Kapteni tütar. FUTU Print

Чтение книги онлайн.

      I peatükk

      KAARDIVÄE SEERSANT

      Kui oleks kaardiväes, ju homme kapten ta!

      Minu isa, Andrei Petrovitš Grinjov, oli teeninud oma nooruses krahv Münnich’i all ja erustunud premjee-majorina aastal 17… Sest saadik elas ta oma Simbirski külas, kus ta abiellus neiu Avdotja Vassiljevna J-ga, sealse vaese aadliku tütrega. Meid, lapsi, oli üheksa hinge. Kõik mu õed-vennad surid imikueas. Ema oli minuga alles rase, kui ma juba seersandina sisse olin kantud Semjnovski polku, meie ligidase sugulase, kaardiväe majori vürst B. armust. Kui aga kõigi ootuste kiuste oleks sündinud tütar, siis oleks isa teadustanud, kuhu tarvis, ilmumata jäänud seersandi surmast ja sellega oleks asi olnud lõpetatud. Mind arvati loastatuks õpingute lõpetamiseni. Tol ajal ei kasvatatud meid nagu nüüdisajal. Viiendast eluaastast anti mind ratsusulase Saveljitši hoolde, kes kaine eluviisi tõttu mulle kasvatajaks määrati. Tema juhatusel omandasin kaheteistkümnendal eluaastal kirjaoskuse vene keeles ja võisin väga asjalikult otsustada isase hurda loomuse üle. Sellal palkas isa minu jaoks prantslase, musjöö Beaupré, kes Moskvast välja telliti ühes viina ja provanksõli aastase varuga. Tema ilmumine ei meeldinud põrmugi Saveljitšile. „Jumal tänatud,” torises ta omaette, „lapsuke näikse mõstud, soetud ja toidetud olevat. Milleks küll raisata üleliigset raha ja palgata musjööd, nagu oma inimesi enam polekski!”

      Beaupré oli olnud oma isamaal juuksuriks, siis Preisimaal sõduriks, seejärel saabunud Venemaale pour être outchitel (et hakata õpetajaks), mitte just täiesti mõistes selle sõna tähendust. Ta oli kena mees, kuid tuulepea ja äärmiselt kerglane. Ta peanõrkuseks oli kirg õrnema soo vastu; pahatihti sai ta oma õrnutsemise eest mükse, mille tagajärjel ta oigas päevade viisi. Sealjuures ei olnud ta (tema väljenduse järgi) ka pudeli vaenlane, s. t., (rääkides kirjakeeles), armastas ülemäära rüübata. Kuna aga meil veini lauale anti ainult lõunaks ja ka siis napsiklaasikeste kaupa, kusjuures koolmeister tavaliselt vahele jäeti, siis mu Beaupré harjus õige ruttu vene nastoikaga ja hakkas isegi eelistama seda oma kodumaa veinidele kui äraarvamata tervislikumat kõhule. Me sobisime jalamaid, ja kuigi ta lepingu järgi oli kohustatud õpetama mulle prantsuse keelt, saksa keelt ja kõiki teadusi, eelistas tema kärmesti õppida minult kuidagi vene keeles lobisema – ja selle järel teotses igaüks meist omaette. Elasime heas sõpruses. Teistsugust mentorit ma ei igatsenudki. Ent peagi lahutas meid saatus ja vaat millise juhu tõttu.

      Paks ning rõugearmiline pesunaine Palaška ja ühe silmaga karjatüdruk Akulka leppisid kord kokku ühtaegu emakese ette põlvili langeda, süüdistades end kuritegelikus nõrkuses ja nutuga kaevates nende kogenematust kurjasti kasutanud musjöö peale. Säärastes asjades ema nalja ei mõistnud ja kaebas isale. Isa arveõiendus oli lühike. Ta nõudis otsekohe võrukaela prantslase ilmumist. Teatati, musjöö andvat mulle tundi. Isa tuli minu tuppa. Sel ajal magas Beaupré voodis süütuseund. Minul oli oma tegevus. Olgu teada, et mulle oli tellitud Moskvast maakaart. See rippus seinal kasutamata ja avatles mind ammu paberi suuruse ning headusega. Otsustasin teha sellest lohe, ja kasutades Beaupré und, asusin tööle. Isa astus sisse hetkel, kui ma passisin roguskist saba Hea Lootuse neeme külge. Nähes minu harjutusi maadeteaduses, kaksas isa mind kõrvast, jooksis seejärel Beaupré manu, äratas ta väga ettevaatamatult ja hakkas etteheidetega üle külvama. Segaduses tahtis õnnetu Beaupré vist üles tõusta, kuid ei suutnud: ta oli purujoobnud. Üheksa pattu – üks vastus. Isa tõstis ta kraedpidi voodist, tõukas uksest välja ja kihutas samal päeval majast minema, Saveljitši kirjeldamatuks rõõmuks. Sellega lõppeski mu kasvatus.

