ukraina pöördub tagasi Läände, väljudes nende mõjusfäärist. Volodin sattus raevu, kui riigis võtsid jälle võimu rahvuslased. Ta kardab, et Ukraina astub NATO-sse, ning СКАЧАТЬ