Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Kaks õhtut Antsoni olümpiarõdul

      Esimene õhtu, rõdul on medalitahtja.

      5. veebruaril 1964 eksitab Innsbrucki olümpiakülla laskuvat öövaikust sügav ohe, nii sügav, et selle ohkajamehe maha jätnud neiu pidi tõesti armas olema. Ei-ei, kõrv petab pisut. Hullu pole juhtunud ja hingeabi ei vajata. Lõõtsahääl kostab hoopis Ants Antsoni rõdult. Eestlasest kiiruisutaja kavatseb 1500 meetri kullalahingu eelse öö sügavalt magada ja teab, et enam kui kaheksaliitrise kopsu tuulutamine karge alpiõhuga tuleb unele kasuks. Nii mahuka kopsuga olevat talisportlastest veel vaid kaks suusalegendi, soomlane Veikko Hakulinen ja rootslane Sixten Jernberg.

      Uisutaja tõmbab aegamisi uue sügava ja hästi rahuliku sõõmu. Mõnuga.

      Antson vaatab kotkapilgul pimedusse ega näe pabistamiseks või ärevaks ohkamiseks mingit põhjust. Ohaku praegu teised! Näiteks need, kelle hingeseisund nädal tagasi juba siin, Innsbruckis, kontrollvõistlust nõudis. Hollandlane Rudie Liebrechts jättis siis järgnejad terve sekundi kaugusele. Mis see talle tõi? Usku otsiv Liebrechts trummeldas rinnale ja teatas, et tema on nüüd selle distantsi olümpiafavoriit. Ajakirjanike väel polnud nii sõnaselge avalduse vastu vähimatki – rivistuti kullavõitu lubaja sappa ega antud talle enam enesega olemiseks ruumi.

      Antson ja treener Boriss Šilkov seevastu olid otsustanud kontrollvõistlusest loobuda. Valida oli ju kahe variandi vahel, võis kas vaikselt liuelda ehk lolli mängida või siis trumbid ette näidata. Mõtet ei paistnud olevat ühel ega teisel. Trumbid, teati, tuleb üksteise järel ja õiges järjekorras lauda lüüa 6. veebruari ennelõunal, suures lahingus. Seni aga võib enesekindel atleet hingata ja enesega olla, sest ajakirjanikud ei kipu suurt küsima ega spordijuhid liiga lootusrikkaid epistleid lugema. Iseäranis meeldib Antsonile Norra ühe asjatundja avalik loits: “Antson on ju mitmevõistleja! Miks ometi peaks ta Innsbruckis mõnel üksikdistantsil medali võitma?” Vaat nii arvakugi!

      Lõppev 5. veebruar oli Tirooli iidses pealinnas päikesepaisteline ja tuulevaikne, kiireks uisutamiseks kui loodud. 5000 meetris uuendati olümpiarekordit neli korda. Ilmaolud ei seganud ega soosinud kedagi ja järjestus oli üsna ootuspärane. Taevas on klaar praegugi, kui Antson kümnekorruselise külamaja rõdult kaugust uurib ja aru peab, kas ta ikka näeb mäetippude kontuure või pigem aimab neid, juba kaks nädalat iga päev nähtuid. Siit, Inni jõe orust, paistavad ka olümpiamäed. Patscherkoefelil (2246 m) võitis Austria mäesuusataja Egon Zimmermann olümpia hakul kodurahva juubelduste saatel kiirlaskumise. Birgitzköpfli (1982 m) ja Hoadli (2340 m) slaalomis ja suurslaalomis tõid õekesed Christine ja Marielle Goitschel Prantsusmaa taliolümpiate ajaloo esimesed kaksikvõidud. Peagi algaval päeval peab austerlaste lemmik Christl Haas – kaunis preili, kellega Antson klubi tantsupõrandalgi on käinud ja keda ta veel sel õhtul külatänavas kohtas –, Hoadlilt austerlaste rõõmuks kiirlaskuma. Antson seda vinget sööstu ei näe, sest võistleb ise Eisstadionil.

      Järskude nõlvade taustal, Bergiseli suusahüppemäel, põleb olümpiatuli. Püstloodis tõusevad leegid taeva poole, on täiesti tuuletu.

      Antson on Alpides esimest korda, kuid teab läinud nädalate kogemusest, et ilm võib muutuda mitte üksnes üleöö, vaid isegi poole tunniga, ning et muutuste suund ei taha ennustustele alluda. Nüüdki on ilmateenistus otsad lahti jätnud, kuigi olude halvenemist pisut peljatakse.

      Antson tõmbab kopsud taas täis ja laseb pahinal tühjaks. Ta on Innsbruckis veidi ootamatult ja 1500 meetri stardikuupäevgi jõudis tema teadvusse üsna hiljuti. Veel poolteist kuud tagasi polnud Antson uisumaailmas keegi. Kehaliselt tugev, seda küll, seda teadis ta ise ja teadis kogu Nõukogude Liidu koondis. Maailm ei teadnud, sest kiiruisutajate krossijooksus ja jalgrattasõidus suuri võistlusi ei peeta, aga õige uisutehnika ei tahtnud kuidagi Antsoni kõrvade vahele ega jalgadesse jõuda. Siiski, Šilkov oli juba eelmisel talvel veennud sõidutehnikat täiesti uueks seadma ja Antson nõustunud. Läbi pika Siberi sügise rassisid nad uuenduste kallal ja, vaata imet, jalg tabas olümpia-aasta eelõhtul õiged tõukepunktid ära.