      Elasin jõmpsikaelu, tuvisid taga ajades ja mõisapoistega sikuhüppemängu mängides. Sel viisil sain kuueteistkümne aastaseks. Siis muutus mu saatus.

      Kord sügisel keetis ema elutoas meekeedist, mina aga vahtisin keelt limpsates vahuvullidele. Akna juures luges isa iga aasta ilmuvat „Õuekalendrit”. Sel raamatul oli alati suur mõju temasse: kunagi ei lugenud ta seda erilise osavõtuta ja see lugemine tekitas temas alati imevärki sapilainetust. Ema, kes teadis peast kõiki ta pruuke ja kombeid, püüdis alati õnnetut raamatut peita võimalikult kaugemale ja nõndaviisi ei puutunud „Õuekalender” vahel kuude kaupa isale silma. See-eest, kui ta aga juhuslikult selle leidis, siis vahel ei lasknud enam tundide viisi oma käest. Niisiis, isa luges „Õuekalendrit”, vahete-vahel õlgu kehitades ja poolkuuldavalt korrates: „Või kindral-leitnant!.. Ta oli mul roodus seersant! Mõlema Vene ordeni kavaler!.. ammuks olime meie?..” Viimaks virutas isa kalendri diivanile ja vaibus pahaendelisse mõtisklusse.

      Äkki pöördus ta ema poole:

      „Avdotja Vassiljevna, kui vana Petruša on?”

      „Eks ta ole seitsmeteistkümnenda peal,” vastas ema. „Petruša sündis samal aastal, kui tädi Nastasja Gerassimovna jäi ühesilmseks ja kui…”

      „Hüva,” katkestas isa, „aeg tal teenistusse asuda. Jätkub juba peretoas jooksmisest ja tuvipesade tuhnimisest.

      Mõte, et minust tuleb peatselt lahkuda, rabas emakest nõnda, et ta pillas lusika kastrulisse, kuna pisarad mööda ta nägu voolasid. Seevastu minu vaimustust on raske kirjeldada. Mõte teenistusest ühtis minus mõtetega vabadusest, Peterburi elu mõnudest. Kujutlesin end kaardiväe ohvitserina, mis minu arvates oli inimliku heaolu tipuks.

      Isa ei armastanud muuta oma kavatsusi ega lükata edasi nende täideviimist. Minu ärasõidupäev määrati kindlaks. Eelmisel päeval teatas isa, et kavatseb kirjutada minu kaudu mu tulevasele ülemusele ja nõudis sulge ning paberit.

      „Andrei Petrovitš, ära unusta ka minu poolt tervitamast vürst B-d,” lausus ema; „ma loodan, et ta me Petruša vastu ikka armuline on.”

      „Tühi kõik!” vastas isa kulmu kortsutades, „mistarvis hakkan ma vürst B-le kirjutama?”

      „Aga sa ütlesid ometi, et kavatsed kirjutada Petruša ülemale?”

      „Noh, aga edasi?”

      „Kuid Petruša ülem on ju vürst B. Petruša on ju Semjonovski polku kirjutatud.”

      „Või kirjutatud! Mis mul sellega asja, et ta on kirjutatud. Peterburi Petruša ei sõida. Mida ta õpib Peterburis teenides? Pillama ning looderdama? Ei, las teenib armees, las näeb vaeva ja nuusutab püssirohtu ning saab sõduriks, mitte aga keigariks. Või kaardiväkke kirjutatud! Kus ta pass on? Anna see siia.”

      Ema otsis üles mu passi, mida hoiti ta laekas ühes mu ristimissärgiga, ja ulatas väriseva käega selle isale. Isa luges selle tähelepanelikult läbi, pani enda ette lauale ja alustas oma kirja. Mind piinas uudishimu. Kuhu saadetakse mind, kui mitte Peterburi? Ma ei pööranud pilku isa sulelt, mis liikus edasi kaunis aeglaselt. Viimaks lõpetas ta, pitseeris kirja passiga ühte pakki, võttis prillid eest ja ütles mind enda juurde kutsudes: „Säh sulle kiri Andrei Karlovitš R-le, minu vanale seltsimehele ning sõbrale. Sa sõidad teenima ta juurde Orenburgi.”

      Niisiis, kõik mu hiilgavad lootused purunesid! Lõbusa Peterburielu asemel ootas mind igavus kauges mahajäetud kolkas teenistust, millest äsja mõtlesin sellise vaimustusega, tundus mulle raske õnnetusena. Kuid midagi polnud parata! Järgmisel hommikul varakult sõitis trepi ette reisikibitka. Sellesse asetati kohver, teenõud, kompsud saiade ning pirukatega, koduse hõrgutuse viimaste märkidega. Mu vanemad õnnistasid mind. Isa ütles mulle: „Jumalaga, Peeter. Teeni seda ustavalt, kellele oled truudust vandunud; kuula ülemuse sõna; ära mehkelda nende ees; ära teenistuses ette tiku; ära teenistusest kõrvale põikle; ja mäleta vanasõna: riideid hoia uuest peast, au noorest east.” СКАЧАТЬ