Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

Чтение книги онлайн.

      1. peatükk

      CANDICE ISTUS TUALETTLAUA ees ja kammis juukseid. Ta oli seda teinud juba ligi kakskümmend minutit. Tema lokid – pehmed ja säravad – vonklesid õlgadel ja aknast sisse voogavad päikesekiired peegeldusid juustelt nagu jõeveelt. Juukseharja hoidev käsi muutus pikapeale kergelt tuimaks ja samasugune kerge tuimus levis pehme harja monotoonsetest puudutustest mööda peanahka.

      Talle tundus, et ta uinub otsekohe, kuid silmad jäid avatuks, justkui oleksid keeldunud sulgumisest. Reeturid!

      Candice vaatas oma peegelpilti: viimaste päevadega oli ta kuidagi parem välja nägema hakanud ning see oli hämmastav. Tuli välja, et kahvatus sobis talle, eriti, kui silmas pidada alabastervalgel näol eredate sütena põlevaid tumenenud silmi ja ärevalt roosatavaid huuli. Ilusalongide jaoks võiks ta lausa oma metoodika patenteerida: stressiteraapia spaateraapia asemel.

      “Mõne tunni jooksul muutute tundmatuseni. Teie näojooned lähevad täpsemaks ja teravamaks, silmades süttib tuli ning te muutute dramaatiliselt kauniks ja ohtlikuks. Kui plaanite sõtta minna, muudame teid kõige kaunimaks amatsooniks.”

      Ei, ta sonib. Muidugi on see hea, see on huvitav. Kuid halb on see, et kõik on ilmsi, ja uni ei taha kuidagi tulla. Candice ei olnud juba kolm päeva Morpheusega kohtunud.

      Püüdlikult heitis ta magama ettenähtud ajal, tõmbas teki üle pea, sulges silmad ja lebas seni, kuni olemine umbseks muutus. Ta lükkas teki eemale, ahmis jahedat õhku ja keeranud teise külje, tõmbas teki jälle kõrvuni, pigistas laud nii tugevasti kokku, et silmades süttisid kuldsed laigud ja hakkas loendama.

      Pärast kaht tuhandet tüütas loendamine teda ära ja Candice süütas lambi, võttis raamatu kätte ning hakkas lugema. Lõpuks sulandusid tähed arusaamatuks mustriks ning Candice nägi selgelt läbi selle mustri maastikke ja interjööre, vestlusi ja tummstseene, isegi tegelaste mõtteid.

      Pikapeale hakkas hahetama ja tema, olles rõõmus hommiku saabumise üle, komberdas vannituppa, sest reipusest polnud muidugi jälgegi. Ta pesi end kaua, vahetades ühe seebi teise vastu, ühe geeli teise vastu.

      Seejärel algas päev. Candice pani end riidesse, korrastas juuksed ja läks alla hommikusöögile. Nagu harilikult, suudles ta isa ja ema põsele – alguses isa, seejärel ema –, jõi kohvi, sõi röstsaia ja marmelaadi ning veel midagi, mida Henriette ja Mena talle pakkusid.

      Seejärel tegi Candice midagi vähem mõttetut ja rõõmutut: läks jooksma, tegeles treeneri abil joogaga, käis mööda poode või helistas sõbrannadele… Hulluks võib minna! Kuidas on nii, et veel nädal tagasi tundusid need ettevõtmised tähtsate ja vajalikena ning ta tundis nendest rõõmu; naeratas vanematele, naeris telefonitorusse, oli elevil lihaste ja kõõluste venitamisest, nautis jalgade vetruvat rütmilist liikumist asfaldil?

      Ta ei mõistnud, mis temaga toimunud oli: kas tal algas uus elu või vana lihtsalt lõppes? Võib aga olla, et ta jäi lihtsalt magama ja langes letargiasse või, vastupidi, ärkas.

      Selge oli vaid üks: kõik, mis oli enne, ei rahuldanud teda enam.

      Sest Marcus oli ta reetnud.

      Loomulikult, üldinimliku normaalse loogika seisukohalt, selle loogika, mis on omane vaid meestele ning mida õpetatakse kolledžites ja ülikoolides, ei ole need nähtused mitte kuidagi omavahel seotud. Kuid iga naine mõistab, mida see traagiline rida tähendab.

      Candice ei armastanud Marcust. Täpsemalt, ei armastanud teda viimased kaks aastat. Nende romaani alguses oli ta pool aastat mehesse armunud olnud. Kuid siis oli ta ju väga noor ja hoopis teine inimene. Ja üldse, psühholoogid räägivad, et armumise seisund kestab kolmest kuust poolteise aastani. Aga edasi…

      Mis saab edasi?

