Inglite mäss. Anatole France

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasa vihmase ilmaga lugeda, proua René d’Esparvieu, kui see tuli paluma midagi hospidalis haigetele ettelugemiseks, ja isegi hr. René d’Esparvieu enese, kuigi see piirdus tavaliselt tsiviilkoodeksi ja Dalloziga. Tühiseimagi raamatukese äraviimine rebis tal hinge seest. Et keelduda laenutamast isegi neile, kellel selleks kõige rohkem õigust oli, leiutas hr. Sariette igasuguseid valesid, küll kavalaid, küll labaseid, ega kohkunud tagasi iseennastki lohakuses süüdistamast ja oma hoolikust kahtluse alla seadmast, öeldes leidmatuks või, kaotsiläinuks raamatu, mida ta alles hetke eest oli pilguga paitanud või rinnale surunud. Ja kui ta pidi ilmtingimata mõne köite välja andma, võttis ta selle viijalt veel paarkümmend korda tagasi, enne kui lõplikult käest andis.

      Pidevalt värises ta kartuses, et mõni talle usaldatud asi võib kaotsi minna. Kolmesaja kuuekümne tuhande köite hoidjana oli tal kogu aeg kolmsada kuuskümmendtuhat põhjust erutuda. Vahel ärkas ta öösel üles, hirmuhigi otsa ees ning karjatus huulil, sest nägi unes tühja kohta kapis haigutavat.

      Talle tundus koletu, ülekohtune ja lohutu, kui raamat pidi oma kohalt lahkuma. Tema õilis ihnsus viis meeleheitele hr. René d’Esparvieu, kes ei tunnistanud oma täiusliku bibliotekaari voorusi ja nimetas teda vanaks maniakiks. Hr. Sariette polnud sellest ülekohtust teadlik, ent ta oleks trotsinud julmemaidki alandusi, talunud teotusi ja solvanguid, et ainult oma kogu tervena hoida. Tänu tema hoolele, valvsusele ja innule, ühesõnaga, et kõik välja öelda, tänu tema armastusele polnud d’Esparvieu kogu hr. Sariette’i valitsuse all, mis 9. septembriks 1912 oli kestnud juba kuusteistkümmend aastat, kaotanud ainsatki raamatulehte.

      III PEATÜKK,

milles salapärased sündmused algavad

      Tolle päeva õhtul kell seitse, pannud kombe kohaselt riiulitele tagasi kõik väljavõetud raamatud ja veendunud, et kõik on korras, lahkus hr. Sariette raamatukogust ning keeras lukule kaks ringi peale.

      Ta õhtustas harjumust mööda «Nelja Piiskopi» kohvikus, luges ajalehte nimega «La Croix» ja läks kella kümneks oma väikesesse korterisse Regard’i tänavas. Lihtsal mehel polnud muret ega eelaimusi, ta uni oli rahulik. Järgmise päeva hommikul astus ta täpselt kell seitse raamatukogu eesruumi, võttis nagu iga teinegi päev oma ilusa redingoti ült ja tõmbas selga vana kitli, mis rippus seinakapis kätepesukausi juures. Siis läks ta oma kabinetti, kus ta juba kuusteist aastat järjest oli igast seitsmest päevast kuus Alexandre d’Esparvieu üleva pilgu all katalooginud, ja otsustanud ruumid korraks üle vaadata, astus esimesse ning kõige suuremasse saali, kus osakond «Teoloogia ja religioonid» oli paigutatud suurtesse kappidesse, mille karniise kaunistasid antiikaja luuletajate ja kõnemeeste pronksikarva kipsbüstid. Aknaorvas paiknesid kaks tohutut gloobust, millest üks kujutas maad, teine taevast. Vaevalt sai hr. Sariette sammukese astuda, kui ta paigale tardus, suutmata nähtus kahelda ega ka nähtut uskuda. Töölaua sinisel kalevil vedelesid raamatud, ühed niisama, teistel seljad ülespidi. Kvartköited moodustasid kõikuva virna. Kaks kreeka keele sõnaraamatut olid kokku pandud, lehed vaheliti, ning moodustasid üheainsa olendi, mis näis hoopis koletislikum kui jumaliku Platoni inimpaarid. Üks kullatud servadega foliant haigutas, nii et kolm häbitute eeslikõrvadega lehte välja paistsid.

      Vabanenud mõne hetke pärast sügavast tardumusest, astus bibliotekaar laua juurde ning tundis selles segapudrus ära oma kõige väärtuslikumad heebrea-, ladina- ja kreekakeelsed piiblid, unikaalse talmudi, rabide trükitud ja käsikirjalised traktaadid, aramea- ja samaariakeelsed tekstid, sünagoogidest pärit pärgamentrullid, ühesõnaga iisraeli rahva kõige väärtuslikumad kirjandusmälestised. Needap olidki hunnikusse aetud, ümber kukkunud ja avanenud.

