Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbas õhukese jope selga ja me läksime õue. Päike paistis ja ilm oli soe. Ilus. Sirelid lõhnasid ja õhus oli tunda algava suve mõnusat kuma. Kalle võttis mu käest kinni ja ma tundsin ta soojust. See oli hea. Võrratu. Mõnus. Keegi, kes mind hoidis ja armastas. Aga mida ma räägin siin armastusest, kui alles saime tuttavaks. See on totrus. Ma pean silmas armastust. Ma tundsin, et vajan kedagi. Olgu see siis kas või õllejoodik.

      Kalle ja mina istusime pingile ja sirutasime jalad välja. Surnuaias liikus üksikuid inimesi, kes haudu korrastasid. Hiljuti oli siin kedagi maetud, üsna meie lähedal oli värske haud.

      „Ma olen teinekord mõelnud selle elu üle. Mul oli naine. Elasime ilusasti. Meil oli korter ja kena mööbel. Ka laps oli. Tütar. Nüüd on ta juba kahekümneaastane. Aga naine hakkas ringi tõmbama. Kadus kodust ära ja mina ootasin teda. Halb oli veel see, et elasime koos ämmaga. Ämm, raisk, muudkui tänitas minu kallal: mina olevat süüdi, kui Margit litsi lööb. Mul oli kange tahtmine ta larhv sisse lüüa. Äärepealt oleksin seda teinudki, õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Siis panin samuti küla peale. Sain sõpradega kokku ja pidu kestis hommikuni. Läksin koju ja jälle vana trall lahti. Ela siis sellistega. Viimaks võttis kumbki oma asjad ja läksime laiali. Naine kolis järjekordse armukese juurde ja mina panin üldse kodust ära. Elasin aastaid linnas ega tahtnud endisest naisest midagi teada,“ jutustas Kalle.

      „Kas sa uut naist pole endale vaadanud?“ pärisin.

      „Eks neid on ju olnud, aga vaata…“ Kalle nihutas ennast mulle lähemale. „Sa ära pahanda, aga ma pole mees, kes tahaks eriti teiste meeste lapsi kasvatada. Mulle meeldis endale lapsi teha. Vaata, naised on sellised – nemad armastavad oma lapsi ja nõuavad, et mees, kellega nad elavad, armastaks ka. Aga kuidas ma saan armastada üht vastikut poisinaga, kes varastab ja valetab igal sammul. Naine nõuab, et ma oleksin talle isa eest, ostaksin asju, annaksin süüa, tooksin jalgratta, aga kurat – ta pole ju minu laps, kui ta mind onuks kutsub ja iga asja peale emale kaebama läheb. Sai alevis peksa, siis pidin mina minema asju klaarima. Käigu persse!“ Kalle läks vihaseks ja lõi rusikaga vastu pinki. Ma ehmatasin.

      „Ära karda,“ rahustas mees, „ma meenutasin lihtsalt ühte kuradi emast, kellega koos elasin. No oli ikka frukt. Raibe, mitte inimene.“

      „Ja nii kohe ütledki, et raibe,“ tähendasin.

      „Ütlen küll. Naisi on igasuguseid, aga minule pidi ikka sattuma see kõige lollakam.“

      „Äkki oli viga sinus,“ arvasin.

      „Kõik võib olla,“ nõustus Kalle. „Margit varastas mu toa tühjaks ja poisipeletis viis ka mu teleri. Ütle siis värdjaid. Sain naga ükskord kätte ja andsin talle korraliku keretäie. Sellest tuli igavene pahandus ja ma istusin mitu nädalat plate peal. Kui välja sain, lõin uuesti poisil pea lõhki. Ütlesin, et kui kaebama läheb, pannakse mind vangi. Kui vangist välja saan, siis löön ta üldse maha. Poiss enam kaebama ei läinud. Nüüd, kui mind näeb, paneb jooksu.“

      Või selline mees on siis Kalle. Tapab ära, kui viha peab. Ohtlik. Hakkasin kartma.

      Kalle võttis pooliku õllepudeli, vaatas seda mõtlikult ja kallas siis tühjaks. See üllatas mind.

      „Ma tahan sinuga kaine olla,“ sõnas Kalle ja lennutas tühja pudeli kokkuriisutud lehtede hunnikusse. „Lähme.“

      „Kuhu?“ küsisin vaikselt. Õues hakkas juba hämaraks tõmbuma. Linnud vidistasid ja tuul oli täielikult vaibunud. Isegi ükski puuleht ei liikunud.

