Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      „Käed lapsest eemale!” käratas Leili.

      „Mis ta nimi on?” uurisin kohmetudes. Tõmbasin käe eemale.

      „Mis tähtsust sellel on?” põrkis Leili. „Mis su oma nimi on peale selle „ema”?” päris piiga irooniliselt.

      Ütlesin talle oma nime ja väljamõeldud elukoha, milleks sai taas Eriku oma. Midagi teist mul välja käia polnud ja kodutu ma olla ei tahtnud.

      „Tead, Tiina, mine parem heaga siit minema, enne kui ma politsei kutsun. Ma ei tea, mida sa minust tahad, ega soovigi teada. Lihtsalt kao siit. Ära enam kunagi mulle helista. Ma ei taha sind näha. Mul on vanemad, kes mind armastavad ja hoiavad. Isegi kui sa oled mu ema, ei tahaks ma sinust midagi kuulda. Mida arvata inimesest, kes jätab oma lapse maha ega tunne tema vastu huvi? Mine ära!” Leili peaaegu karjus need sõnad.

      Tõusin ehmunult ja haarasin koti.

      „Mine-mine,” käskis tüdruk. Ta oli isegi välimuselt minuga väga sarnane. Kuidas ta siis aru ei saa, et ma olen tõepoolest tema ema? Vaatasin oma last ja lapselast, nägu kuumamas ja silmad vesised. Taganesin veel.

      „Hakka juba ometi astuma! Mida sa vahid?” põrkis Leili.

      Läksin kaugemale. Peatusin ühe maja nurga taga ja vaatasin sealt, kuidas tütar käru võttis ja sellega aegamisi minema läks. Korraks vaatas ta tagasi ja ma tõmbusin ehmunult nurga taha.

      Mitu tundi minu elust oli jäädavalt kadunud. Vähemalt see osa, kuidas ma Laagrisse jõudsin ja Laagri marketi juures hääletama hakkasin. Asjad olid kõik alles, kuid ümbritsevat tajusin taas alles Märjamaa kandis. Juht peatus ja teatas mulle, et oleme Kasti tee otsas. Võin siit minna mõlemale poole, kui tahan. Kas Valgusse või Märjamaale. Märjamaale on lähem.

      Astusin autost välja ja tänasin juhti. Läksin mööda Kasti teed alla. Juba hakkas hämarduma. Pole ka mingi ime, sest kell näitas ühtteist õhtul. Ma olin surmani väsinud ja pärast paarisada meetrit keerasin metsa. Läksin teest kaugemale ja istusin samblale. Võtsin kotist käterätiku ja panin selle endale alla, et ma pükse ära ei määriks. Mulle meenus, et kotis oli veidi toitu, ning ma võtsin väikese õhtuse pruukosti. Ka pool pudelit kokat oli veel alles. Sättisin koti pea alla, keerasin suure kuuse all ennast külili ning katsin ennast seeliku ja teiste riidehilpudega, mis mul kotis olid. Ma lihtsalt lamasin. Magada eriti ei tahtnudki, lihtsalt lebada ja puhata. Kindlasti otsitakse mind taga, aga Kernusse ma enam ei lähe. Ennem suren.

      Üks öörüblik kraaksatas ja ma võpatasin. Okkad krudisesid, kui ennast keerasin. Oli veidi külm, kuid ei midagi talumatut. Püüdsin mõelda millelegi ilusale, kuid ühtegi ilusat mõtet pähe ei tulnud. Kõik oli tuhm ja värvitu nagu öö mu ümber. Siis hakkas ka see kusagile ära vajuma ja ma jäin kõigest hoolimata magama.

      „Miks sa mind tapsid?” küsis Heino.

      „Kogemata,” vastasin, ehkki teadsin, et nii see polnud.

      Me jalutasime udu sees. Meie ümber polnud kedagi ega midagi. Ruum oli muutunud mõõtmatuks. Kartsin pidevalt kukkuda, ent ma ei teadnud, kuhu mul üldse kukkuda on.

      „Ma armastasin sind. Nüüd ma enam ei armasta. Ma tapan su. Täpselt nii nagu sina tegid seda minuga,” sõnas Heino. Ta võttis terava oksa ja hakkas seda mulle silma suruma. Võitlesin vastu ja ärkasin karjatusega. Olin metsas ja väljas juba ahetas. Kell näitas kolm öösel. Heitsin pikali. Kuidagimoodi suutsin uuesti uinuda. Heino mind enam ei rünnanud. Nüüd rääkis ta rahulikult. Aga mehel polnud silmi. Mitte kumbagi. Kuidas ta üldse midagi nägi? Ka mind?

      „Sina ja mina oleme igaveseks kokku pandud. Sa ei pääse minu eest kusagile. Mis sellest, et ma praegu laman ja kõdunen siin augus, kuhu sa mind matsid,” seletas Heino.

      „Ma pole sinu oma!” karjusin. „Ma kuulun endale!”

