Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      1

      Tiina – kõik on skisofreeniline

      Terve maailm on hull. Ma tean seda. Oma kolmekümne kuuest eluaastast olen juba tervelt kaheksa veetnud hooldekodus. Ma olin kakskümmend kaheksa, kui mu mees Edgar surma sai ja mina hulluks läksin, keerasin täitsa ära. Hulkusin alasti tänavatel, kuni mind kinni võeti ja Viljandisse Jämejalga viidi. Arstid arvasid, et minust ei saagi enam asja. Ennegi on selliseid juhuseid olnud: noor naine, depressioon ja peotäis rahusteid viinaga. Hüvasti maailm ja hüvasti elu! Midagi ei ole ega ka tule enam. Esimese kuu olin suurema osa ajast hullusärgis. Kaotasin kõik: kodu, elu, vanemad ja sõbrad. Jäin üksinda siia maailma. Ma olin parandamatu hull, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha.

      Ma ei tea, kas teid üldse see huvitabki, aga ma võtan vahepeal ühe sigareti. Olen oma märkmeid üles kirjutanud, aga Heino sai need kätte ja luges teistele hoolealustele ette. Kõik naersid mu sõnade ja tunnete üle. Isegi need, kes midagi aru ei saanud. Siis võttis sanitar Urve mu kaustiku oma kätte, luges läbi ja andis tagasi. Pooled lehed, kus ma hooldekodu elust olin kirjutanud, olid välja tõmmatud. Minu tunded ja mõtted olid alles. Ka Temast. Ma olin õnnelik, et oli Tema. TEMA! Kaustik oli jäänud väga õhukeseks, kuid tänu sellegi eest. Peitsin klade ära ja nüüd olen seda ainult endale lugenud. Vahel mõne rea ka juurde kirjutanud. Ma ei ütle kellelegi, kus kaustik on. Isegi teile mitte. Voh!

      Olen Tiina Räkk. Minu pikkus on meeter kuuskümmend kaks. Kaalun natukene üle viiekümne kilo. Vist viiskümmend kolm. Mul on hallid silmad ja ka juustes on mõned hallid karvad. Muidu on need pruunid ja kui pesta saan, siis ka ilusad. Mul on väikesed rinnad ja ilus keha. Ma tean seda. Tahaksin küll suurem olla, sest siis saaksin Heinole vastu hakata, aga midagi pole teha – selliseks olen ma juba loodud. Pean kannatama. Naise elu on juba niisugune.

      Nüüd olen siis Kernu hooldekodus. Tegelikult ei tea peale hoolealuste ja hooldajate keegi, milline on elu hooldekodus. Arvatakse, et hullukeste ja saamatute eest hoolitsetakse, neid ravitakse ja pannakse õhtul magama. Arvatakse, et elu on ilus ja mugav, kuid tegelikkuses on enamik asju hoopis vastupidi. Keegi ei nunnuta sind siin. Kui vastu hakkad, antakse vastu vahtimist. Peksa võid saada ka teiste hullude käest, kui sa neile ei meeldi või ka lihtsalt niisama, kui keegi märatsema hakkab ja sa jalgu jääd, taipamata õigel ajal putket teha. Eriti mina, sest olen nii kõhn ja nõrk. Keegi ei võta sinu jutte tõsiselt, sest oled ju hull. Kui kisa tõstad, siis lüüakse sind kartserisse. Meil on korralik, eeskirjadele vastav kartser, kus on voodi ja aken. Aga on veel väike pime putka keldris, kus pole midagi peale nelja seina. Seal on külm ja rõske. Lösutad põrandal ja ootad surma. Vahest kaks… teinekord kolm päeva. Isegi süüa unustatakse sulle anda. Ainult vett. Minagi olen paar korda sinna sattunud. Õnneks oli meil siis tööl pikka kasvu ja kõhn Mari. Tema tuli mind õhtul vaatama ja lükkas mulle ukse alt sisse mõned võileivad. Tema hoolis inimestest. Ta oskas neid armastada. Aga võib-olla ka mitte, sest miks ta muidu plaanis meilt töölt lahkuda. Hullud nutsid, kui kuulsid, et tal on kavas ära minna. Nad olid temasse kiindunud. Mitte ainult mehed. Kõik.

      Ma olin kartseris. Kolm päeva. Haisesin ja läkastasin oma pasast. Kui viimaks sanitar Urve tuli, et mind välja lasta, kargasin talle lihtsalt kallale. Meeleheitest. Mõttetu on kallale karata sajakilosele naisele, kelle üks käsivars annab välja minu kahe jala mõõdu, aga ma ei suutnud ennast talitseda. Olen ju ikkagi hull. Hammustasin teda ja tundsin, kuidas tema tugev rusikas mu näol maandus. Naine, kes on kakskümmend aastat hullumajas tööl olnud, oskab nendega ka kakelda. Ta lööb nii nagu vaja. Lendasin nurka. Lõin pea vastu seina ja vajusin põrandale. Hakkasin nutma. Ninast voolas verd ja silmade ees tiirlesid rõngad. Urve astus mu juurde. Ma olin nii vihane, et hammustasin teda jalast. Kõrgemalt ei ulatanud. See oli ka viimane hetk, mida ma mäletasin. Edasi oli pimedus. Naine oli mulle teise jalaga rindkeresse löönud. Kaks ribi olid katki.

