Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ruumi viivas koridoris oli maas abstraktsete siksakkide ja joonte sigrimigriga vaip, mida ääristas inimkõrgune roheala: paradiisilinnud ja kärtsroosad anemoonid olid pandud kokku kõrgeteks seadeteks, mis tekitasid tunde, et oled teaduslaadale sattunud. Valeri Grusheff, kellel olid käisel mansetinööbid ja rinnataskus rätik, sibas kogunevate leinajate vahel ringi.

      Külalised nägid välja nii, nagu hakkaks mängima stseenis, kus kujutatakse elu kümme aastat hiljem – silmaalused kottis ja vöökohad ümarad. Vanaisa, kes nägi välja ogar, kuid usutavalt leinav, seisis lämmatavale ilmale vaatamata nurgas mantlis, kirudes neid omaette. Nõukogude Liidus, kus ta sai tänu oma ametlikule närusele töökohale meestejuuksurina rongide peaterminalis Moskvast, Chis¸ina˘ust ja Jerevanist öiste rongidega linna voolava kauba väravas viibida, oli ta neile inimestele hankinud arbuuse, konjakit, sektsioonkappe, viisasid. Kui neil tekkis vajadus, oli tema telefoninumber hõlpsasti leitav. Aga demokraatlikus Ameerikas said nad ise endale arbuuse ja arstiaegu hankida. Nüüd pidi vanaisa alati inimestele ise helistama, et teda kutsutaks sööma jääke eelmise päeva peost, kuhu teda polnud kutsutud. Slava ei pidanud küll arvet, aga kuhu jäi nende tänutunne? Tema tagumikku ei näe nende toolil enam küll mitte keegi.

      Kõnealused isikud tervitasid Slava ema liialdatud sõbralikkusega nagu inimesed, kes ei ole teda aastaid näinud.

      „Ta on taevas.“ – „Ole oma isa nimel tugev.“ – „Tal on nüüd kergem.“ – „Ole oma poja nimel tugev.“

      Slava isa sikutas nurgas metallist klapptoolil särgikraed sirgeks, näides hüljatud nagu laps, kes istub hämaruse saabudes kooli ees. Ta oli kohal, aga nähtamatu, täpselt nagu talle meeldis. Ta polnud isegi siis protesteerinud, kui Slavale anti vanaisa, mitte tema perekonnanimi.

      „Jevgeni Isakovitš,“ hüüdis üks mees vanaisale. Ta vaatas üles ja noogutas mõtlikult, olles tänulik, et ta kaastunde avaldamise järjekorrast ära võeti. Vanaisa pilk hakkas ruumis ringi rändama. Slava teadis kuidagi, et ta otsib teda. Lapselapse üles leidnud, hakkas vanaisa kulme näppima. Kui Slava tema juurde astus, ulatas ta käe ja Slava võttis selle vastu.

      „Minu kaastunne, südamest,“ ütles mees vanaisale, asetades peopesa südamele. Tal oli seljas nahktagi, tema nägu oli kortsus nagu müürsepal ja selle taga oli lühike hobusesaba. Ühes kõrvas oli tal tilluke kullast rõngas. Ta sirutas karvaste sõrmenukkidega käe välja ja võttis vanaisa lõdvast peost kinni.

      „Aitüma, Rudik, aitüma,“ lausus vanaisa.

      „Kas tahate vaadata?“ küsis mees.

      „Jah, jah,“ sõnas vanaisa. „Tahame.“

      „Astute ehk kabinetti?“

      „See on minu tütrepoeg,“ ütles vanaisa Slava poole keerates.

      „Rudolf Kozlovitš.“ Mees sirutas käe välja. „Millega te…“

      „Ta õpib veel,“ lausus vanaisa. „Harvardis.“

      Kabinetis tegi Kozlovitš lahti Washingtoni kalmistu sinaka kaardi. See oli nagu väike linn, kus puiesteed ja tänavad olid puude järgi nime saanud: Sarapuu, Vahtra, Saare. Keskel jooksis McDonald Avenue, mille kohal kõmistasid rongid.

      „Aia äärde ei taha,“ lausus vanaisa.

      „Seal on nüüd kunstmuru,“ ütles Kozlovitš. „Samasugune nagu jalgpalliplatsidele pannakse. Ja sealt ei näe sisse.“

      „Aia äärde ei taha,“ kordas vanaisa.

