Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jooksu panigi. Muidugi arvati, et lollike on kusagil vägistatud ja siis kas maha löödud või niisama hulkuma jäetud. Marika, kellega koos oli Angelika Pärnusse läinud, oli vait nagu sukk ja kordas ainult, et tema ei tea midagi. Alles kaks nädalat hiljem teatas Marika, et Angelika oli Pärnus mehele läinud, olevat rannast endale mehe leidnud ja koos sellega jalga lasknud. Üllatav polnud mitte see, et ilus naine endale mehe leidis, vaid see, et Angelika üldse rääkida oskas. Muidu oli ta pidevalt vakka ega teinud suud lahti mujal kui ainult söögilauas. Nüüd oli ta usaldanud oma hoolealusest sõbrannale sellise saladuse. Uskumatu!

      Korraldati laiaulatuslik otsing. Tegemist oli ikkagi inimesega. Kui Angelika siiski välja ei ilmunud, loobuti. Ta kanti kadunud isikute nimistusse ja jäeti saatuse hooleks. Kui juhuslikult kusagilt leitakse kondid ja suudetakse tõestada, et tegemist on Angelikaga, on kõik korras, kui aga mitte, pole ka midagi katki. Lihtsalt elas üks kaunis debiilik, kes ühel päeval kadus ja kõik. Kaks kuud hiljem ilmus Angelika ise välja. Tuli lontsides hooldekodu juurde ja astus sisse nagu oma koju. Ta ei rääkinud midagi, ainult istus esikus toolil ja nuttis. Varsti selgus, et ta ootas last. Muidugi ei lasta hoolealustel sünnitada ja Angelikale taheti teha aborti. Naine läks sellest täiesti segaseks. Ta jooksis hooldekodust minema ja kadus mitmeks päevaks. Lõpuks toodi ta tagasi. Angelika oli üsna lähedal võpsikus ennast oma kleidiga üles poonud. Nii palju mõistust tal ikkagi oli, et oskas kleidist köie teha ja ennast selle otsa riputada. Mõtlesin siis, miks ta nii tegi. Küllap oli Angelika kogu oma lapseliku mõistusega tollesse mehesse armunud ja tahtis ka tema last. Ta kannatas. Kes ta lapse isa oli, seda me teada ei saanudki, sest küsida polnud enam kellegi käest. Angelikast sai üks nimetu haud surnuaial, mis varsti unustatakse. Ja seal puhkas tema kehas ka tema lapsealge. Kurb, kuid…

      „Kas sul suitsu on?” küsis habetunud näoga mees.

      „Ma ei suitseta,” valetasin, sest iga kaltsakaga ma sigarette jagama ei hakka. Ometi oli ka mul endal just praegu kange tahtmine suitsu teha, kuid pidin kannatama.

      „Nojah,” mühatas umbes neljakümne viie aastane mees ja istus pingile. Otse minu kõrvale. Nihutasin ennast kaugemale. Vaevalt ta mind puudutada julgeb, aga ebameeldiv oli ikkagi. Kartsin.

      „Mida sa tahad?” küsisin tõredalt.

      „Midagi. Lihtsalt istun,” pomises mees ja võttis põuest suure õllepudeli. „Kas sa õlut tahad?” küsis ta minu käest.

      „Kas ma paistan selline välja, nagu hakkaksin ma iga pätiga kohe õlut jooma?” torkasin ja ehmatasin ise. Ta võib vihastada ja mind lüüa. Kuidas ma ometi julgesin?

      Mees vaatas mind kissis ja punetavate joodikusilmadega.

      „Ei paista. Ma nägin, et sa istusid siin üksinda ja nukrutsesid. Märkasin, et tegid ka suitsu, kuigi mulle ütlesid, et sa ei suitseta, ja tahtsin sulle seltsiks tulla. Mul hakkas sinust kahju. Oled sihuke habras ja kuidagi õnnetu, nagu viga saanud liblikas. Silmad on sul ilusad suured, aga väga kurvad. Miks sa nukrutsed, tüdruk?” rääkis mees.

      Mu silmad muutusid niiskeks. Mees oli küll joodik, kuid ta rääkis minuga nii ilusti. Heino ei teinud seda kunagi. See, et ta mulle lilli tõi, oli suur asi. Tavaliselt ta ainult sõimas ja nimetas mind rääsitud litsiks. Eks ma tema meelest olingi. Mingi haisev joodik aga näitas minu vastu välja inimlikkust ja südamlikkust. Kuidas ma tõrjun sellise mehe endast eemale? Piinlik on. Olgugi ta parmust alkohoolik.

      Võtsin kotist suitsupaki ja panin selle pingile.

      „Võta suitsu,” sõnasin.

      „Tänan,” kiitis jutukaaslane ja õngitses sigareti. Ta süütas selle ja vaatas siis kaua sinetavat taevast. „Eks ole kevad ilus. Vaata, kuidas kõik õitseb ja lõhnab. Aga mina istun siin ja joon õlut. Ma olen allakäinud inimene, joodik. Lasin laguneda oma perekonnal ja elan nüüd üksinda nagu saadanas.”