      Mari istus mu kõrval ja vaatas mind tõsiselt, kui uuesti silmad avasin.

      Miks ma küll silmad lahti tegin? Kas need polekski võinud jääda suletuks? Igaveseks. Mingi nimetu haud kusagil Kernu kalmistul ja varsti oleks ma unustusse vajunud. Aga ei, ma ärkasin.

      „Urve lasti töölt lahti,” ütles ta.

      Noogutasin ja libistasin käega mööda tekiserva. Tekk oli valge ja lausa kiiskas päikese käes, mis aknast sisse paistis. Liiga valge minu jaoks. Ma tahtsin võtta kinni Mari pehmest käest, kuid ei ulatunud. Ta haaras ise mu sõrmed oma pihku. Ta käsi oli soe ja pehme. Nii armas naine. Soe nagu kevad, mis õues õilmitses. Ilm oli ilus ja linnud laulsid. Elu võinuks kaunis olla, kui need külmad seinad poleks ainult nii vastikult üksluised olnud.

      „Kuidas sa ennast tunned?” küsis Mari. Tema sügavpruunid silmad olid nukrad, kuid südamlikud.

      „Ei kuidagi,” vastasin.

      Tundsin, et Mari pöial mudis mu rannet.

      „Tead, Tiina, ma olen tahtnud sinult juba ammu küsida. Sinu perekonnanimi on Räkk. Kas sa tunned meest nimega Erik Räkk?” päris ta.

      „Jah, tunnen,” pomisesin paistes suu tõttu vaevaliselt. „Ta oli minu esimene mees. Ma olin Erikuga abielus ja jätsin endale tema nime. Me olime vaid lühikest aega abielus ja siis lahutasime ära. See oli ammu, vist juba kaheksateist aastat tagasi. Siis peeti mind veel normaalseks.” Ma naeratasin. Valus oli. Ai!

      Mari langetas silmad, ta nägu muutus kuidagi teistsuguseks.

      „Mis on, Mari?” ehmatasin.

      Ta ei vastanud, tõstis vaid pilgu ja vaatas aknast välja. Nägin, et Mari tumedates silmades olid suured pisarad.

      „Ütle siis ometi, mis on,” palusin hädiselt. Ma ei tahtnud, et ta nutab. Tema, kes minust natukenegi hoolis. Tõi võileibu ja andis vahel salaja mulle paki sigarette. Oma raha eest! Suitsu saime üldse neli sigaretti päevas. NELI SIGARETTI! Lolliks võib minna. Pidev suitsunälg ajas hoolelaused päris segaseks. Mõni kukkus isegi märatsema. Kõik konid korjati kiiresti ära ja keerati neist plärusid. Kui keegi külla tuli, oli esimene küsimus „Kas sa suitsu tõid?”.

      Sigarette varastati teiste tagant ja üritati isegi meditsiiniõe kabinetist röövida. Vargused lõppesid alati kartseris. See, et mittesuitsetajast Mari mulle sigarette tõi, oli ime. Kuidas ta selle peale tuli?

      „Ma ei tahaks sellest rääkida, aga minu arust on parem, kui sa tead. Ka mina tunnen Erikut. Ma elasin temaga poolteist aastat koos. Võib-olla oleksin siiani elanud, kui ta poleks endale teist naist vaadanud ja temaga last saanud. Ma armastasin teda ja me olime kõik kolmekesi koos. Saad sa aru – kõik kolmekesi!” Mari hääletoon kerkis hetkeks, siis muutus jälle tasasemaks. Ta sügas teise käega nina ja pigistas mu sõrmi. Kiiresti kuivatas ta pisarad silmist. „Aga olgu. Mis sellest ikka. Kõik on möödas. Elu on selline. Vähemalt meie jaoks.”

      „Kuidas… kolmekesi? Elasite või?” pomisesin imestunult.

      „Mitte ainult,” nohises Mari kurvalt. „Aga minul polnud õnne rasedaks jääda. Hoopis see teine naine.”

      „Sul on ju praegu mees. Ahti vist,” sõnasin.

      „Ahti jah.” Mari pani mu käe tekile ja tõusis. „Ta on lihtsalt mees, temas pole midagi erilist, ainult mees.”

      Mari läks palatiukse juurde, tema valge kittel oli puhas ja lausa säras. Temast kandus minuni kummalist rahu. Nagu ingel või vaim. Kuidas sai Erik sellise naise maha jätta? Ta on lollakas, olin kindel. Sellist naist nagu Mari tuleb kogu südamest armastada ja hoida. Mitte nii nagu minusugust pooldebiilikut. Aga ma ei usu Marit. Võimatu, et tema Erikuga elas. See oli mõni teine Erik. Kohe kindlasti teine. Me mõlemad eksime, sest inimesed on ekslikud ja armukadedad.

      „Parane hästi. Ma tulen sind õhtul uuesti vaatama,” soovis ta ja läks.

      Erik oli kunagi ammu mu mees olnud. Enne Edgarit. Enne Edgarit oli veel СКАЧАТЬ