      „Ma ei tea isegi. Koju minna ei taha, aga mujale… Kõik sõbrad on mul sellised, et vii neile ainult pudel, siis lasevad öömajale,“ nukrutses mees ja ajas korraga selja sirgu. „Ma tean, mis me teeme. Mul on telk. Võtame telgi ja läheme sellega kusagile metsa. Otsime vaikse koha ja oleme seal. Täitsa omaette ja rahulikult. Keegi ei tülita meid seal. Saame juttu ajada ja puhata. Oled nõus?“

      Eelmise öö alles magasin metsas. Kas pean nüüd jälle külmetama? Teisalt aga – koos haisva joodikuga ühes toas magada polnud sugugi meeldiv. Mis siis ikka.

      „Kui meil ainult külm ei hakka,“ arvasin.

      „Ei hakka,“ kinnitas Kalle. „Ma panen asjad aiakärule. Võtame vatiteki, madratsi ja soojad riided. Paneme kogu varustuse kärule ja läheme. Võime isegi jalgratastega jõe äärde sõita, aga sinna on palju maad.“

      „Olgu pealegi,“ olin nõus. Me läksime tagasi Kalle juurde, mees otsis varustuse välja ja ladus asjad kärule. Ka toidukapi tegi ta tühjaks ja võttis ära venna õllepudeli.

      „Sa lubasid kaine olla,“ tuletasin talle meelde.

      „Igaks juhuks. Kui pohmakas tapma hakkab ja enam magada ei saa,“ vastas mees ja me lükkasime käru liikvele. Kõndisime läbi surnuaia metsa poole. Kalle lükkas käru ja ütles, et võin käru peale ronida, kui enam kõndida ei viitsi. Siiski loobusin tema lahkest pakkumisest.

      Umbes tund aega hiljem leidsime mõnusa kohakese Märjamaa-Valgu tee ääres.

      „Kui veidi edasi minna, jõuame jõeni,“ seletas Kalle. „Läbi Mõisamaa ja veel viis-kuus kilti.“

      „Aga lähme,“ arvasin.

      „No lähme siis,“ oli Kalle nõus. Ta oli väsinud, kuid tuli mulle vastu.

      Veel poolteist tundi astumist. Minagi olin korralikult väsinud, kui viimaks jõekääru jõudsime. Kell oli juba üks öösel, kuid maikuu on valge. Õiget pimedust ei saabunudki ja ma aitasin Kallel telgi üles panna. Sättisime mõnusa aseme ja pugesime tekkide alla. Tundsin Kalle soojust. Ta pani käe ümber minu ja me jäime magama. Ausalt öeldes tundsin ennast üsna hästi ja magasin rahulikult. Soe oli. Isegi palav hakkas. Nii hea polnud mul ammu olnud. Kusagil jõe ääres, mehega, kellega alles eile tutvusin, aga mõnus oli. Ma poleks tahtnudki siit ära minna.

      Tundsin läbi une, kuidas Kalle käsi mööda mu kõhtu püksikutesse libises ja karvades siblis. Tundsin ka mehe pingul kara oma tuharate vastas.

      „Kalle, palun… Ära tee. Ma pole selleks veel valmis,“ anusin unisena.

      „Pole midagi. Mina suudan ja sina saad ka hakkama. Pole midagi hullu. Kiiresti ja…“ Mees ei lõpetanud lauset. Poolvägisi tiris ta mul püksikud jalast ja keeras mind selili. Kohe kerkis mulle silmade ette pilt Heinost ja sellest, kuidas ma olin talle oksa silma löönud. Kallel olid mõlemad silmad alles. Õnneks. Sulgesin silmad ja keerasin pea kõrvale. Ma pean suutma, kui tahan temaga koos olla. Ma olen naine ja ta vajab seda. Pean talle vastu tulema ja ta õnnelikuks tegema. Tema jaoks oli see täna hommikul suur asi, et suutis üldse nii erutuda, arvasin, ja avasin ennast mehele. Tõstsin jalad kõrgemale ja… karjatasin. Olen küll sünnitanud naine, kuid mu sisemus polnud vastav Kalle juure hiiglaslikele mõõtmetele. Mõistsin, miks tal oli seksimisega raskusi. Et selline varras pingule läheks, peab olema eriti selge pea. Ta lausa lõhkus mind. Tundsin, et rebenen, purunen ja ootasin, et see kõik kiiresti lõpeks. Tahtsin karjuda, kuid ei suutnud. Meeletult valus oli. Nagu sünnitades. Ma oigasin vaikselt ja Kalle vist arvas, et naudin teda. Ta lükkas tugevasti – sügavale ja mu sisemus tundus lõhkevat. Karjatasin.

      „Vaiksemalt, palun,“ ägisesin ja hingeldasin.

      Viimaks Kalle lõpetas. Loomulikult sisse. Ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Tundsin tema plahvatust ja see oli eriti valus. Kui ta viimaks lõpetas, oli mul paha olla. Keerasin ennast külili ja mu kõht tõmbles valust. Ma ei suutnud, ei kannatanud välja. Mis naine ma olen? Vilets lits. Meeste poolt äraaetud hoor, mõtlesin õnnetult.

      Kalle СКАЧАТЬ