Kameeleonmees. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

      Juba ammu enne neid saatuslikke sündmusi mõistis Grethel Rosenberg tegelikult väga hästi, et tema suhet elukaaslase ja tulevase lapse isa Mirko Johansoniga ei saa kuidagi ideaalseks või isegi mitte tavapäraseks nimetada. Mõnikord, enne rasedust, ei saanud Grethel isegi aru, mis Mirkot üldse tema juures kinni hoiab. Miks tahab see seltskondlik, rõõmsameelne ja hea välimusega mees raisata oma elu temasuguse hiirekese peale? Kuid naine oli kusagilt kuulnud, et vastandeid pidigi teineteise poole tõmbama. Vahest oli selles väites omajagu tõtt? Igatahes oli tema mehele nende tutvumise algusest saadik justkui alt üles vaadanud. Mees oli Grethelile öelnud, et ta on ilus. Niimoodi oli varasemalt väitnud üksnes Gerhard, ja vennana ei läinud tema ju arvesse.

      Grethel ise ei pidanud end sugugi ilusaks. Tal olid pikad tumedad juuksed ning väikese ümara näo kohta natuke liiga suured pähkelpruunid silmad, kuid alaline arg ja endassetõmbunud ilme sellel näol rikkus tema enda arvates ära igasuguse ilu. Varasemalt pidas naine end ka liialt kõhnaks, kuid nüüd, pea kaheksandat kuud rasedana, oli vähemalt see mure möödanik. Veidi rohkem kui kümme lisakilo oli tema figuurile üksnes kasuks tulnud.

      Naine uskus siiralt, et pärast lapse sündi läheb tema ja Mirko suhtes kõike ainult paremuse poole. Kuidas saaks see teisiti ollagi? Kõik ju räägivad, et laps muudab inimesi jäägitult, miks ei pidanuks ta muutma siis Mirkot? Mehele meeldisid põngerjad ju kangesti ning Gretheli rasedusest kuuldes oli ta siiras vaimustuses. Kindlasti pidi temast tulema hea isa. Naine oli veendunud, et peale poja sündi hakkab Mirko hoopis rohkem kodus viibima ning algab sootuks teine elu.

      Gerhardiga oli Grethel viimasel ajal palju tülitsenud. Vend nimelt ei uskunud, et Mirko võiks muutuda. „Õige mees tuleks peale tööd koju oma raseda naise juurde, mitte ei jõlguks tont teab kus kohas ringi,” oli Gerhard alles paar päeva tagasi väitnud. Grethelit pahandas säärane väide hirmsasti. Ta polnud sedalaadi naine, kes oleks keelanud mehel sõpradega kokku saada. Pealegi oli laps ju alles kõhus ning temal polnud üksi kodus häda midagi. Praegu oli ju veel viimane aeg, kus ta sai raamatuid lugeda ja netis olla just nii palju kui ise tahtis.

      Grethel arvas, et vend on lihtsalt kade. Tema, Grethel, on pikaajalises suhtes ja perekonda loomas, samal ajal kui Gerhard istub lihtsalt üksi kodus nagu hunnik õnnetust, jõllitab päevad läbi arvutiekraani ja õgib ennast kogu aeg järjest paksemaks. Selle arvamuse jättis ta loomulikult enda teada. Oli ju vend olnud alati tema parim sõber ning viimasel ajal peale Mirko üleüldse enam-vähem ainuke inimene, kellega ta suhtles.

      Tegelikult tundis Grethel, et ta ei tohikski Gerhardile tolle elustiili kohta midagi väga ette heita. Tema ise polnud ju sugugi parem. Nüüd, olles värskelt sünnituspuhkusele jäänud, ei lahkunud ta enam peaaegu üldse kodust. Ainult siis, kui oli tarvis poes käia või kui ta ilusa ilma korral viitsis natukeseks jalutama minna. See oli kõik.

      Eraklikkus oligi vist peamiseks põhjuseks, miks neil Mirkoga oli kõik nii nagu oli. Ei olnud ju nii, nagu poleks mees teda ealeski endaga kuskile välja või sõprade poole kaasa kutsunud. Alguses kutsus ikka sageli ning Gretheli alaline keeldumine näis jäävat talle mõistatuseks. Lõpuks oli ta loobunud naist kusagile kutsumast. Läks üksi ja viimasel ajal üha sagedamini.

      Mõnikord tundus naisele, et ta ei tunnegi üldse seda meest, kellega ta juba üle aasta ühe katuse all oli elanud. Ta ei tundnud ühtegi tema sõpra ega ainsatki sugulast. Väljaspool kodu ei teinud nad koos mitte midagi, kui just poeskäimine välja arvata. Ja kes selles süüdi oli? Eks ikka tema, Grethel ise.

      Kui kangesti oleks ta tahtnud olla teistsugune, normaalne, tavaline naine! Selline, kellel on olemas sõbrad ja kelle jaoks on inimestega suhtlemine igapäevane ja täiesti loomulik asi. Grethel aga ei mäletanudki aega, mil tema niisugune oleks olnud. Seda aega vist polnudki olemas. Ja ainus, kes teda mõistis, oligi Gerhard. Sest tema oli samasugune.

      Ka nüüd, kus ta vennaga üha sagedamini Mirko pärast vaidles ja tülitses, mõtles Grethel tihtipeale, mis temast ilma Gerhardita üldse oleks saanud. Milline olnuks tema lapsepõlv ja koolitüdrukuiga siis, kui kaksikvend igal sammul tema kõrval poleks seisnud? Ainsa kaaslase, ainsa sõbrana, ainsa inimesena, kellega kas või normaalselt juttugi ajada.

