Inglise muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ linakoonlaga saabus, suutis ta muiates vaevu öelda:

      „Ega sul veel mu nime teada pole?”

      Selle peale kostis naine, kes oli piiblit lugenud: „Ega see Nikodeemus pole?”

      „Ei ole,” sõnas olend ja keerutas saba nii kähku, et seda nähagi polnud.

      „On see siis Saamuel?” päris naine ärevalt.

      „Ei, ei ole, mu kaunitar,” kihistas olend tigedalt.

      „Olgu, on see siis Metuusala?” küsis naine, ise nutma puhkemas.

      Seejärel vaatas olend teda põlevate silmadega ja ütles: „Ei, see pole ka õige, seega on sul jäänud veel viimane õhtu ja siis saad sa minu omaks, mu kaunitar.”

      Ja lendaski väike must olend minema, vehkides nii kiiresti sabaga, et seda üldse näha ei olnud.

      Nüüd tundis naine ennast nii halvasti, et ei suutnud isegi nutta, ent ta kuulis oma abikaasat kuningat ukse taga kobistamas ning tegi vapralt hoopis rõõmsama näo. Ta püüdis isegi naeratada, kui mees ütles: „Väga tubli, naine! Jällegi viis koonalt! Olen üsna kindel, et mul ei olegi vaja su pead maha võtta, mu kallis, nii et rõõmustagem!”

      Seejärel palus ta teenijatel tuua õhtusöögi ja teise tooli, et ta saaks istuda oma kuninganna kõrvale. Istusidki nad siis kõrvuti ja nägid väga armastusväärsed välja.

      Ent vaene kuninganna ei suutnud midagi süüa. Tal oli pidevalt meeles väike must olend ning ka kuningas polnud söönud rohkem kui paar suutäit, kui ta naerma puhkes. Ta naeris ja naeris, kõvasti ja kaua. Viimaks ei pidanud kuninganna enam vastu, nii loid, kui ta ka ei olnud, ja küsis: „Mida sa ometi naerad?”

      „Nägin täna midagi naljakat, mu kallis,” vastas kuningas. „Olin just parajasti jahil, kui sattusin juhuslikult paika, kus ma kunagi enne viibinud ei olnud. See oli metsas ja seal oli vana kriidikaevandus, kust kostis väga kummalist vihisevat häält. Minus äratas see suurt uudishimu ja ma astusin lähemale, et järele vaadata, kust see tuleb.

      Läksin väga vaikselt ligi ja vaatasin alla. Ja mida ma sinu arvates nägin? See oli naljakaim, kummalisim, väikseim ja tumedaim olend, keda ma iial näinud olin. Veel oli tal väike vokk, mida ta keerutas elu eest, ent isegi see vokk ei vuhisenud nii kiiresti kui tema saba, mis vuhises ja tiirles ja käis ringiratast – vips-vops-vips-vops! Sa pole küll kunagi midagi sellist näinud, mu naine! Ja veel, olendi väikeste jalgade otsas olid pannalde ja lehvidega kingad ning ka need liikusid kiiresti siia-sinna. Ja kogu selle aja ümises see väike must olend selliseid sõnu:

      „Nime tead, ei sa tea,

      kes arvata oskab, see teab,

      mu nimi on Tom Vips-Vops!””

      Neid sõnu kuuldes pidi naine peaaegu rõõmu pärast nahast välja hüppama, ent ta suutis suu kinni hoida ning asus üsna rõõmsameelselt õhtusöögi kallale.

      Kui väike must olend järgmisel hommikul lina järele saabus, näis ta samaaegselt nii rõõmsameelne kui ka õel, ent naine ei lausunud sõnagi, ise aga hoidis vaevu naeru tagasi, teades, et võit on tema. Õhtu saabudes kuulis ta taas koputust ning manas ette virila näo, avades akna eriti aeglaselt, et jääks mulje tema suurest hirmust olendi ees. Ent too oli jultunud olekuga ja marssis kiiresti tuppa, endal suu kõrvuni irvel. Ja helde taevas, kuidas see olendi saba veel vihises ja keerles!

      „No nii, mu kaunitar,” ütles olend, ulatades naisele viis koonalt valmiskedratud lina. „Mis mu nimi siis on?”

      Seepeale hammustas naine huulde ja sõnas pisarsilmil:

      „On see… on see… on see Saalomon?”

