Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole. Erik polnud öelnud, kus ma olen, vaid rääkis, et pole mind juba kaua aega näinud ega tea minust midagi. Viimaks oli Henno minema läinud. Tema oli ka kohe bussi peale kihutanud ja jõudnud Raplasse Hennoga enam-vähem ühel ajal. Ainult jalgsi poe juurde tulemine võttis aega, sest Henno oli autoga. Kuidas oli Henno teada saanud, et ma müüja olen, jäi mulle esialgu saladuseks.

      „Ta usub, et sa hakkad teda armastama,“ sõnas Erik ja kõdistas mind.

      „Mis asja?!“ käratasin. „Mina usun ikka seda, mida mina tahan.“

      3

      Igevene jama, eks?

      Erik oli nüüd siin ja ma tundsin ennast kohe palju paremini. Järgmisel päeval tööl naeratasin kogu aeg ega uskunud, et Henno enam tagasi tuleb. Sai ju selge sõnaga öeldud, et Leili ei taha teda näha ja mina ammugi mitte. Tookord olin olnud kõhn kondine plika, loll nagu luuavars, et lasin üldse asjal nii kaugele minna. Ja veel oma sõbranna mehega! Kuid Leili üle on mul väga hea meel ning me hoolisime teineteisest.

      Õhtul koju jõudnud, leidsin Eriku istumas arvuti tagant. Ta muigas ja kutsus sööma. Keset lauda nägin suurt vaasi roosade roosidega. Selline punt võis maksta kena kopika. Erik hakkab kindlasti jälle ära pöörama, pean tal hoolega silma peal hoidma. Pagan teab, millal talle hoog peale tuleb!

      „Miks sa nii palju lilli ostsid?“ küsisin. „Paarist oleks aidanud küll.“

      „Mina tõingi sulle ainult kaks punast ja need on siin," ütles Erik, osutades väiksemale vaasile aknalaual.

      „Ja need…?“ Ma sihtisin lusikaga roose punnis vaasis.

      „Küllap on sul salajasi austajaid, kes raatsivad rohkem kulutada kui mina,“ arvas tema sööma asudes.

      Vaatasin roose ja keerasin vaasi. Teisel pool oli väike kaart ja ma tõmbasin selle ära.

      Minu unustamatule noorusmälestusele. Sinu Henno oli sinna kirjutatud.

      Kerigu kuradile! Mis unustamatu noorusmälestus, kui me õieti ei tundnudki teineteist? Kus oli see noorusmälestus siis, kui ma hooldekodus olin ja tõesti kedagi vajasin! Siis ei tulnud keegi mind vaatama ja ainuke, kellele ma mõtlesin, oli see mees, kes praegu teisel pool lauda ketšupiga jamab.

      Veidi mõtisklenud, tõusin püsti, võtsin vaasist roosisülemi ja surusin selle prügiämbrisesse ja ämbri tõstsin rõdule.

      Erik jälgis mind sõnatult. Ma võtsin tema lilled ja sättisin need äravisatute asemele vaasi.

      „Kuidas need roosid siia said?“ küsisin lõpuks uuesti istet võttes.

      „Päeval koputas keegi, aga ma ei teinud lahti. Sinul ja Leili on endal võtmed ja ma olen ikkagi võõras korteris. Pärast läksin siiski piiluma ja leidsin selle roosisülemi. Tõin tuppa ja panin vaasi. Oligi kõik,“ seletas Erik.

      „Sa oleksid võinud need kohe minema visata.“

      „Kust mina teadsin, mida nendega teha! Mõtlesin, et äkki peabki nii olema,“ lausus Erik, asudes lauda koristama. Talle kohe meeldib köögis toimetada. Mina läksin ennast pesema. Enne hõikasin vannitoa ukse vahelt:

      „Teinekord mõtle vähem ja kui veel midagi peaks tulema, siis tead, kus prügikastid on!“

      Kas see on imelik, kui mehele meeldib teha koduseid töid, mõtlesin töölt koju minnes. Erik koristas, pesi põrandaid, võttis tolmu ja tegi süüa. Ta ei peljanud ka nõudepesemist ja ainult pesu polnud ta veel pesnud, sest meil polnud pesumasinat. Leili pesi oma ja lapse asjad Ivari juures ja mina viisin musta pesu Märjamaale. Muidugi loputasin ma mõned asjad ka käte vahel ära, aga suurema pesu pesin seal.

