Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame. Stephen Grosz

Чтение книги онлайн.

      Eessõna

      Viimased kakskümmend viis aastat olen töötanud psühhoanalüütikuna. Olen ravinud patsiente psühhiaatriahaiglates, psühhoteraapiaja kohtupsühhoteraapiakliinikutes, laste- ja täiskasvanute osakondades ning erapraktika raames. Olen konsulteerinud lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid, neid on saadetud minu juurde konsultatsioonile ja ma olen kohtunud nendega ka kord nädalas psühhoteraapiaseanssidel.

      Enamik mu tööst on siiski olnud seotud täiskasvanutega, kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi ning selle töö sisu moodustabki käesoleva raamatu ainese.

      Järgnevad lood pärinevad igapäevasest praktikast. Lood on tõestisündinud, kuid konfidentsiaalsust silmas pidades olen muutnud kõiki detaile, mis võimaldaksid kedagi ära tunda.

      Mingil ajal elus on enamik meist tundnud end lõksupüütuna, kuna oleme mõelnud või teinud asju, tuginedes oma impulssidele või rumalatele valikutele, ja leiame end nüüd mingi õnnetuse või hirmu küüsis, oleme iseenda tegutsemise vangid. Tunneme, et me ei suuda edasi minna, ja usume ikkagi, et peab olema mingisugune pääsetee. „Tahan muutuda, aga mitte siis, kui see tähendab muutumist,” teatas mulle kord üks patsient täiesti süütul moel. Kuna minu töö seisneb selles, et aitan inimestel muutuda, siis räägibki käesolev raamat muutumisest. Ning kuna muutus ja kaotus on tihedalt seotud – ei saa olla muutust kaotuseta –, siis on selles raamatus korduvalt juttu ka kaotusest.

      Filosoof Simone Weil kirjeldab, kuidas kaks kõrvalkongides elavat vangi õpivad väga pika aja jooksul teineteisega seinale kopsides rääkima. „Sein on see, mis neid lahutab, ent on samas ka nende suhtlemisvahend,” kirjutab ta. „Igasugune eraldamine ka ühendab.”

      Käesolev raamat räägibki sellisest seinast: meie soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See räägib ka üksteise kuulamisest, kuid mitte ainult sõnadest, vaid ka sõnade vahele jäävast. See, mida siin raamatus kirjeldan, pole mingi võluprotsess. See on midagi, mis on meie igapäevase elu osa – me kopsime seinale, me kuulatame.

      Algus

      Kuidas meis võib võimust võtta lugu, mida me ei suuda sõnadesse panna

      Tahan rääkida teile loo patsiendist, kes mind šokeeris.

      Kui ma oma psühhoanalüütikupraksisega algust tegin, üürisin endale konsultatsioonideks väikese toa Hampsteadis, avaral rohelusega palistatud tänaval nimega Fitzjohns Avenue. Tuba asus mitme tuntud psühhoanalüüsikliiniku naabruses ning paariminutilise jalutuskäigu kaugusel Freudi muuseumist. Fitzjohnsi allee lõpus asub suur Freudi pronkskuju.

      Minu konsultatsiooniks mõeldud ruum oli vaikne ja mööblit leidus seal vähe. Toas oli kirjutuslaud, mis oli piisavalt suur, et teha märkmeid ja kirjutada igakuiseid arveid, ent puudusid raamaturiiulid või kapid kaustadele – tuba polnud mõeldud lugemiseks või uurimistööks. Nagu enamikus konsultatsioonikabinettides, polnud ka sealne diivan päris diivan, vaid tugev tumeda kattega üheinimesevoodi. Voodi peatsis oli hanesulgedest padi ning selle peal valge linane salvrätt, mida pärast iga patsienti vahetasin. Mulle toa üürinud psühhoanalüütik oli aastaid tagasi paar Aafrika rahvakunstitaiest seinale riputanud. Sama naisterahvas kasutas tol ajal sama ruumi hommikuti, mina õhtupoolikutel, ning see oli ka põhjus, miks tuba oli isikupäratu, isegi askeetliku väljanägemisega.

      Töötasin Portmani kliinikus osalise koormusega, nõustades kohtupsühhiaatria ambulatoorseid haigeid. Üldiselt olid Portmani kliinikusse saadetud haiged seadusega pahuksisse sattunud, mõni neist oli sooritanud vägivaldseid või seksuaalkuritegusid. Nägin igasuguses vanuses patsiente ja kirjutasin kohtu jaoks üsnagi mitu ettekannet. Samal ajal tegelesin oma erapraksise käimalükkamisega. Mul oli plaanis töötada hommikuti kliinikus, õhtupoolikuti lootsin aga vastu võtta erapatsiente, kel olid vähem ekstreemsed või mitte nii kiiret lahendust nõudvad probleemid.

