Halloween. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõlemad nutsid sel õhtul, kui paps tuli vallandamisteatega koju. Õigemini oli siis peaaegu öö, kui paps ükskord koju laekus, aga mina lugesin voodis raamatut ja kuulsin kõike. Nad karjusid teineteise peale, ema süüdistas papsi vastutustundetuses ja selles, mis ta tänagi õhtul oli öelnud: et ta ei riku ära mitte ainult omaenda, vaid meie kõigi elud. Paps ei osanud enda õigustuseks midagi muud kosta kui ainult karjuda, et ta ei suuda, ta ei oska sellest nõiaringist välja rabeleda ja et ta tahab ainult unustada. Ja et joomine on ainus, mis aitab tal seda teha.

      Nii see läks. Uut tööd ei leidnud paps nii pea, ema poejuhatajapalgast ei jätkunud kõige jaoks ning müüsime maja maha. Olen mõnikord sõitnud bussiga sinna kanti ja uidanud meie kunagise kodu ümbruses ringi. Ükskord nägin aias väikseid lapsi jooksmas, need olid viie-kuueaastased tüdrukud. Üks punase pea ja patsidega natuke Pipi moodi plika märkas mind tee peal seismas ja näitas keelt. Näitasin vastu ja keerasin talle kähku selja ning kõndisin minema. Rohkem ei kavatsenud ma sinna sõita. See oli nii vale, need lapsed aias ja võõras auto maja ees. See tegi rohkem haiget, kui ma jõudsin välja kannatada.

      Paps võeti tööle kolm kuud hiljem mingi asutuse valvetöötajana – erialast ehk arvutitööd ei õnnestunud kuidagi leida. Tal on uues kohas ka jamasid olnud, ühe korra olid tal tööl lõhnad juures ja ta on hoiatuse saanud. Hoiame kodus kõik hinge kinni, sest ehkki ema palk pole hirmväike, on neljakesi sellega toime tulla jube raske. Maja müügist jäi peale korteri ostu natuke alles, aga ema sõnutsi tuli seda raha hoolega hoida: ei võinud ju teada, kui kaua meil tuleb sellega hakkama saada. Päris palju kulus sellest nende kolme kuu jooksul, mil isa oli töötu.

      Selle jama pärast üritasingi ma võimalikult vähe kodus viibida. Vastikut rõhuvat pinget võis õhus tunda kohe uksest sisse astudes isegi siis, kui emba-kumba vanematest koduski polnud. Piisas, kui oli üks. Ja isegi sellest, kui oli vaid Rasmus, ehkki väikevend jäi viimasel ajal oma arvuti või koomiksiraamatu taga üsna nähtamatuks. Õnnetuseks polnud tal vist ka koolis sõpru, kelle juures ta oleks saanud mängimas käia või keda meile külla kutsuda. Rasmus oli viimasel ajal teistega norima hakanud või noriti temaga. Tema päevikus ilutses üks punane märkus teise järel ning sügise alguses oli ema pidanud korra ka kooli minema, kui Rasmus oli vahetunnil ühe klassikaaslase nina veriseks löönud. Mul on imelik kujutleda oma memmekat venda kakleja või tüli üleskeerajana. Pigem hakkavad teised õiendama ja Rasmuse niigi pingul närvid ütlevad üles. Olen nii palju tahtnud temalt selle kohta küsida ja suure-õelikku nõu anda, aga ta ei kuula. Oleme kõik üksteisele nagu võõrad ja selles on süüdi keegi tundmatu, kohutav mõrvar, kes hävitas ühe lasuga kogu meie pere elu.

      Olin nii palju fantaseerinud, kuidas ma lahendan ise selle müsteeriumi ära, kuidas ma aitan imekombel selle koletise üles leida ja mismoodi saab ehk ka paps hingerahu tagasi, kui tapja pistetakse trellide taha teenitud karistust kandma. Praegu jalutab see tõbras kusagil vabalt ringi ja jumal teab, kui palju inimesi ta veel surnuks võib tulistada.

      Hommikul ärgates oli mu esimene mõte, kuhu minna. Oli laupäev ja ma teadsin, et mõlemad vanemad on kodus ning on vaid aja küsimus, millal nad hakkavad teineteise kallal nääksuma. Mul polnud vähimatki tahtmist seda jälle pealt kuulata.

      Rasmus magas veel, lükandseina tagant kostis vaikset nohinat. Emast ega papsist polnud ühtegi elumärki kuulda, ehkki kell lähenes juba üheksale.

      Pesin hambad ära ja seisin parajasti külmkapi ukse vahel, mõtiskledes, kas viitsin omale muna praadida või lepiks juustuvõileivaga, kui mu telefon hakkas korraga toas helisema.

      „Võta juba vastu,” torises Rasmus uniselt, kui ma kohale jõudsin ja mobla pihku haarasin.

