Kirjaklambritest vöö. Mare Sabolotny

Чтение книги онлайн.

      Johann: Aitääh. Sa ka.

      Nähtamatu naine: Oeh, ma olen näljane, aga samas ei ole ka…

      Johann: Sööd ehk?

      Nähtamatu naine: Ma ei saa, kurgidieet hetkel!

      Johann: Mingi anorektik oled või?

      Nähtamatu naine: Ei, enam ei ole. Erilist isu ei ole lihtsalt.

      Johann: Kunagi olid siis või?

      Nähtamatu naine: No põhimõtteliselt jah. Paar aastat tagasi kaalusin sada kilo ja nälgimine paistis olevat äge idee. Selle ainus tulemus oli, et keerasin oma mao persse.

      Johann: ?

      Nähtamatu naine: Aeg-ajalt on maoga probleeme, noh, vahet pole. Pohhui.

      Johann: Ei ole ju päris pohhui. :( Arsti juurde ei taha minna?

      Nähtamatu naine: Olen käinud, ta ei teadnud, mis mul viga on. Pohhui. Mu keha on igatpidi defektne, nii et tõesti suva.

      Johann: Mmkei… Ise tead. Sa kokku ei viitsi saada? Ma tõesti ei viitsi seda kuradi kirjandit kirjutada.

      Nähtamatu naine: Ma ei tea… vanemad tavaliselt ei luba õhtul välja, kui olen samal päeval koolist puudunud.

      Johann: Kas nad teavad, et sa täna koolis ei käinud?

      Nähtamatu naine: Ei.

      Johann: Siis pole probleemi. 15 minuti pärast sinu maja ees. Tean, et on tõesti kohutavalt vajalik palju mukkida, kuid ürita saada alla kahe tunni hakkama, eks?

      Nähtamatu naine: Urr… Okei, näeme siis.

      Kati ohkas, pani riidesse ja lülitas arvuti välja. Kas Juhan võiks olla esimene inimene, kes teda ja ta valu mõistab? See küsimus keerles tüdruku peas kogu selle aja, mil ta end valmis pani ja trepist alla tõttas.

      Maja ees poisiga kokku saanud, vastas ta endale, et kindlasti mitte.

      „Terekest,” ütles Juhan kähiseva häälega.

      „Mis su häälel viga on?” küsis Kati murelikult.

      „Külmetus ja räme köha,” vastas poiss haledalt.

      „Tänks, et mind nakatad. Söö küüslauku!” soovitas tüdruk ülbelt ja läitis suitsu.

      „Küüslauk ei ravi suitsetamisest tekkinud köha. Vähemalt ma ei usu, et ta seda teeb,” vastas Juhan, juhtides neid oma tavalise passimiskoha poole. „Kuule… et see, mis sa nagu enne ütlesid, et… imelik tundus kuidagi… ei taha sellest rääkida?”

      „Miks peaks see sind huvitama?” küsis Kati tuimalt, ta oli juba harjunud, et keegi ei hooli.

      „Muidugi huvitab see mind. Olen ju su sõber ja ma… ee… hoolin sinust väga,” lausus Juhan kohmakalt, tänades end, et ei olnud kogemata oma tegelikke tundeid välja plärisenud.

      „Mrh, see ei ole suur asi ja sul oleks tõesti suva,” punnis Kati vastu, kuigi sisimas lootis, et poiss surgib edasi, sügavamale, palju sügavamale.

      „Ei, tõsiselt, kui sul mingi probleem on, võid mulle rahulikult rääkida, kuigi sa kedagi ei usalda. Mure jagamisest hakkab kergem ju.”