      Peagi selgus, et mu esimesed erapatsiendid nõuavad samuti üsna suurt tähelepanu, ja praegu olnule tagasi vaadates näen tervet hulka põhjuseid, miks need esimesed haigusjuhtumid nii raskeiks osutusid. Osaliselt oli selles süüdi mu enese kogenematus. Arvan, et võtab aega – minul igatahes võttis –, enne kui mõistame, kui väga inimesed üksteisest erinevad. Ning arvatavasti tegi olukorra raskemaks ka asjaolu, et kogenumad psühhiaatrid ja psühhoanalüütikud olid saatnud mulle terve hulga patsiente, püüdes aidata mul oma ametis alustada. Arstid saadavad sageli oma patsiente algajate analüütikute juurde konsultatsioonile, kui nad ei taha nendega ise tegeleda või ei saa neid kusagile mujale paigutada. Sel põhjusel tuli minul vaeva näha järgmiste patsientidega.

      Preili A., 21-aastane üliõpilane. Kuigi talle hinnangu andnud psühhoanalüütiku kirjeldus oli, et ta „kannatab kontrollimatute nutuhoogude, depressiooni ja sügava küündimatusetunde all”, esines ta rõõmsa noore naisena, kes nõudis talle mittevajaliku ravi lõpetamist.

      Aja jooksul sain aga teada, et ta oli buliimik ja tundis sundi end korrapäraselt lõikuda. Kuna ta oli seanssidel käinud kaootiliselt, siis olid kaks eelmist terapeuti loobunud temaga tegelemast.

      Professor B., neljakümneaastane teadlane, abielus ja kahe lapse isa. Hiljuti oli teda süüdistatud oma konkurendi töö plagieerimises ning ülikooli prorektor oli edastanud küsimuse distsiplinaarkomisjonile. Kui ta leitakse süüdi olevat – ja professor B. ütles mulle, et tõenäoliselt see juhtub –, siis võimaldatakse tal võib-olla diskreetselt töölt lahkuda. Arst oli talle antidepressandid välja kirjutanud ja palus mul talle psühhoanalüüsiseanss korraldada. Professor B. meeleolu kõikus väga suurtes piirides, kord oli see palavikuliselt triumfeeriv – näiteks pilkas ta distsiplinaarkomisjoni kuuluvaid kolleege –, kord täiesti masendunud.

      Proua C., kolme lapse ema, kes pidas koos abikaasaga väikest restorani, soovis abi, kuna oli mures ja kannatas paanikahoogude all. Meie esimesel kohtumisel teatas ta, et tal on raske „kellegagi ausalt suhtes olla”, ent alles pärast mitut kuud teraapiaseansse rääkis ta mulle, et tal oli suhe oma laste hoidjaga, naisega, kes oli töötanud perekonnas viimased seitse aastat ning oli tööle asunud juba varsti pärast paari esimese lapse sündi. Nüüd – vastupidiselt abikaasaga kokkulepitule – püüdis proua C. jälle salaja rasestuda, sest ei suutnud taluda mõtet, et kaotab lapsehoidja.

      Üks mu esimestest patsientidest oli noor mees, kel nimeks Peter. Ta oli ravil lähedalasuvas suures psühhiaatriahaiglas. Kolm kuud enne meie kohtumist oli Peter peitnud end kohaliku kiriku kappi, kus püüdis endale mitmesuguste ravimite üledoosi ning randmete läbilõikamisega lõppu peale teha. Ta andis endale ka väikese noaga mitu hoopi kaela, rindkeresse ja käsivartesse. Peteri leidis koristaja. Ehkki koristaja oli hirmunud, hoidis ta noormeest kiirabi saabumiseni süles, küsides pidevalt: „Kes seda tegi? Ütle ometi, kes sinuga niimoodi talitas?”

      Haigla psühhiaater-konsultant küsis, kas oleksin nõus Peteriga viis korda nädalas psühhoanalüüsiseansse läbi viima. Naisarst leidis, et igapäevane teraapia kombineerituna iganädalase kokkusaamisega tema endaga oleks Peteri paranemiseks parim võimalus, nii oleks tal võimalus naasta oma kihlatu ja töö juurde.

      Peter oli 27-aastane ja töötas ehitusinsenerina. Enne haiglasse sattumist oli ta ostnud koos kihlatuga ühe magamistoaga korteri väljaspool Londonit. Peteril olid tööl probleemid ja ta muretses raha pärast, ent see kõik ei tundunud selgitavat vägivaldset rünnakut enese vastu. Osa mu ülesandest oli seega näha temaga vaeva, et püüda kindlaks teha ta enesetapukatse põhjused – kuni me ei suutnud mõista, mis tõukas teda ennast ründama, võis ta väga tõenäoliselt sellise katse uuesti ette võtta.

      Peter СКАЧАТЬ