Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kehitas õlgu, istus tagasi ja avas raamatu. „Teen seda, mida pean, et saada seda, mida tahan.” Ta uuris lehti lähemalt luubiga. „Sa oleks justkui ujumas käinud, Valküüria,” torkas ta pilku tõstmata. „Ja mis su kätega juhtus? Need pisikesed haavad vist kipitavad hullusti.”

      „Ma, ee, lõin puud.”

      „Noh, ilmselt oli ta selle ära teeninud.”

      Valküüria üritas meeleheitlikult vestlust oma välimusest eemale suunata. „Mis raamat see on?”

      „Loitsuraamat, mille Hull Sorts kirjutas üle tuhande aasta tagasi.”

      „Miks teda Hulluks Sortsiks kutsuti?”

      „Sest ta oli nõdrameelne.”

      „Ahah.”

      Selana ajas end sirgu ja surus huuled kokku. „See teos on võltsing. Mina ütleks, et küll vähemalt viissada aastat vana, aga siiski võltsing.”

      Valküüria kehitas õlgu. „Siis on hea, et sa selle eest ei maksnud. Muidu peaksid raha tagasi küsima.”

      Selana sulges raamatu ja uuris kaant. „Ma pole kindel, et tahakski. Hull Sorts polnud üksnes nõdrameelne, vaid ka teisejärguline. Enamik loitse tema raamatus ei teinud absoluutselt midagi. Kuid see võltsija, kes iganes ta ka polnud, parandas ümber kirjutades kõik vead. Julgen öelda, et see võib olla viimase viieteistkümne aasta tähtsaim akadeemiline avastus.”

      „Vau.”

      „Ja see on nüüd minu,” ütles Selana rahuloleva naeratusega.

      Leebesurm tuli tagasi, keerates ettevaatlikult paremaidki päevi näinud raamatu lehti. „Vajame su abi,” ütles ta.

      Selana mossitas. „Kas tühjast-tähjast lobisemine sai juba läbi. Noh, nii pole üldse lõbus. Me ei jõudnud isegi solvanguid vahetada. Oh, kuidas ma igatsen vanu aegu. Kas sina ei janune nende järele, Valküüria?”

      „Neis peitus oma võlu.”

      „No just. Pidevalt see „Pelgupaiga asjad” siin ja „maailm tuleb päästa” seal, aga nüüd on mis? Nüüd oled sa väljaspool ja uurid paari närust mõrva. Kas see juhtum väärib tõesti suursugust Luuker Leebesurma?”

      „Mõrv on mõrv,” ütles Leebesurm raamatult pilku tõstmata.

      „Oh, ilmselt on sul õigus. Räägi siis, kuidas Gildi mees Iirimaa poolelt selle juurdlusega toime tuleb?”

      „Sa tahad öelda, et ei teagi?” küsis siiralt hämmeldunud Valküüria. Ta oli selleks ajaks õppinud, et iga korralik detektiiv kasutab täiel määral infoga hangeldajaid ja Selana oli oma valdkonnas kaugelt parim.

      Selana naeratas. „Arvad sa tõesti, et Remus Rist suhtleks minuga, arvestades minu kahtlast tausta? Ära unusta, kulla Valküüria, et ma seltsisin kunagi vaenlasega. Kord ma olingi vaenlane. Rist on piiratud kujutlusvõimega piiratud mees. Tal on oma reeglid, mille määras Thurid Gild, ja tema järgib neid. Inimesed, kes peavad reegleid silmas, minu juurde ei tule. See selgitab, miks ma vestlen nii korrapäraselt teie mõlemaga.”

      „Meiesugused kelmid peavad muidugi üksteist usaldama,” ütles Leebesurm hajameelselt.

      „See justkui räägiks vastu sellele, millised kelmid olema peaks. Kas pole?”

      „Kitsendusankur,” luges Leebesurm raamatust kõva häälega. „Objekt kuulub ühte reaalsusesse, ent asub teises. Elus või elutu. Maagiline või mitte. Tekitab kitsendusvoo, mis ühendab dimensioonivärava kaudu reaalsusi.” Ta sulges raamatu ja kallutas pea mõtlikult viltu.

      „Ja siis?” küsis Valküüria.