      Kati vaatas Juhanit tükk aega mõtliku pilguga ja lõpuks teatas: „Mul ei ole probleemi, varem oli.” Tüdruk ei teadnud isegi, miks ta oli otsustanud poissi usaldada, tavaliselt ei lasknud ta kedagi sisse, eriti neid, keda nii lühikest aega tundnud oli. Sisetunne ütles, et Juhan ei reeda teda, ja Kati jäi sellele lootma. „Sa ei tunne mind kuigi kaua, mingi pool aastat, on ju?” Juhan noogutas. „Noh, kõik algas sellest, et kolisime siia. Kodus oli kõik hea ja tore, aga Eestis ei leidnud ma uusi sõpru ja olin väga üksik. Ma ei olnud paks, lihtsalt trulla, aga klassikaaslased narrisid mind sellepärast. Ka iluvõimlemisega ei saanud ma siin jätkata, sest vanemad ei otsinud trenni ja ise ma ei osanud. No siis passisingi enamasti kodus, pugisin ja õppisin. Olin juba leppinud, et olen paks nohik ja Kerstist saab meie pere beib vms. Aga… siis tuli eelpuberteet ja teiste arvamus hakkas rohkem lugema. Suunasin kogu oma viha enda välimusele ja hakkasin toitu välja oksendama. Et see polnud kuigi meeldiv, proovisin söömise üldse lõpetada. Toitusin tükk aega ainult värskest kurgist ja rohelisest teest, mingil hetkel hakkasin ka ujumas käima. Lõpuks kaalusin 40 kilo, olles 160 cm pikk. Mu vanemad ei pannud tähele, et midagi valesti oleks olnud. Kujutad ette? Kõik, mis ma eales olin teinud, oli nende nimel, kuid ma ei pälvinud mingisugust laitust ega kiitust!” Kati oli rääkinud rohkem, kui plaaninud oli. Pisar oleks pidanud kaunistama ta silmanurka, kuid sellest polnud märkigi. Teema oli valus, kuid Kati oli suutnud kõik tunded maha suruda ja vaoshoituks jääda.

      „Karm,” ütles Juhan, kes ei osanud midagi muud teha. „Mis siis sai?”

      „Leppisin sellega. Märkasin, et kipun igal pool minestama, ja trennis ei saanud ka hakkama, siis viskas kõik üle. Hakkasin taas korralikult toituma ja üritasin endale tehtud kahju korvata. Ise ei pannud tähele, et olin puberteediikka jõudnud, ja sealt tuligi mässumeelsus. Ei tahtnud enam olla paks nohik ja terve klassi narrimisobjekt. Ükskõik, mida ma tegin, miski ei olnud hea. Üle viskas! Kuid kuna kool oli kõva, ei lubanud vanemad seda vahetada. Siis panin füüsikalabori põlema!”

      „Mida?” hüüdis Juhan üllatunult naerdes.

      „Ma panin füüsikalabori põlema, või ma ei tea, selle koha, kus õpetaja igasugust jama hoiab. See juhtus tegelikult poolkogemata. Mul oli vaba tund ja murdsin pead, kuidas koolist välja lennata, mõtlesin, et pärast seda, kui füüsikalaboris suitsu teen, eliitkool mind enam ei taha. Kuna ma tol ajal füüsikat veel ei õppinud, ei teadnud ma, et keegi loll hoiab laua all ebaturvalises anumas mingisugust väga kergesti süttivat vedelikku.”

      „Sa ajad praegu jama,” ütles Juhan, tal oli raske uskuda, et isegi Kati-sugune kobakäpp millegi nii absurdselt rumala ja hulluga hakkama oli saanud.

      „Ei aja, ausalt. Sa ei kujuta ette, kui vihased mu vanemad olid, nad oleksid mulle peaaegu peksa andnud, siiski valetasid nad minu kohta igasugust jama kokku, nagu oleksid mul tol ajal olnud „väikesed psüühilised probleemid”. Nad tegid kõik, et mind välja ei visataks. Pärast saime teada, et labori mahapõletamine ei olnud pooltki nii hull kui fakt, et ma seal suitsetasin, kõige kohutavam kõigist kuritegudest. Mina olin üliõnnelik, sain uuesti alustada ning kohtusin uues koolis ka Liisi ja Anniga, seal olid asjad hoopis teistmoodi. Gümnaasiumi ei pääsenud ma ka sinna ja nii lõpetasimegi kolmekesi sinusuguste seas.”

      „Tänks.”

      „Just. Selline on minu kiiksuga elulugu. Ise tead, kas julged veel mu sõber olla või mitte, sest ma komistan pidevalt äparduste otsa.”

      „Mul on au olla su sõber,” pomises Juhan armunult naeratades, mille peale Kati teda äärmiselt imestunult vaatas. „Ehemm, igatahes…” pomises poiss naeratust suult pühkides, kuid tal ei olnud midagi öelda.

      Kati naeratas õnnelikult. Ta oli lubanud veel ühel inimesel oma kestast läbi murda, aga ta oli kindel, et see poiss ei reeda teda, ei tee talle haiget.

      „Palun ära räägi teistele sellest, mis ma sulle täna usaldasin. Ma ei suuda teist korda СКАЧАТЬ