      Ekraanil vilkus tundmatu number. Ka hääl, mis mu „halloo” peale vaikselt midagi kohmas, kõlas täiesti võõralt. Keegi poiss. Küllap valeühendus.

      „Halloo, vabandust? Ma ei kuulnud,” ütlesin siiski, üritades viisakas olla.

      „Sa oled Susan?” Nüüd kõlas hääl juba arusaadavamalt. „Mina olen Brent. Olin eile koolipeol. Sain su sõbranna käest numbri.”

      Nüüd oli minu kord tummaks jääda.

      4

      Vaikus venis liiga pikaks, sest närviline poisihääl küsis hetke pärast: „Halloo? Kas sa kuuled mind ikka?”

      „Jaah, kuulen küll,” kogelesin lõpuks vastu. „Jah… ma olen Susan. Ma… jah, ma mäletan sind peolt.” Olin Mariani õhtuse kõne vahepeal sootuks unustanud. See numbriküsimine oli mulle niivõrd uskumatuna tundunud, et ma ei võtnud seda tõsiselt. Kuni praeguse hetkeni, mil too natuke kohmetu hääl mu kõrvades kõlas.

      „Ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid kokku saada.” Hääl oli nüüd päris ärev ja tundus, nagu oleks teisel pool toru olija hinge kinni hoidnud. „Et istuks kuskil, jooks kohvi või midagi. Kui… sulle sobib?”

      „Jaa, sobib küll.” Kuidagi raske oli järsku neelata ja kurk oleks nagu kuivusest krõbisenud. „Kus… näiteks siis?”

      „Viru keskuses? Kas sa üheteistkümneks jõuaksid või on sul midagi ees?”

      „Jõuan ikka, väga ilusti jõuan…”

      Leppisime koha kokku ja lõpetasime kõne. Mu pea pööritas, süda oli kloppima hakanud ning kurk ja eriti huuled kuivasid endiselt. Ikka veel ei jõudnud asi mulle kohale. Miks oli Brent mulle helistanud ja mind välja kutsunud? Sest ma meeldisin talle? Oeh, kui väga ma oleksin tahtnud seda uskuda. Paraku sosistas üks hääleke mulle kõrva, et selline asi pole võimalik. Brentil oli oma tüdruk, kordades ilusam ja täiskasvanulikum kui mina. Ja me polnud omavahel rääkinudki, ainult meie pilgud ristusid hetkeks ja kõik.

      Tundsin end äärmiselt segaduses ja lollina. Mida ma peaksin selga panema? Ma ei teadnud kohtamisevärgist õieti midagi. Kaalusin korraks Marianile helistamist ja temalt nõu küsimist, kuid loobusin sellest mõttest. Marian hakkaks kilkama ja satuks nõuannetega ülemäära hoogu. Tahtsin enne talle rääkimist ära käia, et oleks selge, mida see tüüp üleüldse tahab. Võib-olla on asjal mingi loogiline seletus ja sellel pole kohtama kutsumisega üldse pistmist.

      Olin klassiõdedelt alatasa kuulnud virinat, et neil pole midagi selga panna. Kuni siiani polnud ma sellest aru saanud. Mul oli mitu mõnusat ja hästi istuvat T-särki, paar paari tumedaid teksaseid, viisakamatest asjadest üks valge siidine pluus ja armas kahvaturoosa kardigan, mõned kampsunid ka. Ma polnud kunagi tundnud vajadust metsiku hulga riiete järele ja tegelikult tundsin ma ennast T-särgi ning teksastega kõige mugavamalt. Nüüd aga tundsin esimest korda, et ei oska mingit valikut teha. Mida kantakse, kui minnakse poisiga kokku saama? Eriti veel esimest korda. Teksad peaks eeldatavasti igal juhul kõlbama. Niisiis tõmbasin need jalga ja mõtlesin, mida ülaosaga peale hakata. Kas kardigan või kampsun? Proovisin. Kardigan oli ilusam ja nii oli asi otsustatud.

      Juuste sättimine võttis hulga aega, kuna ma ei suutnud otsustada, kas jätta need lahti ja üritada veidi siluda või panna kinni. Kinnipanekuks ei olnud need piisavalt pikad, seega loobusin sellest mõttest ja mässasin veidi hoopis sirgendaja ja geeliga. Kui ka nägu oli viimaks pähe tehtud, tõdesin peeglisse vaadates, et tulemus oli enam-vähem okei. Vähemalt ei paistnud ma selline beebi nagu muidu, sättimata olekus.

      Olin omadega valmis saanud ning hakkasin mantlit selga panema, kui paps astus magamistoast välja. Ta kandis oma vana triibulist hommikumantlit, tema silmad olid punased ja nägu loppis, habe aga juba mõnda aega ajamata ning turritas ta lõua otsas inetu tumeda tüükana. Mind nähes jäi ta seisma.

      „Hommikust,” pomises ta, tõmmates peoga läbi oma sakris juuste. „Hakkad juba kuskile minema?”

      „Mh-mh. СКАЧАТЬ