      Antson muigab sügistrenne meenutades. Koondis laagerdas kaheksa nädalat jutti Irkutskis Angara jõe ääres, Baikali hiidjärvest tunnise autosõidu kaugusel. Esimestena, juba oktoobris kattusid vetruva, kuid sitke jääga jõe ja järve vahele jäävad kitsad kanalid. Nendel siis suured meistrid uisutasid, hanereas, vaheldumisi punti vedades. Selle harjutuse nimi oli “guss” ehk “hani”. Haned pidid parajaid vahesid hoidma, sest jää võis mõnes kohas järele anda ja kogu koondise vettevolksamist ei saanud isegi suurte valikuvõimalustega riik endale lubada.

      Igatahes oli tõukepunkt Antsoni jalga pidama jäänud. Ta oli tabelite esiridadele kerkinud ja Oslo Bisletil Euroopa mitmevõistluse meistriks kroonitud. Ta polnud kodumaale jõudnudki, aga teadis, et seal ollakse paduvaimustuses ja oodatakse olümpiat suurte lootustega.

      Liebrechts on peafavoriit. Olgu, kui tahab! Antsoni silmis on kaugelt ohtlikum norralane Magne Thomassen. Kaks nädalat tagasi, EM-il sõitsid nad 1500 meetrit ühes paaris ja Antson võitles alles lõpujoone eel kätte meetrise edumaa. Selle sõidu eest sai Antson väikese kulla ja Thomassen väikese hõbeda. Nende lähim vastane Juri Jumašev on nüüd alavormis ja piirdub Innsbruckis varumehe rolliga. Kõik liidu koondislased on medalivõimelised, kuid sisetunne ütleb Antsonile, et vähegi võrdsetes tingimustes saab ta praegu jagu nii Eduard Matussevitšist, Lev Zaitsevist kui ka kahel eelmisel olümpial selle distantsi võitnud vanameistrist Jevgeni Grišinist. 5000 meetrist kolmikvõidu võtnud Norral ei tohiks “Antsoni alal” Thomasseniga võrdset meest olla – Per Ivar Moe suudaks ehk, aga temal on maratoni eel puhkepäev. Nils Aaness pole praegu seesama mees, kes mullu Euroopa meistriks tuli. Soomlased? Juhani Järvineni päralt on maailmarekord, aga see saab peagi viieaastaseks … Innsbrucki kontrollvõistlusel uisutas üsna kiiresti noor hollandlane Kees Verkerk, aga tema ajad on küllap ees.

      54 mehe stardijärjekord on loositud. Liebrechts läheb rajale esimeses, Antson koos sakslase Günter Traubiga kaheksandas ja Thomassen viimases paaris. Nii et hollandlase järgi võib sõiduplaani kohendada, aga rahu ei saa kindlasti enne, kui võistlus päris läbi on.

      Antson muigab veel. Tal pole homme mingit vastutust! Ikka rõõmus Tšeljabinski piiga Lidia Skoblikova, kes eelmisel olümpial Squaw Valleys võitis kaks ja siin kõik neli kulda, lubas ajakirjanikele: “Annan sajaprotsendilise garantii, et võidab Ants Antson!” Eesti kutt ei tea, mida see garantii tähendab, aga naljakas ja julgustav on Lidia avaldus ikka.

      Kopsud puhtad, astub Antson vaikselt tuppa. Toakaaslane Boriss Guljajev, lihtsamalt Bob, on oma olümpia sprindiga seljataha jätnud ja magab. Või vähemalt teeskleb magamist, et semu keskendumist mitte segada. Antson, hambad harjatud, heidab voodisse ja uinub kohe.

      Teine õhtu, rõdul on olümpiavõitja.

      6. veebruari hilisõhtul seisab 1500 meetri olümpiavõitja Ants Antson samal rõdul ja hingab vaiksemalt. Sedapuhku ootab uuel hommikul 10 000 meetrit, kuid tema, vastne Nõukogude Liidu teeneline meistersportlane, tunneb täiesti selgelt, et vaimuenergia on selleks korraks otsas.

      Lõppev päev kogu oma täiuses on Antsoni ühiskondlikku seisundit muutnud. Ta on alles seitsmes eestlasest olümpiavõitja, tosin aastat oli tema rahval tulnud üldse kullata läbi ajada. Siiski on ilmselge, mida esiemade ja – isade keelt kõneleva sportlase triumf väikesele rahvale tähendab – temaga samastutakse. Kodumaalt tulnud napid teated vapustavad sangarit. Mõned koolid olid lapsed tema võistluse ajaks ülepea koju lasknud ja teised koolid kõik õppurid suurde saali ühisele telerivaatamisele kutsunud. Üksikutest spordileigetest koolidest olid ärksamad poisid tagajärgedele mõtlemata lihtsalt jalga lasknud. Umbes samuti olid asjad käinud täiskasvanutel töökohtades. Paduvaimustus on üldrahvalik ja Antson vaimustuse tekitamisest väsinud.

      Spordimaailm imetleb, otsib Antsoni edu võtit. Ta vastas juba pressikonverentsil Eestit puudutavatele küsimustele – eriti küll ei provotseeritud – ja ajakirjanikud näitasid värskeid pilte tema lõpujoonetagusest kukkumisest. Tagumikul libisedes СКАЧАТЬ