Halloween. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uurima, kellega ma kokku saan, kas tegemist on poisiga ja kas ma tunnen teda juba ammu. Vanasti käis selline uurimine mulle kangesti närvidele, seda enam, et polnud midagi uurida – ma ei käinud kunagi poistega väljas. Nüüd aga, kus mul ehk tõesti olnuks midagi rääkida, ei tundnud ta mu käikude vastu mitte mingisugust huvi.

      Bussiga linna poole sõites mõtlesin, et kuigi kogu see asi tundub väga imelik, on kusagil tibatillukene lootus, et ma hakkasin talle mingil põhjusel meeldima. Meenutasin Brenti nukravõitu naeratust ja tema ilusaid suuri sinakashalle silmi ning mu süda tagus lausa kuuldavalt, kui jõudsin lõpuks kohvikusse, kuhu olime kohtumise kokku leppinud.

      Brent oli juba kohal ning ma tundsin ta kohe ära, ehkki ta istus kohviku tagaosas ja oli seljaga minu poole. Aeglustasin sammu, pea oli järsku täis igasuguseid ärevaid mõtteid. Mis siis, kui ta mäletab mind kenamana, kui ma tegelikult olen? Võib-olla tundusin ma hämaras ja vilkuva valgusega saalis hoopis ilusamana kui nüüd, päevavalguses? Võib-olla kutsus ta mind selleks välja, et mu kulul mingisugust nalja teha? Või äkki…

      Brent pööras järsku pead ja naeratas – see oli tuttav, kergelt kurva moega naeratus, täpselt samasugune nagu peol. „Sa tulidki,” lausus ta just nagu natuke üllatunult.

      Õues oli külm ja tuuline ning keerles esimesi lumehelbeid, ka kohvikus sees oli jahedavõitu, aga Brent kandis musta lühikeste varrukatega T-särki ning polnud seda nägugi, et tal võiks niiviisi vilu olla. Seesama tume nahkjakk, mida tal peol seljas olin näinud, rippus tooli seljatoel. Nüüd, päevavalguses nägin, et mul oli toona tema juuste suhtes õigus olnud: need turritasid püsti loomulikus olekus, geelimöksi ei paistnud neil peal olevat.

      Noogutasin ning istusin tema vastas olevale toolile. „Tulin.”

      „Kas võtan sulle midagi? Kohvi, mingit kooki?” küsis ta ja nähes mu segaduses pilku, lisas kohe: „Ma teen välja. Ma tahan.”

      „Olgu, ma võtan siis ühe caffè latte. Vanillisiirupiga, kui saab.”

      „Midagi veel?”

      „Ei, praegu mitte.” Ma ei tahtnud, et Brent hakkaks mind koogiõgardiks pidama, pealegi oli mul kõht hommikusöögist nagunii täis.

      Vaatasin, kuidas ta tõuseb ja suundub leti poole kohvi järele, ja mind valdas korraga imelik tunne, justkui tunneksin ma teda juba kaua-kaua aega. Veider. Ja mis veel veidram – kuigi Brent nägi päevavalguses välja veel kenam ja armsam kui hämaras saalis, ei tundnud ma enam ühtäkki üldse niisugust ärevust nagu ennist tulles. Mõnus ja rahulik oli olla, kuigi palju asju vajas endiselt selgeks rääkimist.

      Brent naasis kohvitassiga ja asetas selle minu ette. Ta istus ja naeratas uuesti, aga ei öelnud midagi. Me mõlemad vaikisime hetke.

      „Miks sa mind näha tahtsid?” küsisin lõpuks, püüdes anda oma häälele võimalikult sooja ja sõbralikku kõla, et ta ei tõlgendaks küsimust rünnakuna. Ma lihtsalt pidin teada saama.

      Brent segas oma kohvitassis mõtlikult suhkrut ja vastas siis: „Sest sa tundusid teistmoodi kui teised tüdrukud, keda ma tean. Ma pole näinud kellelgi nii kurbi silmi nagu sinul.”

      „Sinu silmad on ka kurvad. Ja naeratus.”

      „Mina olengi kurb.” Brent naeratas ja vaatas mulle esimest korda otse silma.

      „Miks sa kurb oled?” Need sõnad lipsasid mul kuidagi iseenesest üle huulte ja ma punastasin kohe. Võib-olla tundus see liiga pealetükkiv.

      „Põhjusi on mitu,” kostis Brent tõsise ja täiskasvanuliku moega. „Aga sinul?”