      Hr. Sariette seisis nähtuse ees, mida oli võimatu mõista, ja ometi ta pingutas end, et seda kõike seletada. Missuguse tormakusega oleks ta valmis olnud tõdema, et kogu selle kohutava segaduse põhjustaja on hr. Gaétan, kellel polnud põhimõtteid ja kes lubas endale raamatukogu suhtes hukatuslikke vabadusi, ahmides sealt kahel käel, kui ta Pariisis viibis. Ent hr. Gaétan reisis parajasti mööda Itaaliat. Hetke järele mõtelnud, oletas hr. Sariette, et õhtul hilja oli hr. René d’Esparvieu võtnud võtmed oma toapoisilt Hippolyte’ilt, kes juba kakskümmend viis aastat koristas kolmandat korrust ja pööningut. Hr. René d’Esparvieu ei töötanud küll kunagi öösiti ega mõistnud ka heebrea keelt. Aga viimati oli ta, mõtles hr. Sariette, toonud või lasknud kellelgi teisel tuua siia mõne preestri, mõne Pariisis läbisõidul viibiva Jeruusalemma munga või pühade tekstide eksegeesile andunud õpetatud orientalisti. Hr. Sariette’i mõttes tärkas isegi küsimus, et ega viimati hr. abee Patouille, kel oli vaimseid huve ja komme raamatuisse eeslikõrvu jätta, pole mingis äkilises Semi vaimu avastamise ihas tormanud kõigi nende piibli- ja talmuditekstide kallale. Korraks arvas ta isegi, et vana ustav teener Hippolyte on pärast veerand sajandit kestnud pühkimist ja koristamist saanud pikapeale tarkuse tolmust mürgituse, muutunud liiga uudishimulikuks ning hakanud möödunud ööl kuuvalgel oma silmi ja mõistust pimestama, hukutades hinge nende arusaamatute märkide dešifreerimisega. Hr. Sariette läks isegi nii kaugele, et kujutles, kuidas noor Maurice seltskonnast või rahvuslaste koosolekult tulles võis lihtsalt vihast vana Jaakobi ja tema uusaegsete järeltulijate vastu kappidest välja kiskuda ja hunnikusse loopida kõik juudi raamatud, sest see heast perekonnast noormees oli kuulutanud enda avalikult antisemiidiks ja käis läbi ainult omasuguste juudi soost antisemiitidega. See hüpotees oli muidugi liiast, kuid hr. Sariette’i vaim ei saanud rahu ning pidi ekslema kõige ekstravagantsemate oletuste rägas. Kannatamatult tõde otsiv innukas raamatuvaht kutsus toapoisi.

      Hippolyte ei teadnud midagi. Uksehoidja ei osanud küsimuste peale mingeid jälgi juhatada. Teenijaskonnast polnud keegi midagi kuulnud. Hr. Sariette läks alla hr. René d’Esparvieu kabinetti, kus hommikumantlis ja öömütsis peremees ta vastu võttis, tema jutu ära kuulas tõsise inimese näoga, keda mingisuguse jamaga tüüdatakse, ning mehikese siis minema saatis sõnadega, milles kõlas julm kaastunne:

      «Ärge piinake ennast, mu tubli härra Sariette, ja olge kindel, et raamatud olid täna hommikul seal, kuhu te nad eile jätsite.»

      Hr. Sariette uuris kõike veel kümneid kordi, ei avastanud aga enam midagi ja teda haaras rahutus, mis talt une röövis. Järgmisel päeval kell seitse hommikul, kui ta astus büstide ja gloobuste saali, näis kõik korras olevat ja ta ohkas kergendatult. Siis aga pidi tal süda äkki rinnust välja kargama: ta märkas, et kaminasimsil vedeleb üks oktaavkaustas brošüür, üks uus raamat, ja selle vahel on pukspuust käepidemega paberinuga, mida oli kasutatud lahtilõikamiseks. See oli väitekiri, milles kõrvutati kaht 1. Moosese raamatu versiooni; hr. Sariette oli selle pööningule viinud ega olnud seda kunagi keegi sealt tagasi toonud, sest kellelgi hr. d’Esparvieu lähikonnast polnud senini tekkinud uudishimu eristada pühakirja esimese raamatu monoteistlikku redaktsiooni polüteistlikust redaktsioonist. Raamatu viit oli R<3214 VIII/2. Hr. Sariette’i vaimu rabas kurb mõttevälgatus, et isegi kõige teaduslikum kataloogimissüsteem ei võimalda leida raamatut, mis ei asu oma kohal.

      Sellest päevast peale oli laud tervelt kuu aega igal hommikul raamatutega üle kuhjatud. Kreeka ja ladina keel läbisegi heebrea keelega. Hr. Sariette mõtles, et need öised ümberpaigutused võisid olla mingisuguste kurjategijate töö, kes olid kuidagi katuseluukide kaudu majja tunginud, et haruldasi ja kalleid raamatuid varastada. Aga ta ei leidnud kuskilt sissemurdmise jälgi ja kõige üksikasjalisemate otsingute kiuste ei märganud ta kunagi, et miski oleks kadunud. Tema mõistust haaras õudne segadus ja ta küsis endalt, ega viimati mõni naabruses elav ahv ole kamina korstnat mööda tuppa roninud ja teadusliku töö tegemist matkinud. «Ahvid on väga osavad inimeste tegusid järele aimama,» mõtles ta. Et ta nende loomade kombeid tundis peamiselt Watteau ja Chardini maalide järgi, kujutles ta neid inimese žestide või karakteersete joonte imiteerimises Arlecchinode, Scaramucciate, Zerlinade, Dottorede ja teiste commedia dell’arte tegelaskujude sarnastena – kujutles neid paleti ja pintsliga maalimas, uhmris ravimeid segamas ja peenestamas või sulatusahju kõrval iidset alkeemiatraktaati lugemas. Ja kui ta siis ühel õnnetul hommikul leidis sinises krahv Mirabeau vapiga marokäänköites mitmekeelse piibli kolmanda köite leheküljelt СКАЧАТЬ