Head pahad poisid. Ivar Soopan

Чтение книги онлайн.

      Raske uks sulgus valju kolinaga, võti pisteti lukuauku ja kostis heli, mis teatas: hommikuni ei pääse sellest ruumist keegi.

      Rain istus reformvoodil, mille krigin tekitas külmavärinaid. Ta laskis silmadel üle toa käia, sulges siis need ja heitis pikali.

      „Jobu, ära maga, kell on alles üheksa!” hõikas keegi kõrvalvoodist. „See pole sul kodu! Ja üldse – kui tahad mu kõrvalvoodis magada, siis öösel pole mingit peeretamist, selge?”

      Rain ei tahtnud silmi avada, kuid tal ei jäänud muud üle– kellegi rusikas tabas tema külge. Rain keeras pea aeglaselt küljele ja vaatas otsa irvitavale kiilaks aetud peaga poisile. „Mis jõllitad?” päris peast eemale hoidvate kõrvadega poiss mõnitavalt.

      Tuba täitis naer ja see pani Raini vere keema. Ta surus käed ise seda märkamata rusikasse, venitas end istuli ja vaatas kõigest poole meetri kaugusel kõrvalvoodil istuvale poisile otsa.

      „Noh, mida?!” ülbitses poiss.

      Rain ei öelnud midagi. Tema käed olid rusikas ja rünnakuvalmis. Ärevusest paksuks tõmbunud õhuga toas võttis maad vaikus.

      Rain märkas, kuidas vastase silmad liikusid hetkeks tema rusikatele, kuid suundusid kohe tagasi endisse punkti – Raini silmadesse. Need ei pilkunud.

      Vaikus püsis juba mitu sekundit ja ilmselt oleks selle katkestanud kellegi kannatamatu repliik, ent siis kõlas raksatus, millega peaaegu samal ajal kostis karjatus.

      „Raisk!” karjus lontkõrvadega kiilakas ja kattis näo kätega. Tema sõrmede vahelt tilkus verd.

      „Nägite, kus pani!” hüüdis keegi.

      Rain tõmbas käega üle lauba, heitis korra pilgu peopessa, pühkis sinna jäänud punase laigu pükstesse ja heitis uuesti pikali.

      Raini äkiline ja tugev pealöök oli poissi tabanud otse vastu nina. Kõik toasviibijad arvasid, et käiku lastakse rusikad, kuid pealööki ei osanud nad oodata.

      Poisid sosistasid omavahel ja jäid siis vait. Kaheksa noorukit lamasid voodites. Kes luges raamatut, kes oli juba silmad kinni pannud. Vahejuhtum unustati, sest see oli täiesti tavaline ja igapäevane. Vähemalt seal, kus poisid parasjagu viibisid.

      Raini esimene sõda oli võidetud. Ta teadis, et nüüd jäetakse ta rahule või otse vastupidi – peab pidevalt valvel olema, et end uute rünnakute eest kaitsta. Ta oli kuulnud ainult kõlakaid, kuidas sellises kohas hakkama saadakse, kuid nüüd oli ise selle keskel. Ootamatult ja Raini arvates ebaõiglaselt, kuid parata polnud enam midagi. Ta oli noortevanglas.

      KUST SAADA ONNI JAOKS LAUDU?

      Jan ja Silver olid naabrid ning suvel oli vähe päevi, mil nad poleks koos midagi ette võtnud. Tihedamalt hakkasid nad läbi käima kolme aasta eest, kui Kelleri asula juurde tiigile parve ehitasid. See oli üks poiste meeldejäävamaid suvesid. Mitte ainult parve ehitamise pärast. Tol suvel sai Janist, kes oli Silverist mõni aasta noorem, Kelleri poistekamba liige. Kamp, mille ninamees oli Rain, võitles vapralt naaberasula Vaia poistega. Kõik see juhtus kolm aastat tagasi – sõdu polnud vahepeal suuremaks kasvanud poisid enam pidanud.

      Jan tõmbas pöidlaga üle kitarrikeelte. Kostis minoorne heli. Ta lasi pillil mõne sekundi heliseda, asetas siis käeselja vastu keeli ja summutas kurvameelse kõla.

      Jan klõbistas vasaku käe sõrmedega kitarri kõlakastil. Muusikakoolis käidud kahe aastaga oli tema sõrmeotste nahk tugevaks muutunud.