      „Mul… on ka mitu põhjust.” Tundsin, et enne kui ma neist talle räägin, pean ära küsima teise väga olulise asja. „Brent, ma tahtsin küsida… kas su tüdruk teab meie kokkusaamisest?”

      „Minu tüdruk?” Brent kergitas kulmu, nagu ei saaks ta aru, millest ma räägin.

      „Nojah, see blond tüdruk, kellega sa eile peol koos olid.”

      „Aa, Kristi.” Brent noogutas, aga raputas siis pead. „Kristi ei ole mu tüdruk. Ta tahaks ilmselt olla ja me oleme mõne korra väljas käinud, aga ma saan järjest rohkem aru, et meil ei ole eriti midagi ühist.”

      See jutt kõlas mu kõrvadele nagu ilus muusika. Tal ei olnudki oma tüdrukut, Kristi ei tähendanud midagi! Muidugi ei pruukinud ta seepärast veel mind oma kaaslaseks tahta, aga vähemalt ühe mure võis nüüd kõrvale jätta.

      „Kristiga oli nii, et ma arvasin alguses, et ta on teistsugune,” jätkas Brent mõtlikul ilmel, rüübates vahepeal paar lonksu oma tassist. „Ta käib samas koolis kus mina, aga aasta nooremas klassis. Minu klassis on vähe tüdrukuid ja need, kes on, on mõttetud kanad. Sorry selle väljenduse pärast, aga on. Nendega ei ole millestki rääkida, neid ei huvitagi midagi peale pidude ja poiste ja kosmeetika ja muu sellise värgi… Aga minul oleks vaja rääkida. Mõne tüdrukuga, kes oleks normaalsem ja kellel oleks ajusid ka.”

      Mulle hakkas midagi koitma. „Sa otsid siis tüdrukut, kes oleks lihtsalt su sõber?”

      „Põhimõtteliselt küll. Kui ma Kristiga tuttavaks sain, siis ta tundus jutukas ja tore ja sõbralik tüdruk. Aga kui ma teda tundma õppisin, sain aru, et ta on samasugune nagu need plikad mu klassis. Ta ainult lobiseb ja lobiseb, aga kuulajat temast ei ole.”

      „Ja siis sa nägid mind.”

      „Ja siis ma nägin sind. Ja mõtlesin, et sina pead olema teistmoodi. Selliste silmade ja pilguga tüdruk ei saa olla nii tühine nagu teised.”

      Tundsin, kuidas ma hakkan näost õhetama. Ma polnud sugugi kindel, et ma vastan Brenti ootustele. Mida ta minult õigupoolest ootas ja lootis? Kuulata ma oskasin küll, aga kas ta otsiski endale siis ainult sõpra ja nii-öelda pihiema? Mina, loll, arvasin, et ma meeldin talle päriselt…

      Küllap ma vajusin norgu, sest järsku vahetas Brent teemat ja küsis, kas mul on õdesid-vendi. Rääkisin Rasmusest ja sellest, kuidas me olime varem väga lähedased, aga viimasel ajal on mul raske temani jõuda. Brent noogutas mõistvalt ja ütles, et tal on oma õega samamoodi, ehkki tema õde on tast vaid kaks aastat noorem, mitte tervelt viis nagu Rasmus minul.

      „Kas sa tunned Anettet?” tahtis ta teada. „Ma sain aru, et ta käib su paralleelklassis?”

      „Käib küll ja ma tean teda, aga ei ole temaga rääkinud.”

      „Aga… mis mulje ta on sulle jätnud? Kui sa päris aus oled?”

      See oli imelik küsimus. Mida ma pidin vastama? Anette oli alati tundunud eemalolevana ja oli väga tõsine ning kahvatu, pealekauba sellise ilmega, nagu kannaks ta terve maailma peale vimma. „Ee… ma ei tea. Tavaline, normaalne tüdruk vist.”

      „Arvad?”

      „Ma tõesti ei oska tema kohta midagi öelda. Miks sa küsid?”

      Brent vaikis natuke ja ma lausa tundsin, kuidas ta kaalutleb omaette, kas usaldada mind või mitte. „Ma räägin sulle, kui sina räägid endast,” lausus ta lõpuks.

      „Mida sa tahad teada?”

      „Mis on need põhjused, et sa nii kurb oled.”

      Nüüd oli minu kord kaaluda. Ma tundsin Brenti poole tugevat tõmmet ja mul oli tema seltsis endiselt soe ja ülimalt hea olla, kuid kas ma tahan СКАЧАТЬ