      „Ei ta ole,” muigas olend, endal silmad täis põlgust. Siis liikus väike must olend mööda tuba edasi. Naine proovis uuesti, ning sel korral tundus ta olevat hirmust lausa sõnatu.

      „Olgu, on see siis Sebedeus?” küsis ta.

      „Ei ole,” hüüdis rahulolev olend. Siis tuli ta naisele üsna lähedale ja sirutas väikesed mustad käed tema poole, ja see tema saba…!

      „Ära kiirusta, mu kaunitar,” sõnas olevus pilkavalt, ise naist oma väikeste mustade silmadega õgides. „Ära kiirusta! Pea meeles, üks katse veel ja sa kuulud mulle!”

      Nojah, selle peale taganes naine õige pisut, sest nii lähedalt oli seda olendit liiga kohutav vaadata, ent puhkes siis naerma, osutas sõrmega olevusele ja sõnas:

      „Nime tead, ei sa tea,

      kes arvata oskab, see teab,

      su nimi on Tom Vips-Vops!”

      Kunagi varem polnud kuuldud sellist kriiskavat kisa kui nüüd. See väike must olend justkui närbus. Ta saba langes alla, jalad vajusid kokku ning ära pimedusse ta lendaski. Kuninganna ei näinud teda enam iialgi.

      Nii elas ta koos oma abikaasa, kuningaga, õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

      Dick Whittington ja tema kass

      Uskuge või mitte, aga ennevanasti, üle viiesaja aasta tagasi elas üks Dick Whittingtoni nimeline poiss. Et poisi isa ja ema olid surnud ning poiss ise veel liiga noor, et endale tööga elatist teenida, pidigi ta suures vaesuses ja viletsuses virelema. Ta oli õnne tipul, kui tal vahetevahel õnnestus mõni kartulikoor või kuivanud leivakoorik hamba alla saada, ja ega ta rohkemat osanudki tahta, sest küla, kus ta elas, oli vaene ning naabritel endilgi polnud kuskilt paremat võtta.

      Tookord arvasid maainimesed, et Londonis elavad üksnes kaunid daamid ja härrad, et seal käib päevast päeva üks lust ja pillerkaar ning inimesed on seal nii rikkad, et isegi tänavad on sillutatud kullaga. Dick muudkui istus ja kuulas neid kummalisi lugusid rikkast Londonist ning unistas ka ise elust seal, kus on palju süüa, saab kauneid riided kanda ega pea räbalais ringi hulkuma ja armetut maatoitu sööma.

      Ja nii juhtuski, et ühel päeval peatus külas suur tõld, kaheksa hobust ees, ja Dick, kes kutsariga sõprust oli sobitanud, palus, et too ta Londonisse kaasa võtaks. Kui kutsar kuulis, et poisil pole isa ega ema, kes tema eest hoolitseksid, ja nägi, et räbalais poiss vajab abi, hakkas mehel väikesest Dickist kahju.

      Mis seal muud enam, jäigi mees nõusse ning koos asuti Londoni poole teele.

      Kes seda nüüd enam täpselt mäletab, kui palju aega selle mineku peale kulus ja kui palju maad tuli läbi sõita, kuid ühel hetkel leidis Dick end imelises linnas, millest ta oli nii palju kuulnud ja mida ta oli endale nii suurejooneliselt ette kujutanud. Aga oh seda pettumust, kui ta lõpuks kohal oli. Linn oli nii räpane! Ja inimesed ei pillerkaaritanud ega lõbutsenud sugugi niiviisi, nagu tema oli arvanud. Ta eksles ringi, kuni ära väsis, kuid mitte ainsamatki kullaga sillutatud tänavat ei õnnestunud tal leida. Üksnes mustus vaatas igalt poolt vastu, ei kübetki kulda, mida ta oli lootnud taskud täis toppida.

      Väike Dick sibas linnas nii kaua ringi, kuni väsis täitsa ära ja väljas hakkas pimedaks minema. Istuski ta siis lõpuks ühel tänavanurgal maha ja jäi magama. Hommikul ärgates oli ta läbinisti külmunud ja hirmus näljane. Ei jäänudki tal muud üle, kui abiotsivalt vastutulijate poole pöörduda, kuid ainult mõni inimene andis talle pool penni leivaraha. Niiviisi, hädavaevu hinge sees hoides, vireles ta oma paar-kolm päeva tänaval, kuni tal viimaks õnnestus ühel heinapõllul tööd saada, aga õige pea lõppes sealgi töö otsa.

      Taas СКАЧАТЬ