      Kozlovitši sõrm liikus mööda joont teisele poole kalmistut. „Kontor asub selles küljes.“

      „Mida see tähendab?“

      „Kalmistuvahid töötavad seal. Siin on rohkem inimesi. Miinuseks on see, et ka rong ei ole väga kaugel.“

      „Kus kõige vaiksem on?“

      „Vaikne on siin.“ Kozlovitš libistas sõrmega üle sadade hauaplatside. „Sellele küljele ehitatakse uusi korterelamuid, aga tööd on peaaegu lõpule jõudnud. Tulbi tee.“

      „Ta armastas tulpe,“ ütles vanaisa.

      Kozlovitš laiutas käsi. „See on saatus.“

      Rudolf Kozlovitš oli tuntud mees. Ta oli tulnud Odessast 1977. või 1978. aastal. Ta vaatas ringi ja mõtles välja plaani. Ühel päeval röövis ta paari palgatud selliga Macy kaubamaja auto, millega veeti karusnahku. Soobli-, naaritsa-, rebasenahku. Nad viisid neid ühekaupa samasse ketti kuuluvatesse poodidesse tagasi, jättes mulje, et lihtsalt paljud naised tõid kingituse tagasi, mis polevat neile sobinud. Nad olid nina peale juba üle saja tuhande dollari kogunud, enne kui kauplus sai aru, mis juhtus. Rudolf ostis oma saja tuhande eest sada valitud hauaplatsi Bay Parkwayl ja McDonald Avenuel.

      Nii ta siis käiski haiglas ja matusebüroos. Tal oli oma informaatorite võrgustik – onkoloogid, õed, matusebüroo direktorid –, mida Macy kaubamaja turvameeskond võis vaid kadestada. Loomulikult oli Kozlovitši äri mitteametlik ja see oli jaotatud mitme tegija vahel, kes küsisid väikese protsendi selle eest, et nende nime lepingul kasutati, ning mõned hauaplatsid kuulusid jätkuvalt kalmistule. Aga Kozlovitši omad olid kõige harukordsemad ja mida vähem neid alles oli, seda kõrgemaks läks hind.

      Ka Kozlovitšil oli kiire. Tema poeg Vlad oli kapist välja tulnud, isa rahast lahti öelnud ja oma homopartneriga Madridi kolinud. Seal oli Vlad ümber mõelnud ja nõustunud siiski elama isa rahast, mida Rudolf vastu vaidlemata välja käis – kui asi puutus lastesse, siis tema hundiinstinkt kadus. Aga Vlad ei kavatsenud kohe kindlasti tagasi tulla, et oma isa matuseimpeeriumist osa saada, ning Rudolfi endine abikaasa, kunagine Tatjana Kozlovitš, oli pagenud Westchesterisse ühe tuletisväärtpaberite maakleriga, kellega võrreldes oli tema eksmees nagu tavaline palgatööline. Rudolf oli üksinda.

      „Ma tahan kahte,“ ütles vanaisa järgmisena.

      „Jevgeni Isakovitš.“ Kozlovitši kulmud kerkisid kõrgele. „Hauaplats ette ära osta? Te narrite saatust.“

      „Aga ma tahan seda,“ lausus vanaisa.

      „Hästi, aga selliseid on mul ainult neli alles. Üks pereplats ja neli kaheinimeseplatsi. Kõik ülejäänud on mõeldud ühele.“

      „Andke mulle siis üks kaheinimese plats.“

      „Rõõmuga. Kakskümmend tuhat.“

      „Viisteist,“ lausus vanaisa. „Ma ostan korraga kaks platsi.“

      „Jevgeni Isakovitš,“ ütles Kozlovitš kulmu kortsutades. „Ma tunnen teile kaotuse pärast kaasa. Aga te teate, et ma ei lase tingida.“

      „Viisteist ja… teie poeg on Euroopas?“

      Kozlovitši näoilme muutus. „Mis seos siin on?“ küsis ta kärsitult.

      „Täpselt, Rudik,“ ütles vanaisa, tõstes nimetissõrme kabineti jahutatud õhus õpetlikult püsti. „Siin on seos. Miks me olemas oleme? Nende pärast.“ Ta torkas küünega Slavale rindu. „Kui see siinütleks: „Ma tahan Euroopasse,“ siis ehitaksin ise lennuki valmis. Vot selline vanaisa ma olengi. Aga te igatsete poisi järele? Täpselt. Seetõttu teen teile pakkumise. Annan teile ühe erilise telefoni. Teie võtate toru kätte ja Pariisis telefon juba heliseb.“

      „Madridis.“

СКАЧАТЬ