Kirjaklambritest vöö. Mare Sabolotny

Чтение книги онлайн.

      Avastanud, et bussi tuli oodata veel kümme minutit, süütas Kati suitsu ja valmistus vabandust paluma, mis ei olnud tema jaoks kuigi kerge. Tüdruk tõmbas paar sügavat mahvi ja ütles võimalikult siiralt: „Vabandust, et ma hommikul selline tujukas mõrd olin.”

      „Tõesti, ma ei pannud tähelegi, et sa mõrrana käitusid,” kostis Juhan sarkastiliselt.

      „Kuule, tõesti… ma üritan siin vabandust paluda, sa tead, et ma olen imelik…”

      „Mitte imelik, vaid tujukas.”

      „Vahet pole. Ma ei tea, mis mul hakkas, kõik hakkas närvidele käima ja sina jäid ette.”

      „Vaat kui tore. Iga kord, kui sul tuju peale tuleb, norid minuga tüli!”

      „Juhan, tõesti, ära aja mind nutma.”

      „Sa ei oska nutta.”

      „Nüüd norid sina tüli!”

      „Millal su isa suitsetama hakkas?” küsis Juhan teemat vahetades. Poisi suurim soov tol päeval oli tüdrukuga ära leppida.

      „Teismelisena, ema ka, kuid jättis maha,” vastas Kati tuimalt ikka oma vabandusele vastust oodates.

      „Häh, välismaalased.”

      „Niivõrd-kuivõrd. Kas su teemavahetus tähendab, et meie vahel on kõik okei?”

      „Jah, viimast kahtekümmet tundi ei ole olnud.”

      „Sõbrad?”

      „Muidugi, alati,” vastas Juhan õrna kurbusevarjundiga hääles ja kallistas Katit. Ta tahtis midagi enamat kui ainult sõprus. Kati aga ei teadnud, mida ta tahab… tõenäoliselt mitte Juhanit.

      8

      Kati ärkas varem kui tavaliselt, tükk aega enne äratuskella, uni oli kadunud ega kavatsenudki naasta. Ta tegi endale tassi kohvi, ronis eestoa diivanile ja vaatas multikaid, hästi vaikselt, et teler vanemaid ja Kerstit üles ei ärataks. Kell oli siiski viis hommikul.

      Poolunes jälgis tüdruk multikaid, just siis, kui ta oli magama jäämas, tormasid välisuksest sisse reibas Marianne ja surmväsinud John, kes kandis kahte toitu ja pudeleid täis kilekotti.

      „Ema, isa, mida te siin teete?” küsis Kati unises hämmingus.

      „Me elame siin,” vastas Marianne.

      „Seda jah, aga…”

      „Siit võib välja lugeda, et üks noor daam tuli eile liiga hilja koju ega märganudki, et meid kodus pole.”

      „Või et see noor daam läks liiga vara magama.”

      „Millegipärast ei usu ma seda.”

      „Kas te käisite poes?” küsis Kati, nähes, et John tõstab kotist välja küpsiseid ja veinipudeleid.

      „Jah,” vastas John tigedalt. Kohe oli aru saada, kellelt Kati oma hommikuse tusasuse pärinud oli.

      „Kust te leidsite hommikul kell pool seitse avatud poe?” küsis Kati pead kratsides ja haigutas mõnuga.

      „Eile õhtul astusime maapoest läbi. Aga kogemata jõime veidi veini ega tahtnud nii sõita. Mul tulevad täna õhtul väga tähtsad külalised, vaata, et sa meile ette ei jää, see õhtu peab minema ideaalselt, perfektselt, laitmatult. Kui midagi valesti läheb, ei ole ma enam lahke ema ega hea inimene,” hoiatas Marianne ja suundus kööki appi Johnile, kes oli laua najale tukkuma jäänud. Naine saatis abikaasa magama, tõstis toidu ja pudelid külmkappi ja läks taas kord tütart äratama. „Ma võin vanduda, Kati, et sul tekib uni alles siis, kui on vaja kooli minna,” lausus Marianne ohates ja tõmbas tütrelt teki ära, mille peale viimane kõvasti urises ja protesteeris. „Muide, ma tahan sinuga rääkida. Lähme üks päev šoppama, istume kohvikus, räägime juttu, mis arvad?”

      „Mida iganes!” porises Kati ja tuikus aeglaselt vannituppa.

      Päev oli igav, taas kord enamik Kati sõpru puudus. Tüdruk pidas seda juba vandenõuks, liiga tihti oli juhtunud, et kui tema vedas end kooli, olid kõik normaalsed inimesed jätnud tulemata, aga eriti tüütud olid kohal. Õnneks oli tal kaasas mp3-mängija, millega end ümbritsevast blokeerida. Koolipäev oli igav ja imelik: Kati sai kolm viit, külmetuse ja liigse tarkuse, mis pani pea valutama.

      Kell 14.35 lubati tal hullumajast lahkuda ning ta kasutas seda võimalust suurima heameelega. 14.39 helistas talle Anni ja palus tulla kaasa nabaneeti panema. Kati tegi kannapöörde ja sammus teises suunas, et laiskvorstist popipanijaga kokku saada.

      „Sa hakkad ennast augustama?” päris Kati imestunult, kui Anniga Estonia teatri ees kokku sai.

      „Jaa. Mul tuli täna idee, et võiks midagi ägedat teha,” vastas Anni reipalt.

      „Miks kõigil täna nii hea tuju on?” küsis Kati iseendalt, kuid valju häälega.

      „Mina ei tea. Igatahes võtan su kaasa, sest sina oled juba vana kala.”

      „Misasja? Ma olen pahaksläinud kala?”