Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas страница 17

Название: Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda

Автор: Leo Kunnas

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949475230

isbn:

СКАЧАТЬ staap, staabikompanii ja esimene pataljon ning 389. erivägede pataljon – kõik hukkusid, välja arvatud raskelt haavatud, keda oli varem portaali kaudu evakueeritud,” rääkisin nappide, lihtsate sõnadega.

      Pidasin väikese pausi, kuid enne, kui jõudsin edasi rääkida, kuulsin kommodoori ütlevat:“See informatsioon pole korrektne. Eriüksus jõudis kõik lõhkepead deaktiveerida ning laevastiku raketitõrje ka kõik juba kahjutuks tehtud raketid alla lasta. See oli miin, mis tegelikult lõhkes.”

      “Miin? Kuidas on see võimalik? Kas tõesti ar’ashw’arhanghirid taipasid mineerida kogu planeedi juba enne meie maabumist?” küsisin hämmeldunult.

      “Ei, see poleks olnud võimalik. Nad toimetasid kvasarmiini allveelaevaga poolsaare rannikule ning see kaevas ennast läbi maapinna õigesse kohta. Plahvatus toimus tegelikult maa all, umbes kolmesaja meetri sügavuses,” selgitas arst. “Meie eriüksusel puudusid vahendid maa-aluste kvasarlaengute avastamiseks ja kahjutustamiseks. Nad ei saanud midagi teha.”

      “Kust te seda teate, et see oli kvasarmiin?” jõudsin küsida, enne kui mõistsin oma küsimuse lihtsameelsust.

      “Meie pommimeistrid on plahvatuse asukohta ning plahvatusega seotud asjaolusid väga põhjalikult uurinud. Võid kindel olla, et nad nuhkisid seal ringi nagu hagijad ega jätnud midagi kahe silma vahele. Neile ei saa ka midagi ette heita, sest õnneks pole neil vähemalt käesoleval sajandil avanenud mitte just eriti hiilgavaid šansse massihävitusrelvade praktilise kasutamise tagajärgede uurimisel oma professionaalset kretinismi välja näidata!” Kommodoor muigas. “Ning ar’ashw’arhanghirid on seda ise ka ametlikult kinnitanud.”

      “Järelikult olid kvasarlõhkepeadega raketid üksnes sõjakavalus, mis pidi meie tähelepanu kõrvale juhtima. Kuid te väitsite enne, et nad pole millekski sääraseks üldse võimelised?” Arsti jutus oli minu arvates selge vasturääkivus.

      “Ei, see polnud sõjakavalus. Nende sõjaline mõtlemine ja planeerimine on lihtsalt täiesti teistsugune kui meil,” väitis kommodoor vastu. „See on väga põhjalik, samas väga lineaarne ning meie mõistes täiesti ebaratsionaalne. Nende plaanid võivad sisaldada kümneid ja kümneid variante, mis lähevad aina suurema jõu kasutamise suunas, kuni operatsiooni sõjalis-poliitilised eesmärgid on saavutatud. Kui üks variant ebaõnnestub või eesmärk jääb saavutamata, käivitatakse kohe järgmine.

      Nad hindavad oma staabitööd läbikukkunuks, kui nad ei suuda genereerida vähemalt viitteist tegevusvarianti. Olen kindel, et kui meie invasioon oleks õnnestunud, oleks nad lõpuks portaalide kaudu eemaldunud ja kogu planeedi koos kõigi meie üksustega tükkideks lasknud. Või kui neil poleks õnnestunud enam taganeda, oleks nad ikkagi planeedi hävitanud koos meie ja iseendiga, sest Paradise Valleyil ei olnud nende tsivilisatsiooni jaoks mingit tähtsust.

      Nad ei rajanud oma tugipunkte sügavale maa alla ega ookeani põhja mitte seepärast, et midagi peita või varjata, vaid seepärast, et see oli nende jaoks palju sobivam keskkond. Viibimine hapnikukeskkonnaga atmosfääris on neile lihtsalt talumatu ning nad püüavad seda igal võimalusel vältida,” kinnitas arst veel kord. Mul polnud rohkem küsimusi.

      “Meie pataljon, kes paiknes plahvatuse epitsentrist üle saja kilomeetri kaugusel ning oli jõudnud selleks ajaks ennast põhjalikult kindlustada ja õigel ajal varjuda, kandis jalaväekompaniides minimaalseid kaotusi,” rääkisin edasi. „Hiidlaine ujutas mõneks ajaks küll osa positsioone üle, kuid ainult kaksteist meest uhuti koos laskepesadega minema. Samas pataljoni tagalakompanii, kes paiknes jalaväekompaniidest viisteist kilomeetrit tagapool sügavas orus, kaotas hiidlaine tõttu kolm neljandikku isikkoosseisust ning suurem osa varustusest põles ära. Mis ära ei põlenud, selle võttis tulvavesi endaga kaasa.

