Halloween. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis. „Ma räägin sulle. Kõik sai alguse täpselt aasta tagasi, kui ma oma kooli halloween’i-peolt koju jõudsin…”

      Kui olin lõpetanud, vaatas Brent mind õige jahmunud näoga. „Sa oled siis päris palju pidanud aastaga läbi elama,” ütles ta. „Ja mina mõtlesin, et ümberringi läheb kõigil nii hästi, et mina ja Anette oleme ainsad, kellel…” Ta katkestas jutu ja peitis pea käte vahele. Hetk hiljem vaatas ta mulle uuesti otsa, olles ennast nähtavasti kogunud. „Anette ja minu vanemad said mõlemad sel suvel surma,” ütles ta siis. „Sellepärast me vahetasimegi kooli. Elasime enne Tartus, aga nüüd tulime Tallinnasse vanaema juurde. Ta on ainuke sugulane, kellel oli võimalik meid enda juurde võtta. Muidu oleks meid lastekodusse saadetud.”

      Maigutasin suud nagu kala, suutmata sõnakestki lausuda. Olin täiesti šokeeritud, midagi niisugust poleks ma osanud oodata. „Ma ei tea, mida öelda,” pomisesin lõpuks.

      „Mis siin ikka öelda. Nii lihtsalt on ja eks tuleb hakkama saada. Mul on Anette pärast mure, ta on väga palju muutunud.”

      „Kuidas… see ei ole küll minu asi, aga…” Mul tuli korraga üks pöörane mõte, aga ma ei teadnud, kas sellist asja sobib küsida. Õnneks sai Brent aru, mida ma silmas pidasin.

      „Sa tahad teada, mis mu vanematega juhtus?”

      Noogutasin.

      „Autoavarii. Laupkokkupõrge. Nad olid teel Pärnust koju, olid seal ühel ema sõbrannal külas käinud. Maanteel sattusid nad kokku mingi tüübiga, kes oli arvanud, et on jube lahe täis peaga rooli istuda. Tüüp tuli vastassuunast ja püsis ise vaevu teel, aga ikka oli tarvis kihutada… Ema ja isa said kohe surma, tüüp ise suri hiljem haiglas.” Brenti hääletoon oli tuim ja pealtnäha ükskõikne, aga rääkides väänas ta täie jõuga oma sõrmi ja hammustas iga natukese aja tagant huulde, nii et jutu lõpuks olid need peaaegu verele puretud.

      Seedisin tema öeldut mõnda aega. Mul oli korraks lahvatanud pähe hullumeelne mõte, et järsku olid tema vanemad samuti tapetud nagu Tarmo, et kusagil luusib ringi sarimõrvar ja saatus määras meid kaht kokku, et mõrtsukas ühiste jõududega kinni püüda. Põsed hakkasid jälle tulitama. Kuidas ma võisin ikka veel nii lapsik olla? See kiskus juba vampiiriks olemise fantaasia kanti.

      „Ühesõnaga,” Brent rüüpas oma kohvitassi ühe sõõmuga tühjaks, „ma tahtsin tegelikult oma õest rääkida. Ta on ennast tõsise jama sisse mässinud.”

      „Mis jama siis?”

      „Ta on hakanud netis mingi tüübiga suhtlema. Tüüp on üle kahekümne, Anette on neliteist. Nüüd tahab ta temaga kokku saada.”

      „Ja sa arvad, et asi on kahtlane?”

      „No kamoon, kas sulle ei tundu? Tüüp on tast üle kümne aasta vanem, täiskasvanud mees. Pealegi mingi netituttav. Aga Anette ei kuula mind üldse, tema olevat nii armunud ja kavatseb igal juhul kokku saada.” Brent vaatas mulle lootusetul ilmel otsa. „Ma olen ta pärast mures. Kardan, et see on mingi pervert, kes kasutab teda ära.”

      „See on imelik küll. Aga… kuidas mina sind aidata saaksin?”

      „Anettel pole oma uues klassis ega koolis üldse sõpru. Ta ei käi kellegagi läbi, ma olen isegi aru saanud, et teda vist mõnitatakse kergelt. Ta ei taha sellest rääkida, aga selline mulje on mulle jäänud… Kas sina ei tea sellest midagi?”

      Raputasin pead. Mulle polnud midagi sellist silma jäänud, kuid samas – ega ma olnud paralleelikate tegemisi eriti jälginud või nende vastu huvi tundnud ka. Anette tundus tõesti olevat omamoodi tüdruk, kelle puhul poleks väga ime, kui teda omaks ei võetaks.

      „Igatahes kuluks talle minu meelest väga üks hea sõbranna ära,” jätkas Brent. „Keegi, keda ta saaks usaldada. Mind ta enam millegipärast ei usalda, aga tüdrukud omavahel räägivad igasugu asjadest, on nii?”