      „Ja siis peame välja uurima, mis kujul see ankur esineb ning leidma selle enne, kui seda teeb vaenlane. Las ma mõtisklen veidi selle üle. Selana, meil on vaja keegi üles leida. Üks inglise poiss – Fletcher Renn.”

      „Pole iial temast kuulnud. On ta maag?”

      „Loodusliku andega Teleportija.”

      Selana kergitas kulmu. „Või nii. Sellisel juhul olen võib-olla temast kuulnud. Kolm teadaannet n-ö kummituslikust poisist kolmes erinevas Meathi maakonna2 ööklubis. Klubide personal kas ei lubanud teda sisse või keeldus teda teenindamast, mistõttu hakkas poiss jonnima, trampis minema ja kadus nagu vits vette. Et tema haihtumist nägid pealt vaid purjus, joovastunud või lollid inimesed, ei võta võimud seda kuigi tõsiselt.”

      „Kus täpselt Meathis?” uuris Leebesurm.

      Selana viipas kõhetule mehele, kes seisis nii liikumatult, et Valküüria oli tema olemasolu täiesti unustanud. Kõhetu mees haihtus hetkeks ja naasis siis kaardiga. Ta laotas selle Selana lauale.

      „Siin, siin ja siin,” toksis Selana maniküüritud sõrmeküüs õrnalt kaarti.

      Leebesurm haaras laualt pliiatsi ja tõmbas kolme koha ümber ringi. „Kui Pistrik rääkis õigust ja hr Renn suudab teleportida vaid mõned kilomeetrid korraga, saaks tema asukoht olla siin piirkonnas.”

      „Üsna palju hooneid, mida läbi otsida,” osutas Selana.

      Leebesurm koputas pliiatsiga vastu koljut. See tekitas mõnusat kumedat heli. „Seitsmeteistkümneaastane poiss, kellel on võime ilmuda välja ükskõik kus. Kui ta vajab raha, ilmub ta pangaseifi. Kui ta vajab riideid, siis riidepoodi. Toitu – supermarketisse. Ta mitte ainult ei ilmu välja ükskõik kus. Ta seab end teistest peajagu kõrgemale. Ta ööbib ainult parimates paikades. Parimates hotellides.” Pliiats märkis ringi keskele kaardi peale X-i.

      „Hotell Grandeur,” märkis Selana. „Tõenäoliselt piirkonna ainus hotell, mille igas toas asub mängukonsool.”

      „Seal ta siis redutabki,” ütles Leebesurm salli ümber lõua mässides. „Sealt me ta leiamegi.”

      6

      FLETCHER RENN

      Hotelli fuajee oli lai. Ühe seina ääres jooksis väikeste potitaimede rivi, teise ääres vulises õrn ja kärestikuline ojake. Kaks tohutut marmorsammast kõrgus põrandast lakke ja Leebesurm kasutas ühte selleks, et ennast naeratava administraatori eest varjata. Ta kandis maskeeringuks vaid kaabut ja lõua ümber mässitud salli. Ta uitas muretult liftideni, Valküüria kohe kannul. Valküüria hoidis sidemetesse mässitud käsi taskus peidus ja vastas administraatori püüdlikule naeratusele, kuni nad mõlemad vaateväljast kadusid. Liftiuksed libisesid lahti ja välja astus vanapaar. Naine piidles möödudes uudishimulikult Leebesurma. Valküüria astus detektiiviga koos lifti ja vajutas kõige ülemise korruse nuppu – tõenäoliselt Fletcher Renni asukohani viivat nuppu. Kui nad tõusma hakkasid, kontrollis Leebesurm oma relva.

      Liftist lahkudes kõndisid nad mööda pikka koridori. Nad keerasid ümber nurga ja oleks peaaegu kokku põrganud vastassuunas sammuva mehega. Tal olid blondid juuksed ja päikeseprillid. Hetkeks võttis maad rabav vaikus.

      „Oh,” ütles Billy-Ray Sanguin, „pagan.”

      Ta astus tagasi, tema käsi sööstis taskusse, ent Leebesurm tormas talle pihta ning habemenuga lendas Sanguini haardest. Leebesurma küünarnukk raksatas Sanguini lõua vastu ja СКАЧАТЬ