      Olin parajasti kaupluses, et enne kojuminekut mõned ostud teha, kui Erik helistas.

      „Sa käskisid küll kõik asjad ära visata, mis ta toob, aga kõike ka päris ei saa,“ ütles ta.

      „Mida nimelt?“ tundsin huvi.

      „Teda ennast. Kuidas ma mehe prügikastidesse viin? Selleks peaksin ta maha lööma, aga see oleks juba…“ lausus mees.

      Mu hinge puges halb eelaimus. Hammustasin huult ja pillasin mahlapaki põrandale. Korjasin selle üles ja panin korvi.

      „Kus ta on?“ uurisin väriseva häälega.

      „Noh… ütleme, et siin ja ootab sind. Ta tahab väga sinuga rääkida ja on üsna mures,“ seletas Erik täiesti rahulikult. Mõni teine oleks hakanud armukadedusest stseene tegema, aga tema isegi irvitas, nagu mulle tundus.

      „Miks sa ta üldse sisse lasid?“ kriiskasin nii, et mõned inimesed jäid mind vaatama.

      „Kogemata,“ pomises Erik, „aga ta on rahulik vennike ega tee halba. Selline mures pisut. Istub nagu paha häda toas diivanil ja vaatab telekat,“ kostis Erik.

      „Sinuga muidugi rahulik, aga minuga…“ õiendasin. Ma ei usaldanud mehi üldse. „Mina koju ei tule, lähen hoopis mujale ööbima.“

      „Eks sa ise tead,“ teatas Erik. „Tema ütles, et enne ta ära ei lähe, kui saab sinuga rääkida.“

      Mingu kukele! Mida küll ette võtta, mõtlesin kõnet lõpetades. Erik oleks võinud ta trepist alla visata või siis lihtsalt ukse taha jätta. Kes ta üldse selline on! Kusagil pole kirjas, et ta on Leili isa. Muidugi saab seda DNA-analüüsiga tõestada, aga see on juba tema mure, mitte minu. Leili on täiskasvanu ja kas ta tahab isaga suhelda või mitte, on tema otsustada.

      Kaupluse ees seistes jõudsin otsusele, et pean ikka koju minema ja temaga asjad sirgeks rääkima. Muidu jääbki ta mind kummitama ega anna enam rahu. Mida mul ikka karta on? Erik on ju ka seal.

      Henno istuski toas. Laual oli veinipudel ja kommikarp. Seljas oli tal kampsun ja kaelas kett, mille otsas tilbendas pealuu. Oma arust oli vist vinge musklimees.

      Erik tuli köögist mulle vastu. Suudlesin teda kuumalt ja andsin toidukoti tema kätte. Seejärel võtsin üleriided seljast ning astusin tuppa.

      „Mida sa minust tahad?“ küsisin Henno käest ja istusin madratsile. Panin jalad kokku ja toetasin pea põlvedele. Nii oli hea olla. Erik askeldas köögis.

      Henno tõusis ja lükkas vaheltukse kinni.

      „Ma olen seda asja nii- ja naapidi mõelnud, Tiina,“ sõnas ta. „Tule mulle naiseks.“

      „MIDA?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Mul on mees kodus ja tema tuleb mulle kosja! Debiilik on või? Muud seletust ilmselt pole.

      „Mul on juba mees,“ vastasin siiski rahulikult.

      „Mees,“ põlastas tema. „Sulle on vaja midagi ilusat, sest vaata, kui kena sa ise oled. Selline vaene ja vana kunstnik on nagu naljanumber. Sulle on vaja hoolitsust. Ma olen Estrist juba ammu lahus ja nüüd sind nähes teadsin kohe, et sina oled see õige, keda ma vajan, ja mina see, keda sina vajad.“

      „Tead, mis?“ ütlesin vaikselt ja naeratasin.

      „Mida?“ küsis tema sama armastusväärselt.

      „Laku panni! Kas sa ise oled peeglisse vaadanud? Erik hoolitseb minu eest väga hästi ja rohkemat pole mul vaja,“ ütlesin teravalt.

СКАЧАТЬ