      „Nojah, head sõbrannad räägivad küll.” Mulle meenusid kõik varasemad lobisemised ja saladuste sosistamised ja pihtimised, mis meid Marianiga aastate jooksul olid sidunud. Viimase aasta jooksul polnud seda enam eriti ette tulnud, me kaugenesime samamoodi nagu Anette ja tema vend teineteisest… Olin kuskilt lugenud, et raskused liidavad inimesi. Mulle tundus pigem, et just lahutavad. Sa ei oska enam teistega arvestada ja kui keegi tahab sulle toeks olla, siis see hoopis ärritab. Täpselt nii juhtus minu perekonnas, minu ja Mariani ning Brenti ja Anettega.

      „Kas sa ei tahaks Anettega sõbraks saada?” Brenti hääl oli peaaegu paluv. „Äkki ta räägiks sulle, mis toimub, ja äkki õnnestuks sul talle mõistus pähe panna.”

      Nüüd sai mulle selgeks, miks Brent oli tahtnud minuga kohtuda. Ma oleksin pidanud pettuma või kurvastama, aga miskipärast ei saanud ma vähemalt hetkel aru, et oleksin nii tundnud. Ma ei olnud sugugi kindel, et Brenti plaan võiks õnnestuda. „Ma ei ole eriti hea suhtleja,” tunnistasin vastumeelselt. „Ma ei kujuta ette, kuidas temaga jutule saada ja ega ma pruugi talle sugugi meeldida. Miks ta peaks mind usaldama, ma olen talle täitsa võõras tüdruk?”

      Brent naeratas. Selle osa oli ta nähtavasti juba endamisi läbi mõelnud. „Sa võiksid mulle külla tulla, kui sobib,” pakkus ta. „Saaksime omavahel paremini tuttavaks ja kohtuksid mu õega ka. Kas oleksid nõus?”

      Ma ei kõhelnud hetkegi, vaid noogutasin otsekohe pead. Brent oli öelnud: „saaksime omavahel paremini tuttavaks” ja just see lausepool oli see, mis pani mind otsustama. Kusagil mu südamesopis pesitses veel lootus, mis vahepeal oli kustunud, ent mille need sõnad olid taas üles suutnud äratada. „Millal ma võiksin tulla?”

      „Tule juba homme,” tegi Brent ettepaneku. „Või on sul mingid plaanid ees?”

      Mul ei olnud plaane ja me leppisime kokku, et lähen kella kaheks tema juurde. Brent nimetas aadressi ja ma kirjutasin selle salvrätile üles. Teadsin seda kanti enam-vähem, see asus Kristiine keskuse lähedal.

      Jõin kohvi lõpuni ja Brent küsis, kas ta võib mind kuskile saata. Mõte tundus ülimalt meelitav ja ahvatlev, et keegi temataoline tahab mind saata, aga raputasin siiski pead. Olin otsustanud veel natuke aega poodides surnuks lüüa, et mitte liiga varakult koju laekuda, aga ma ei tahtnud, et Brent tunneks ennast sunnituna minuga kaasas jõlkuda. Nii läksime kohviku uksel lahku, naeratades teineteisele kohmetult.

      Läksin poodidesse, nagu olin plaaninud, aga ma ei suutnud seal eriti midagi vaadata või keskenduda. Mõtlesin ainuüksi Brentist ja sellest, et ma ei valmistaks talle pettumust. Ma polnud ikka veel kindel, kas ma meeldisin talle päriselt või suhtles ta minuga vaid oma õe pärast, et ma Anettel nii-öelda silma peal hoiaksin. Otsustasin igal juhul anda endast parim, sest ma ei tahtnud teda alt vedada, mitte mingi hinna eest. Isegi kui Brent soovis vaid minu sõprust, olin ma valmis sellegi rõõmuga vastu võtma. Nende lühikeste hetkede jooksul, mis ma Brenti olin tundnud, oli ta mulle juba uskumatult kalliks saanud.

      5

      Kodus oli sel õhtul üllatavalt rahulik. Võib-olla oli asi selles, et ema polnud kodus, olime papsi ja Rasmusega kolmekesi. Keegi meist ei teadnud, kuhu ema oli läinud. Ta oli valmistanud ahjus ohtra juustuga makaronivormi ja kadunud teadmata suunas.

      Me papsiga armastasime ema sööke, ta oli suurepärane kokk. Tema tervisefriiklust arvesse võttes oli see eriti suur saavutus, kuna kogu tooraine pidi tulema kas turult või ökopoodidest või olema vähemalt märgistusega „looduslik” või „naturaalne” või lihtsalt „öko”. Polnud ka ime, kuna ta töötas loodustoodete poes – kõigepealt müüjana, viimased kolm aastat aga juhatajana. Viimasel СКАЧАТЬ