Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Täiuseotsija

      Lasteaias peeti üsna pikka Viljarit kukupaiks. Ta juuksed olid kammitud, särk ja püksid puhtad, põlvikud ühekõrgusel, jutt ja käitumine viisakad.

      Koolis arvasid klassikaaslased esiti, et pikk Viljar on vist nohik. Ta toimetas niisama laitmatult ja sõbralikult kui tollane koolimuinasjuttude kangelane Volodja Uljanov, tulevane Lenin. Tal oli alati õpitud ja tunnistusel haljendas viierida. Kui õpilase Loori vanemad kooli kutsuti, siis aukirjade järele.

      Ent erinevalt väikesest Volodja Uljanovist hoidis Viljar keha tõepoolest trimmis ja kui sõber võrkpall mängu pandi, olid kahtlused pühitud. Kuidas saaks nohik lüüa palli nii tugevalt ja täpselt, et vanemad poisid seda tõrjuda ei suuda! Egas üle-eestilised ajalehed kirjuta nohikutest kui suurtest tulevikulootustest ja tähtsad sporditegelased käi nohikuid Tartust pealinna kauplemas!

      Kummati ei läinud juba väga pika Viljari käitumine upsakaks ega hinded halvemaks. Seni oli ta maailmaasju arutanud põhiliselt noorema venna Helduriga, nüüd tuli suure mikrofoni ees selgitusi jagada. “Mind ja venda on kasvatatud vaimus, et edasine elu sõltub kooliajal kogutud teadmistest. Võrkpall on mulle tähtis, kuid õppimist see segada ei tohi,” lausus Nõukogude Liidu parim noormängija.

      Tallinna spordiinternaatkoolis hakkas pisitasa selguma, et Viljar Loor otsib täiust. Kümnes klass lõppes viitega. Järgnenud suvi tõi koha Eesti meestekoondises. Abituuriumi hakul lisandus Euroopa juunioride meistri tiitel. Kaunis kõik. Ent seda, kuidas võib koolipingi nühkimise tunnistada ülemaks, kui on suures Kalevis treenimine ja võistlemine, ei suutnud kuidagi mõista vanad võrkpallihundid, hiljutised Nõukogude Liidu meistrid. Kui meeskond ei saa treeningul kõikide tippude osavõtul koostööd lihvida, kannatab ju sportlik tulemus! 18-aastane teatas häirimatult, et kooli lõpetamine on kohustus, võrkpall aga harrastus. Teda polnud võimalik kõigutada.

      Sai ka selgeks, et täiuseotsija teel veerevad kivid ehk kõiges täiust tabada on pagana raske. Püüd lõpetada keskkool kuldmedaliga röövis võrkpallilt aega, Kalevi välisturniiridel jäi käimata. Võrkpall omakorda võis võtta töövaru, mille saanuks kulutada emakeele grammatika lihvimisele. Koolikuld jäi lõpukirjandi paari õigekirjavea taha.

      Kõrgkool, vaata kust otsast tahes, oli spordil juba selgelt jalus. Hoolsale tudeerimisele läks aeg, mille võinuks kuuluda puhkusele, taastumisele, unele. Kui paljus võis see hilisemate tervisehädadega seotud olla … Kasu polnud diplomist ega õppimisele toodud ohvritest niikuinii, sest aeg instituudi lõpetamise ja tööle asumise vahel venis liiga pikaks. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) kiire ja eduka lõpetamise soov aga võttis ilmselt Montreali olümpiamedali. Liidu koondise tookordne ülemtreener, polkovnik Juri Tšesnokov ei vajanud mängijat, kellele mingi kauge TPI on tähtsam võrkpallist ning punase kodumaa aust ja kuulsusest. Liiati näis Loor Tšesnokovile esialgu asendatavana. Ehk seetõttu, et õppimine oli trenniaega röövinud?

      Siiski ei saa unustada: kuulsuse toel koolist ükskõikselt läbi sammununa, nagu ka treeningule ajamata habemega või määrdunud särgis läinuna polnuks Viljar Loor seesama mees, kes vallutas pallimaailma. Vajadus igas olukorras iseendaks jääda ja kõiges täiust otsida tegigi temast Viljar Loori.

      Ega Loori Moskvasse kolimine ja liitumine CSKA-ga – eesti keeles kirjutati tollal AKSK, Armee Keskspordiklubi –1975. ja 1978. aastal siitkandi rahvast ehk Kalevi pöidlahoidjaid rõõmustanud. Ikka vastupidi, kurvastas, pani paljud ka sajatama ja patriotismi puudumisest rääkima. Paratamatuste alla tuli asjade selline käik liigitada küll. Loor oli õpihimule vaatamata spordis maksimalist, tema palav soov oli jõuda päris tippu. Ju oli ka medaliiha võimas, aga kindlasti tahtis ta mängida kõrget mängu, alistada suuri vastaseid ja tunda sellest piiritut rõõmu. Kalevis Loori ümber olnud meestel polnud Suureks Läbimurdeks andekust või pöörast tahtmist, ja see ei olnud Loori süü. Asjade toonase seisu juures polnud Looril unelmate täitmiseks muud võimalust, kui Eestist ajutiselt lahkuda.