      Sinul on vähemalt koht, kus elada, minul pole sedagi. Olen täiesti lageda taeva all, mõtlesin ja kuulasin joodiku juttu edasi.

      „Nüüd elan päev korraga. Ärkan hommikul – kui muidugi olen öösel üldse magada saanud – ja kohe pead parandama. Ja nii kuust kuusse. Mis elu see selline on? Tahaksin midagi muuta, aga ei suuda. Näed, mu sõbral ja koolikaaslasel võttis viin jalad alt. Õigemini süütevedelik. Lahmis seda päevast päeva sisse ja nüüd on jalutu invaliid. Kodust välja ei saa. Mehed viivad ta aiakäruga pensioni järele, et siis uuesti edasi juua. Jube ju!” Joodik pöördus minu poole ja vaatas otsa. Nii helesiniseid ja siiraid silmi polnud ma enne elus näinud. Need lausa lummasid. Mees ise oli räpane ja kasimata, aga silmad… Jumal hoidku küll!

      „On küll jube,” soostusin võpatades. Tundsin oma kehas imelikku värinat ja mees märkas seda.

      „Ära karda. Ma ei tee sulle liiga. Tahtsin lihtsalt juttu ajada. Ma ei hakka sind ka vägistama, sest mehe värk, tead – kärakas on selle ära söönud. Enam ei tõuse nii nagu vaja. Vahest küll, aga harva. Vanasti võisin terve öö naist uhada.” Mees laksutas keelt ja tema silmad lõid särama. „Olid ajad. Aga enam mitte. Ei.”

      Pühkisin pükstelt tuhaebemeid ja puhusin neid minema. Võtsin kotist kammi ja harjasin juukseid. Äkki sähvatas üks uitmõte. Kunagi olin kusagilt lugenud, et kui naine tahab meest võrgutada, siis hakkab ta oma juukseid kammima. See oli vist kusagil piiblis või… enam ei mäleta. Aga mis sest. Ma ei taha ju ometi seda kaltsakat võrgutada. Vajan lihtsalt kohta, kus mõned päevad öömajal olla. Ja võimaluse korral ka juukseid värvida. Kas see on võimalik? Kuidas ma ennast talle ette mängin? Joodik ma pole. Lits vist ka mitte. Vähemalt enda arvates küll mitte, sest mingit pidevat vajadust mul selle järele polnud. Ka polnud mul plaanis ennast elatise nimel müüma hakata, kuigi… ka see oleks võimalus. Elukoht ja katusealune on tähtsam.

      Joodik jõi õlut ja keeras pudelile hoolikalt korgi peale. Ta hingas sügavalt sisse ja tema rind kerkis sportlikult. Kunagi võis ta olla kena ja rühikas mees, kuid nüüd olid temast järel ainult varemed. Ehkki – nii kriitiline ei saa ka olla. Ta paistis tugev ja asjalik mees olevat.

      „Täitsa tore on siin sinuga juttu ajada,” kiitis ta. Mina küll polnud mingi eriline jutupaunik. Jutustajaks oli rohkem tema.

      „Pole viga jah,” kinnitasin naeratades. „Mis su nimi on?”

      „Kalle,” vastas ta.

      „Mina olen Tiina,” tutvustasin ennast, kuid kätt ma talle ei sirutanud. Mees ei oodanud ka. Ta vaatas mind ja naeratas samuti. Õllene naeratus, veidi viril ja uimane, aga naeratus.

      „Kas sa tõesti ei taha õlut?” usutles Kalle ja sirutas pudelit minu poole.

      „Ei, tänan. Ma ei joo õlut,” kähistasin. Mõtlesin pingsalt, kuidas saada Kalle nii kaugele, et ta mind enda juurde kutsuks. Kui ennast ise kaasa pakun, olen kohe kraadi võrra madalamale langenud ja see kahandaks minust lugupidamist, mida mul oli esialgu õnnestunud tekitada. Kalle taipaks seda ja hakkaks mind ära kasutama. Kuigi ta ütles, et mehena pole temast asja, võib ta seda ka muul viisil teha. Ma ei suudaks seda taluda. Ma ei taha enam kunagi kannatada niisugust hirmu ja alandust nagu seni. Siiani on kogu mu elu olnud ainult üks suur hirm ja põgenemine. Enam ei taha. Tallinnas oli mul õnnestunud Estri juures puhata. Kas ka siin? Vaataks mehe eluaseme üle ja kui sobib, siis saaksin ehk paariks päevaks ennast paika sättida. Võib-olla kauemakski. Oleneb asjaoludest.

      „Kas sa elad täiesti üksinda?” küsisin endalegi ootamatult.

      „Jah,” vastas tema. „Näed, ootan siin pensioni, aga kassapidaja ütles, et enne lõunat raha üle ei kanta. Ega sa tea, mis kell juba on?”

      „Pool üks,” vastasin СКАЧАТЬ