      „Mitut akordi sa juba tead?” küsis Silver.„Üle kahekümne vist, aga osa on päris rasked ja ei tule korralikult välja.”

      „Aga mõnda tuntud lugu ka oskad mängida?”

      „Mõnda ikka. Koolis peab jamasid lugusid õppima. Mozarti ja mingite muude surnud heliloojate menuette,” rääkis Jan tusaselt. „Aga mul on lahe õpetaja. Ants on nimi. Ta andis mulle ühe džässiloo, see on küll vinge.”

      „Mis seal vinget on? Džäss on minu arust veider, disko on palju vingem,” ütles Silver.

      „Mine metsa oma diskoga. Diskopepu selline!” teatas Jan ja hakkas naerma.

      „Ma pole mingi diskopepu, aga džäss on ikkagi nõme.”

      „Arva mida tahad, mul ükskõik. Ise ei jaga sa muusikast midagi.”

      „Jajah, sina oled nüüd küll kõva muusikatundja!” ajas Silver vastu.

      „Vaat olengi, sinust igatahes kõvem,” solvus Jan ja tõusis püsti. Ta asetas kitarri seina äärde ja pani maki mängima.

      „Kuula seda bändi, seal mängib selline kidramees, et täitsa lõpp!” vahetas Jan teemat.

      Lindilt kostis raju heli. Jani jalg hakkas vastu põrandat tümpsutama ja pea rütmiliselt ette-taha liikuma.

      „Kuula seda kohta, siin paneb hästi kiiresti. See on üks maailma paremaid kitarriste – Ritchie Blackmore. Mul õpetaja ka kaifib teda.”

      Silver kuulas ükskõikselt, sest talle rokkmuusika ei meeldinud. Janiga oli vastupidi. Ta muud ei kuulanudki.

      Kodus oli tal venna lintmakk ja viis linti. Neid kuulas ta iga päev. Ühe lindi peal oli Deep Purple, mis oli Jani lemmikbänd. See bänd oli ka tema kitarriõpetaja lemmikuid ja mõnikord kuulasid nad seda pärast tunni lõppu koos.

      „Muusikakoolis keegi rääkis, et mu õpetaja on vanglas istunud,” ütles Jan Silverile.

      „Ohoh! Mille eest?” elavnes Silver ja nihutas end sõbrale lähemale.

      „Seda ma ei tea, aga ta olla noorest peast kinni olnud. Vist umbes siis, kui oli kuusteist või nii.”

      „Kardad ka teda?”

      „Ei tea mispärast?”

      „No ma ei tea, äkki koksab su ära,” naljatas Silver.

      „Jajah, muidugi. Tegelt on ta lahe kuju, mis sest, et kinni olnud,” ütles Jan.

      „Aga kuule, vanglaga seoses tuli meelde… Kas sa Rainist oled kuulnud?” küsis Silver.

      „Mis temaga siis on? Tal oli miilitsaga mingi jama. Varastas vist midagi.”

      „Mis mõttes midagi? Ta ärandas auto!” Silver ütles seda nii, nagu oleks see maailma kõige tähtsam asi, ja lisas: „Ja siis tegi ta selle autoga avarii, nii et kaks poissi said viga.”

      „Tegelt ka või?”

      „Nojah. Ta on ju paras pätt. Ta on oma ema autoga mitu korda ööseti sõitmas käinud,” teadis Silver. „Ükskord kutsus mind ka tee äärest kaasa, aga ma ei läinud, paneb veel kuskil puusse.”

      Rain elas emaga kahekesi. Isa tal polnud või kui oli, elasmujal. Rain oli 17-aastane, suitsetas ja noolis teinekord poe juures meestelt, et need talle õlut ostaksid. Jan oli juba siis, kui ta koos Villuga Kelleri kampa saamiseks katseid tegi, imestanud, kuidas Rain julgeb suitsetada. Tookord oli Rain alles 14-aastane.

      Janil olid suitsetamise suhtes imelik tunne. Temale olid suits ja vingugaas üks ja sama asi. Gaas oli aga see, mida ta kartis ja vihkas. Sellepärast, et tema pinginaaber Villu oli saanud gaasimürgituse ja surnud.

      „On ikka segane tüüp see Rain. Sai lõpuks mis tahtis,” lausus Jan. „Kelle auto ta siis pihta pani?”

      „Ma kõike СКАЧАТЬ