      Heino naeris ja tõusis õhku. Ta keerles mu pea kohal. Korraga tuli kusagilt Leili ja käskis Heinol ära minna. Mees kaduski, aga ma kuulsin, et ta lubas veel tagasi tulla. Ma ei saa enam kunagi olla üksinda, sest ta on alati koos minuga. Leili vaatas mind ja viskas mulle oma lapse.

      „Võta ja hoia teda, kuigi sa mind pole hoidnud,” käskis tüdruk.

      Võtsin lapse vastu ja nägin ehmatusega, et hoidsin süles ainult plastnukku, millel polnud samuti silmi. Nuku roosa nägu läikis vastikult ja tühjadest silmakoobastest voolasid pisarad.

      „Võta oma laps!” hüüdsin ehmunult ja viskasin nuku Leilile tagasi.

      Uniselt hõõrusin silmi. Päike oli juba kõrgel taevas ja linnud vidistasid. Veidi toibunud, hakkasin ennast korrastama. Kell oli kümme hommikul. Kammisin juustest okkad välja, korrastasin riideid ja püüdsin näole inimlikku välimust anda. Mingil määral see isegi õnnestus. Ainult kõht oli kole tühi. Süüa polnud enam ka midagi. Kõik Mari kaasa pandu oli otsa. Raha oli siiski alles. Võtsin sealt viiskümmend krooni ja panin selle õlakoti taskusse meigikabi kõrvale. Loodan, et rohkem pole mulle tänaseks vaja. Olen väikese söömisega ja kartsas olemine oli harjutanud mind ka mitu päeva toiduta läbi ajama. Heitnud viimase pilgu oma ööbimiskohale, läksin tagasi maanteele. Märjamaa polnud enam kaugel. Pool tunnikest või veelgi vähem ja ma olen alevis. Kas minna juuksurisse ja lasta seal soeng teha, pea ära värvida, et mind ära ei tuntaks, arutlesin astudes. Targem oleks seda ikkagi ise teha ja siis soengut muuta. Mu juuksed olid juba ammu välja kasvanud ja neid oli tarvis piirata.

      Märjamaa oli tuttav. Siin olin ma koos Erikuga elanud ja käinud koos temaga jalutamas. Midagi keerulist polnud. Alevi keskele jõudnud, astusin toidupoodi. Kohe peatus mu pilk sigarettidel, kuid enne oli vaja söögipoolist osta. Panin õlakoti korvide alla riiulile ja võtsin ostukorvi ning läksin toiduriiulite vahele. Pean kokkuhoidlik olema, kordasin endale. Enamasti oligi hoolealuste viga see, et nad ei osanud rahaga ümber käia. Kui keegi külla tuli ja veidi raha andis või said nad oma pisukese invaliidsuspensioni kätte, siis raiskasid nad selle kohe ära. Ka mina olin invaliid, kuid mõttetu oleks hakata seda raha sotsiaalosakonnast nõudma. Kohe võetaks mul natist kinni ja viidaks tagasi. Võib-olla enam mitte Kernusse, vaid kusagile rangema režiimiga asutusse. Näiteks Ravilasse.

      Ostsin ka Õhtulehe. Tahtsin näha, kas mind otsitakse juba taga või mitte. Maksin kauba eest ja läksin poest välja. Alevi keskväljakul pidasin aru, kuhu edasi minna. Tuttavaid peale Eriku mul Märjamaal polnud. Sinna ei riskinud ma minna. Jalutasin koolimaja taha spordiväljakule. Istusin pingile ja vaatasin, kuidas paar poisikest platsil palli togisid. Olin oma esimest päeva täielikus vabaduses ega osanud sellega midagi ette võtta. Kuhugi polnud minna ja hinges valitses tusk. Mõtlesin veel Leili peale ja vaatasin moblast tema numbrit. Helistada enam ei julgenud. Poleks ka mõtet, sest ta ei usuks nagunii, et olen tema ema.

      Päike paistis üha palavamalt. Soe oli. Võtsin kilejope seljast ja panin selle kotti. Lugesin ajalehte, kuid seal polnud minust midagi. Põgenemisest ei olnud veel ajakirjandusele teada antud. Võib-olla loodeti, et tulen varsti ise tagasi. Ennegi oli nii juhtunud, et hoolealune kaob mõneks ajaks ära ja tuleb ise tagasi. Neli aastat tagasi toodi meile Kernusse kena kahekümnendates eluaastates tumedate juustega pruunisilmne naine, kelles võis aimata mustlanna verd. Ta oli tõesti ilus. Paljud meespatsiendid läksid tema pärast lolliks. Ka Heino, sest ta teatas mulle, et nüüd hakkab ta elama hoopis Angelikaga, nii oli selle pikasäärelise idioodi nimi. Aga loll oli ta tõesti. Ajas segast juttu, unustas nii oma nime kui ka vanuse ära. Hoolimata sellest, et ta võis isegi sealses raviasutuses ära eksida, lubati teda ikkagi ühe teise, veidi terasema hullukesega korraks Pärnusse käima. Sellel olid seal vanemad ja need pidid siis paar päeva kahe lapsemõistusega täisinimese eest hoolitsema. Kõik oli ilus. Sanitar saatis СКАЧАТЬ