      Samuti oli katkenud side laevastikuga, sest plahvatusega kaasnenud võimas elektromagnetiline impulss oli sidesüsteemi hävitanud ning tulejuhtimine polnud enam võimalik. MILNETi ühendus lakkas toimimast, alles jäi vaid pataljoni intranet.

      Energiaallikad, nanotehas ning välihospidal olid hävinud koos brigaadi logistikapataljoniga. Seepärast lakkasid kaitseväljad olemast, varustust ja laskemoona ei olnud võimalik enam toota ega täiendada, juurde ei saanud meditsiinikonteinereid ning ka haavatuid polnud kusagile evakueerida.

      Brigaadi õhutõrje oli hävitatud ning laevastiku raketitõrje efektiivsus oli planeedi atmosfääri täitnud tolmu ja põlevate metsade suitsu tõttu kõvasti langenud. Portaal oli hävinud koos pioneeripataljoniga, kes ainukesena võinuks uue ehitada, ning laevastikul polnud vähimatki võimalust ellujäänuid evakueerida.

      Nii alustas pataljon pärast hiidlaine taandumist oma viimast lahingut ainult käsirelvadega, kõrbenud ja põlevatel kõrgustikel ning mudaga üle ujutatud ligastes orgudes, hiidplahvatusejärgses tontlikus pimedas hämus, mis oli nüüd tekkinud rõõmsa päikesevalguse asemele hetkel, mil polnud enam vähimatki lootust, nagu ütles mu sõber Carlos selle kohta.

      Ar’ashw’arhanghirite raketid tabasid nüüd karistamatult pataljoni allüksuste positsioone ja tekitasid raskeid kaotusi. Vastase üksused maabusid meie selja taga ning pataljon võeti halastamatusse piiramisrõngasse ja meie positsioonid risttule alla. Kui vastane lõpuks ründas, kestis meeleheitlik lahing ikkagi peaaegu poolteist tundi. Ma võin öelda, et sõjavangide seas polnud ühtegi võitlusvõimelist meest, kõigil, kes vangi langesid, oli vähemalt käsi või jalg puudu. Mitte ühtegi võitlusvõimelist. Ar’ashw’arhanghirite kätte jäid vaid meditsiinikonteinerid,” kinnitasin veel kord.

      4. PEATÜKK

      Sõjavangis

      “Kui teadvusele tulin, avastasin, et olen hospidali asemel hoopis ar’ashw’arhanghirite käes vangis,” võtsin ühe lausega oma saatuse kokku.

      “Kuidas nad teid kohtlesid?” päris kommodoor kohe.

      „Kas neis… teaduslikes uurimistöödes sellest juttu polnudki?”

      küsisin vastu.

      Arst vaikis.

      “Vangi langes kokku kakssada seitse meest, täpsemalt kakssada kuus meditsiinikonteinerit ja Carlos. Päris lahingu lõpus lõikas laserkiir tal parema käe otsast ning ta tahtis teha seppuku, et mitte alla anda. Aga siis ta märkas, et pea kõik kamraadid on juba langenud või haavata saanud. Tal tuli mõte, et vaevalt ar’ashw’arhanghirid oskavad meditsiinikonteineritega midagi mõistlikku peale hakata, tõenäoliselt need avatakse ning haavatud surevad. Keegi peab vähemalt püüdma ar’ashw’arhanghiritele selgitada, millega on tegu, ning haavatutele oli vaja abi anda,” rääkis Carlos mulle hiljem.

      „Kõik, kes me ellu jäime, oleme selle eest tänu võlgu kapral Carlos Martinez VI-le, sest kuidagiviisi õnnestus tal ar’ashw’arhanghirid niikaugele viia, et nad korjasid meditsiinikonteinerid kokku ega püüdnud neid ise avada. Carlos on kahtlemata üks paremaid ja vastupidavamaid sõdureid, keda eales olen kohanud. Ta suutis, käekönt jao meditsiinipaunas leiduvate vahenditega hädapäraselt tohterdatud, teadvusel ja võitlusvõimelisena püsida ning tegi tõesti kõik endast oleneva, et päästa nii palju kamraade kui vähegi võimalik.

      Kuid ikkagi oli kahe ja poole kuu pärast elus ainult kuuskümmend kaks võitlejat, sest surid kõik, kes olid kaotanud elutähtsaid siseelundeid. Meil ei õnnestunud neid kaua elus hoida, kuna puudusid vahendid organismi regenereerimiseks. Meil olnuks vaja vähemalt pataljoni meditsiinipunkti varustust, kuid selle oli hiidlaine minema viinud, nii et meditsiinilises mõttes olime keskaega tagasi paisatud.

      Meditsiinikonteiner on suurepärane, kuid selle energiast ja muudest varudest piisab vaid kolmekümneks ööpäevaks, sest see on mõeldud haavatute evakueerimiseks, mitte ravimiseks. СКАЧАТЬ