Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Leilit ega saanud midagi aru: üks suur õde tal juba oli, mingi väike, pruunide silmadega nähvits ka ja kuidas neid siis nüüd korraga nii palju on?

      „Muidugi, vennake!“ itsitas Leili poissi emmates. Kõik muudkui kipuvad teda täna kallistama ja käperdama ning poiss tundis ennast veidi ebamugavalt.

      Väike Tanel oli Ivari süles ja esimese asjana kallistasin ma teda. Ma polnud jõudnudki Hennole öelda, et ta vanaisa on, aga ehk teab ta seda juba isegi. Ajasime riided seljast ja läksime Ivari töötuppa. See asus garaaži peal ja oli täis arvuteid, millest osa töötas ja osa mitte. Ma nägin, kuidas Oliveri silmad põlema läksid ja poiss esialgu tagasihoidlikult arvuteid uuris. Siis küsis ta üht-teist ja Ivar vastas poisile lahkesti. Varsti olid nad kahekesi ninapidi koos ja miski ei suutnud neid enam lahutada.

      Ivari vanemad kutsusid meid alla ja meie neljakesi – Tanel kaasa arvatud – läksime, aga Ivar ja Oliver ei lasknud end häirida, nemad jäid arvutite manu. All oli kaetud korralik õhtulaud, mille keskel põlesid isegi küünlad.

      Ivari vanemad olid soliidsed inimesed. Selgus, et noormehe isa oli arst ja ema õpetaja. Tundsin ennast ebamugavalt, sest minu haridustee oli Leili sünni tõttu pooleli jäänud ja pärast olin õhtukoolis pinki nühkinud. Läbi häda olin siiski keskhariduse kätte saanud. Õnneks lugesin ma raamatuid ja see andis mu haritusele midagi juurde, kuid loomulikult olin enamasti viibinud üsna lihtsakoelises seltskonnas ning ka see mõjutas minu enesehinnangut.

      „Mida sa pabistad,“ rahustas Erik mind. „Me oleme samasugused inimesed nagu nemad. Ka president on inimene kõikide oma puuduste ja voorustega. Tunne ennast vabalt. Kui sa millestki aru ei saa, siis ole vait, kuula ja nooguta. Kui oskad kaasa rääkida, siis räägi,“ õpetas Erik mind vaikselt ja mu tuju läks paremaks. Keemiast taipasin ma vähe, aga ega Ivari ema keemiast rääkima hakanudki. Rohkem olid meil teemaks lihtsad majapidamisasjad ja lapsed. Selle kohta oskasin minagi sõna sekka öelda. Esialgu natukene kramplik olemine muutus vabamaks ja meeldivamaks.

      Ivar ja Oliver tulid ka viimaks garaaži pealt alla.

      „Sellel poisil on imeline taip arvutite peale. Ma pean talle täna isegi maksma, sest ta tegi täiesti ise ühe arvuti korda. Mina poleks seda jõudnudki,“ kiitis Ivar.

      „Pole vaja,“ tõrjus Oliver, kuid võttis ikkagi noormehelt raha vastu ja pani selle taskusse. Anne ja Aivar (nii olid Ivari vanemate nimed) vaatasid mulle ootavalt otsa. Kes see poiss veel on? Pidin selgitama:

      „Oliver on Eriku noorem poeg,“ ütlesin.

      „Tähendab Leili vend või poolvend,“ järeldas ema.

      „Võib ka nii öelda,“ pomisesin. Pagana plika! Keerab jama kokku ja mina nüüd õiendagu, mõtlesin tusaselt.

      Leili oli ülemeelikus tujus ja togis Oliveri. Poiss ei osanud midagi öelda ja oleks tundnud ennast ilmselt äärmiselt ebamugavalt, kui ta poleks Ivari hoole all olnud.

      Raske on seletada inimestele, kes on kolmkümmend aastat koos elanud ja korralikult oma ainsat poega kasvatanud ning üheskoos kodu loonud, meie peremudelit, mis oli nii kirju ja segane, et ühe õhtuga seda lahti harutada oli võimatu. Nad poleks sellest aru saanud. Mina olin nende jaoks ainult kena välimusega tots, Leili ema, kuigi ka selles kippusid nad kahtlema, sest nägin veel üsna noor välja, ja Erik oli mees eikuskilt. Nad ei teadnud temast midagi, sest nad polnud tema kirjutatud raamatuid kunagi ei lugenud. Õnneks tõi kiire taibuga Ivar vanematele – otse söögilauda – sülearvuti ja näitas neile. Algul ei saanud nad midagi aru, kuid viimaks taipasid, et raamatud, mida poeg neile netist näitas, oli kirjutanud seesama mees, kes nende vastas blondi tibi kõrval istus, ja nende suhtumine meisse muutus kohe hoobilt paremaks. Haridus ja haritus olid siin peres väga tähtsad. Mina olen muidugi tobuke, aga Erik…! Tema juba oli keegi.