      Isast ei teadnud nad midagi, ainult seda, et vanemad lahutasid juba nende beebieas ning et isa elas kusagil teises Eesti otsas. Isa polnud kunagi üritanud nendega kontakti võtta ja ema ei armastanud temast eriti rääkida. Ega tegelikult ei armastanud ema üldse eriti millestki rääkida. Kodus olles istus ta enamasti televiisori ees või luges raamatut, vahel vahtis ka lihtsalt niisama tundide kaupa keskendunult aknast välja. Tavaliselt ei vastanud ta ka siis, kui temalt midagi küsida. Ema oli kusagile omasse, küllap paremasse maailma ära kadunud.

      Lasteaias nad ei käinud. Grethel ei teadnudki täpselt, miks – kas polnud mingil põhjusel kohta saanud või ei pidanud ema seda lihtsalt vajalikuks. Ema tööloleku ajal oli neid hoidmas käinud eesti keelt vaevu purssiv vene pensionäriproua. Tädi Maša – nii olid nad teda kutsunud. Nad mõlemad olid teda kartnud. Grethel mäletas hästi veel nüüdki, pea kakskümmend viis aastat hiljem, kuidas see erkpunaseks värvitud juustega kogukas tädi kord Gerhardile tugeva kõrvakiilu oli andnud. Millega vend tookord hakkama oli saanud, seda ta paraku meenutada ei suutnud. Vaevalt see midagi erilist oli, Grethel ei suutnud oma tasast ja alati nii korralikku venda mingi pahandusetegijana ettegi kujutada. Küllap oli vaesekesel kogemata mingi äpardus juhtunud, kohmakas oli ta ju küll. Igatahes hoidsid nad mõlemad pärast seda tädi Mašast eemale. Nad mängisid tavaliselt oma toas, sel ajal kui tädi teises toas istus – kas siis samuti televiisorit vaatas nagu ema või siis mingi näputööga ametis oli, vahel ka köögis keetis või küpsetas.

      Nendele lapsepõlve ühistele mängudele mõtles Grethel siiani nostalgilise igatsusega. Nad olid lugusid sepitsenud, tavaliselt üks alustas ja teine siis jätkas. Tihtipeale joonistasid nad oma lugude tegelased ka üles, see oli justkui midagi algeliste koomiksite laadset. Nende armastatumate fantaasiate hulka kuulus üks jänesepere. See oli olnud selline klassikaline suur pere, kuhu kuulusid isa, ema ja viis väikest põnni. Iga päev mõtlesid nad välja uusi seiklusi, millega jänesepõnnid taas hakkama olid saanud. Eriti hea fantaasia oli olnud Gerhardil, vend suutis kogu aeg millegi põnevaga lagedale tulla. Grethelile näis, et vennast võinuks ehk saada hea kirjanik.

      Kooli minna olid nad mõlemad kangesti tahtnud, see oli tundunud niivõrd suure ja põneva muutusena elus. Vähemalt tema, Grethel, oli küll kujutanud kooli ette kohana, kus saab kõiksuguseid huvitavaid asju teada ning kus on palju lapsi, kellega mängida. Tegelikkus kujunes aga sellest, mida need kaks seitsmeaastast lapselikult olid arvanud, sootuks teistsuguseks. Koolis, teiste laste hulgas, olid mõlemad tundnud ennast täielike võõrkehadena, justkui pärineks nad kuskilt teiselt planeedilt. Nad ei teadnud midagi multikakangelastest, kuna erinevalt emast ei vaadanud nemad kodus pea ealeski televiisorit, vaid hoopis joonistasid ja mõtlesid lugusid ja hiljem juba lugesid raamatuid. Nende rõivad pärinesid second-hand-kauplustest ning ema ei olnud ilusate ja kokkusobivate asjade hankimisega just eriti vaeva näinud. Kaksikud teenisid väga kiiresti „kaltsakate” ja „lollakate” hüüdnimed ning juba esimese kooliaasta lõpuks suhtlesid-mängisid Grethel ja Gerhard vahetundides ainuüksi teineteisega.

      Alguses oli tüdrukul väga kahju olnud, et kõik nii salaja kui ka avalikult nende üle naersid ja neid iialgi oma mängudesse kaasata ei soovinud. Mõne aja pärast oli ta aga olukorraga harjunud, see näis üha loomulikum, et tema maailmas eksisteeribki vaid üks tõeline sõber – Gerhard. Ja muidugi raamatud, alati raamatud.

      Raamatuid oli Grethel neelanud aplalt ja isukalt juba sellest ajast saadik, kui ta umbes viieselt lugemise selgeks oli saanud. Talle sobis kõik, nii klassikaline kui ka ajaviitekirjandus, nii ulme-, armastus- kui ka õudusjutud. Oluliseks pidas ta vaid põnevate karakterite olemasolu, selliste, kellega tal õnnestus ennast samastada ja kelle abil end kuskile mujale, seikluslikumasse ja ehk paremassegi maailma kujutleda. Jane Eyre ja Rebecca kuulusid just noil põhjustel tema suurimate lemmikute hulka. Eriti just viimase teose kangelannaga tundis ta suisa hingesugulust. Gerhard uuris samuti raamatuid, kuid mitte niivõrd ilukirjandust kui kõikvõimalikke käsiraamatuid, eriti arvutialaseid.

      Aastate СКАЧАТЬ