      CSKA ei saanud ähvarduste ega väevõimuga värvata Leningradi Avtomobilisti, Vorošilovgradi Zvezda või Riia Radiotehnikise mängijaid, sest nemad tegutsesid meistrisarjas. Küll saadi küüned taha palluritele, kel meistrisarja klubi polnud või kes mängisid armee alamklubides, näiteks Rostovi SKA-s. Viljar Loor oli ainuke tagumise liiga mees, kes 1974. aasta põhjal liidu 24 parema võrkpalluri nimistusse mahtus. Ühest küljest tähendas see allpool oma tegelikku taset mängimist ja arengu pidurdumist. Teiselt poolt ütlesid liidu koondise treenerid ühemõtteliselt, et neil pole pideva meistriliigakogemuseta mängijaga midagi pihta hakata.

      CSKA pallurite elu polnud lõputu rõõmus võidukäik. Seda meeskonda ei armastatud õigupoolest kusagil, isegi Moskvas mitte. Üle planeedikuuendiku leviv loosung kõlas “Kak i tselaja strana, ne navidjem CSKA!”, mis tõlkes kõlaks umbes nii: “Nagu kogu meie maa, me ei salli CSKA-d!” Armee keskspordiklubi sümboliseeris palliplatsidel sõjaväelist diktatuuri.

      Eestis teadsid ajakirjanikud täpselt, millised on nõuded koondislastele ja liidu treenerite kaalutlused. Ent ka nemad ei soostunud Viljar Loori pidama päris oma meheks. Eesti parimaks sportlaseks ei tunnistatud teda hiilgavale karjäärile vaatamata kordagi, ka siis mitte, kui Loor 1978. aasta MM-i sümboolsesse koondisse nimetati. 1981. aastal aga otsustasid ajakirjanikud vahelduseks nii: võõrklubis mängija poolt ei tohi üldse hääletada, ta pole meie sportlane! Ning ajakirjanduse suhtumine – just suhtumine, sest ega Loori võite maha vaikitud – mõjutab teadagi kogu publikut.

      Viljar Loor suutis hingevalu alla neelata ja valitud suunas edasi minna.

      “Viljaril võis mure olla küll, aga see jäi siis salamureks. Ta ei kurtnud kodurahva napi toetuse üle kordagi, nagu ei kurtnud ta millegi muu üle. Viljar oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul,” ütleb lahingusõber Pavel Selivanov.

      Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni – on see olemas? –, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Loori 1978. aasta MM-lahingud Roomas itaallastega panid isegi kiretud statistikud päid vangutama. Mängida kaks turniiri tähtsaimat kohtumist vahetuseta, lüüa vastaste blokki vaid üks kord – ja ka siis nii, et pall jääb mängu –, lüüa kõik ülejäänud pallid blokist mööda või üle bloki põrandale, ei kordagi auti, eksida kaitses kahe mängu peale vaid kord … Midagi taolist polnud statistikud oma paberipakist seni leidnud.

      Loor oli meeskonnamängija. Just sellistest treener Vjatšeslav Platonovi täheparv koosneski. Iga ere isiksus allus vabatahtlikult diktatuurile. Mehed mõistsid ka, et peaaegu aasta ringi saab koos elada vaid sõpradena. Nende võidutarve oli piisavalt suur, et allutada muu peaees-märgile. Kui lähedasteks pidid nad saama, et lühikeste puhkuste ajal kaugetes linnades koos naistega üksteisel külas käia või kambaga lõunasse sooja mere äärde reisida!

      “Pärast karjääri lõppu võisime üksteist aastaid mitte näha, kuid relvavendadeks jäime ikka,” rääkis Loor veel uuel aastatuhandel.

      Jutt kodumaa au kaitsmisest oli nõukogudepärane jama. Kodumaa au kaitses Pavel Selivanov mängudes Läti ja Riia Radiotehnikise eest, Viljar Loor Eesti koondise ja Kalevi särgis. Vjatšeslav Zaitsevis, Vladimir Dorohhovis ja Aleksandr Jermilovis sütitasid patriotismi Neevalinn ja Avtomobilist. Koondisena võitlesid need kokkukasvanud võrkpallurid üksteise eest, oma pundi au eest, suure autoriteedi Platonovi ideede ja kuldmedalite nimel. Koos ja ülimat valmidust taotledes kannatasid nad lõpututes laagrites ära rasked jooksud ja rängad kükkhüppeseeriad, sikutasid hirmsal kombel kangi, painutasid ja venitasid – kuni nad ise teadsid ja vastased mõistsid, et sitkusega ei ületa Platonovi tosinat keegi.

      Mängijad hindasid isiklikust edust kindlasti kõrgemalt meeskondliku täiuseni jõudmist. СКАЧАТЬ