      Kui Candice mõistis, et tema tunded Marcuse vastu on jahtunud, oli tal valida, kas jätta mehega igaveseks hüvasti või püüda suhet jätkata, äkki tuleb ikka veel midagi välja? Küll mitte nii pimestav-pidulikult nagu alguses, aga ikkagi…

      Tema vanemad olid elanud koos juba kolmkümmend aastat ja niikaua kui Candice ennast mäletab, ei suudelnud nad nurga taga, ei käinud käest kinni ega korraldanud teineteise auks saluute. Kuid just nende suhe oli Candice’ile tema maailmakäsitluses armastuse etalon.

      Lisaks oli Marcus nii originaalselt palunud endale veel üht võimalust.

      “Kui mul õnnestus sind kunagi vallutada, siis tähendab, et see õnnestub veel üks kord. See on nagu füüsikaülesanne, mida lahendatakse samasuse alusel – lahendasid ühe, lahendad ka teised sarnased ülesanded,” lausus ta veendunult.

      Marcus oli elukutselt ökonomist, kuid samas oli ta suurim kiindumus füüsika. Kui mitte tema isa, suure panga president, poleks nii kirglikult soovinud oma tööd järeltulijale üle anda, oleks Marcusest ilmselt saanud teadlane. Kuid tal puudus valikuvabadus ja seetõttu sai temast finantsist ning füüsikast rääkis ta nagu tavaliselt räägitakse kirjandusest või kunstist.

      Candice’i pani heldima selline kohatu ja rumal võrdlus ja ta mõtles, et mees vist armastab teda tegelikult väga, piiritult ja andunult, kui võrdleb nende suhet kõige pühamaga oma elus. Muide, Marcus ei tõestanud talle oma kiindumust ja ustavust mitte ainult sõnadega: ta valis Candice’ile alati kõige kallimad kingitused, mis talle enamasti isegi meeldisid, hea meelega saatis teda mööda poode, helistas mitu korda päevas ja armastas tähtpäevi veeta koos tema perega. Mida siis veel oleks vaja olnud?

      Kõigele lisaks oli Marcus tema uhkus – kui üldse võib inimese kohta nii ütelda. Candice’i kadestasid kõik tema sõbrannad. Loomulikult – pikakasvuline, õlakas, noore atleedi moodi, seejuures veel loomulik blondiin kallis ülikonnas ja Harvardi diplomiga, sõiduvahendiks punane Lamborghini Murciélago, kujutas mees endast kahekümnenda sajandi lõpu, kahekümne esimese sajandi alguse printsi. See prints, kui hellitatud ta ka polnud, armastas teda ja tegi seda kirglikult. Kuid tuntud tarkus on, et prints vajab printsessi. Ja tema, Candice, ei jäänud mehele millegi poolest alla – loomulikult oma printsessiskaala järgi. Ta oli sihvakas, painduva kehaga, kõrge rinna ja hämmastavalt pikkade jalgadega, kastanpruunide juustega, peente näojoonte, rahuliku suu ja tarkade silmadega kaardus kulmukaarte all. Tema isa positsioon oli pisut madalam kui Marcuse isal: ta oli tegevdirektor Mason Industries, mis tegeleb kõrgtehnoloogiliste seadmetega.

      Candice’il oli vedanud, sest isa ei püüdnud temast oma järglast kasvatada, selleks oli tal vanem poeg Jeremy. Samas Candice’il ka ei vedanud – isa hellitas teda nagu väikest printsessi, ei sundinud millekski peale selle, et ta pidi olema ilus, armas, leebe, valmistades teda sellega ette ainsaks rolliks – olla kellegi nukuke. Siis jõudis kätte aeg, mil isa hakkas mõtlema, kelle kätesse ja hoolitsuse alla võiks ta oma kallihinnalise nukukese Candice’i usaldada.

      Siinkohal sattuski ette Marcus. Laste ootamatult puhkenud kirg oli väga meelepärane isadele, kes oma “suuri asju” korraldasid. Candice’ile olid need alati tundunud rõhuvatena nagu veskikivid. See oli ka üks põhjus, miks Candice oma isast lugu pidas. Kõige rohkem maailmas armastas ta ema ja isa ning kõige vähem siin ilmas tahtis ta neid kurvastada.

      Ta muigas nukralt. Lõppude lõpuks pidid nad ikkagi kurvastama ja mitte ilmaaegu. Loomulikult teevad mõlemad näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras ja püüavad talle tõestada, et elu läheb edasi. Tegelikult oli Candice veendunud, et ema oli suures vihas puruks murdnud kõik oma kosmeetikapliiatsid ning karpidest välja puistanud puudrid ja lauvärvid, isa aga maha pidanud ebameeldiva jutuajamise Jack Donnary, Marcuse papsiga. Oh, kuidas vaene vanamees oma poja tegude pärast rabelema pidi!

      Candice naeratas kahjurõõmsalt. Las olla! Las nad mõlemad helbivad seda häbi – üks sellepärast, et ta juba on kord selline lurjus, teine sellepärast, et ta sellise lurjuse eostas ja üles kasvatas.

      Jumal küll, milline skandaal!

      “Issi СКАЧАТЬ