      Õhtuks olin nii väsinud, et pidin jalapealt magama jääma. Tahtsin koju minna ja koos Erikuga madratsile pugeda. Tavaliselt magas Oliver minu juures olles Leili diivanil, kuid nüüd palus ta isa käest luba siia jääda. Temal ja Ivaril oli arvutitega veel nokitsemist ja Oliver meeldis Ivarile. Ta ootas poisi kõrval, mida Erik ütleb. Erik oli tasase loomuga ja vaikne, kuid sisendas austavat suhtumist endasse ning tema sõnal oli kaalu. Kas oli tema pilgus midagi erilist või… Ma ei saanud aru. Ka mina tundsin teinekord temaga suheldes aupaklikkust, aga tema oli ju minu mees ja ma ei peljanud teda nagu võib-olla teised.

      „Kui ta teile tüli ei tee,“ kahtles mees.

      „Mis tüli nüüd?“ Anne rehmas käega. „Maja on suur ja küll me talle ikka koha leiame.“

      „Las ta siis jääb. Eks ma homme helistan talle ja küsin, kuidas ta tahab…?“ kohmetus veidi ka Erik ja aitas mulle mantli selga.

      „Olge rahulikud. Poisil pole siin häda midagi,“ kinnitas Aivar ja me tulime tulema. Musitasin veel Tanelit ja Leili saatis meid trepile.

      „Huh,“ ohkasin, kui olime majast juba kaugemale jõudnud. „Mul oli seal raske olla. Liiga targad ja liiga haritud. Aivar vaatas mind, nagu tahaks minust läbi puurida.“

      Erik kehitas õlgu ja ulatas mulle käe. Koos läksime edasi ja jõudsime varsti koju tagasi. Märkasin maja eest töötavat autot ja mulle tundus, nagu oleks selle juht kuidagi imelikult kössi vajunud. Näitasin seda ka Erikule ja me arvasime, et ehk on midagi juhtunud. Näiteks on inimene saanud rabanduse, mõne ataki või on tegemist epilepsiahooga. Asi lõpeb kehvasti, kui neile õigel ajal tähelepanu ei pöörata, ja me läksime asja uurima.

      Rooli taga oli Henno ja magas. Terve auto haises kas viina, viski või millegi muu sellise järele ja ka mehe kõrvalistmel oli mingisugune alkoholipudel. Rohkem ei hakanud me enam midagi uurima ja Erik lükkas ukse uuesti kinni.

      „Sa oleksid võinud süüte välja keerata,“ arvasin trepist üles minnes.

      „Külm hakkab,“ arvas tema korteriust lahti tehes. „Suur mees juba. Ise teab, mis teeb. Peaasi, et sõitma ei lähe. Hommikuks auto nagunii ei liigu, sest paak oli juba tühi.“ Isegi seda jõudis ta märgata, imestasin.

      4

      Ka kindlusi piiratakse

      Mul olid jälle mõned vabad päevad ja me läksime nagu tavaliselt Eriku juurde Märjamaale. Alles nüüd nägin, et Erik tõepoolest maalib vahetevahel. Tema molbert oli valmis ja ta istus selle taha. Enne pani ta loomulikult ahju kütte, vanem poeg oli talle puud valmis toonud. Oli nii armas, et kõik hoolisid selles majas üksteisest. Mati austas isa ja isa teda. Need polnud käsu- ja keelusuhted, vaid midagi enamat. Muidugi tuli vahel ka väikesi erimeelsusi, nagu Erik mulle rääkis, aga need lahenesid iseenesest. Mina pugesin teki alla, sest tuba oli veel võrdlemisi jahe, kuid seal oli hea, soe ja hubane.

      „Ütle mulle, kallis Tiina, kuidas saab inimest soliidselt persse saata?“ küsis korraga Erik. Nüüd oli tema ebakultuurne, nagu Oliver mainis.

      „Keda sa siis persse tahad saata?“ imestasin.

      „Ah, on üks noor neiu, loll nagu kalavaagen,“ seletas Erik pintslitega sehkendades.

      „Mõni sinu uus armuke jälle või?“ torkasin.

      „Ei, miks? Ma pole teda kordagi näinud.“ Erik vaatas mind papi tagant, millele ta maalis. „Sinul õnnestub see kuidagi sujuvalt, oskad mehi pikalt saata, aga mul oleks vaja ühele ennast täis piigale selgeks teha, et tal pole mõtet jutte kirjutada. Kõigepealt tuleks tal üksjagu raamatuid lugeda, et õppida tõelistelt kirjanikelt. Ei saa kirjutada, kui pole midagi öelda, ja kellele, kurat võtaks, on vaja lehekülgede viisi filosoofiat, mis osutab СКАЧАТЬ