Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imestas vene keeles. Ka Nõukogude Liidus oli üks kuulus mausoleum, Lenini haud Punasel väljakul. Gelmanid olid seda kogu perega külastanud, kui nad käisid Moskvas immigratsioonipabereid korda ajamas. Ükskõik kas nad lahkusid Venemaalt või ei, pealinna külastamine vanaisa Lenini juures käimata tundus olevat ketserlik tegu ning ainult Slava vanaisa oli selle vastu, et nad „selle surnud tõpra“ peale aega raiskavad.

      Nad olid tookord oodanud külmas nõelteravas vihmas. Ühekorraga pääses sisse vaid väike arv leinajaid ning mitte keegi polnud arvestanud nendega, kes pidid Suurele Õpetajale pilgu heitmiseks väljas ootama. Kui Gelmanid lõpuks mausoleumi sisse said, Slava rindkere haigust ette kuulutavalt ragisemas ja vanaema midagi ebaõigluse kohta sisisemas, avaldas Slavale muljet, et see surnud tõbras klaasi taga ei hirmutanud teda üldse. Lenin oli tilluke nagu mõni vanaisa, tema vahajad huuled naeratasid nalja peale, mida ainult tema mõistis. Hirmutavad olid hoopis Leninit valvavad militsioner’id. Slava oli ette kujutanud, et nad on noored, terased ja klaari näoga, aga nad olid paksud mehed, aeglase purjus pilguga, silmad rasvavoltide vahele kadunud.

      Teisel pool klaaskappi uuris üks noor poiss – Slava-vanune, aga õlgkollaste juuste ja selgete siniste silmadega – samuti surnud mehe nägu. Slava oli käe ema peost ära võtnud, et klaasitagusele mehele oma täiskasvanulikkust demonstreerida, ning märkas haletsevalt, et teine poiss hoidis ikka veel oma ema käest kinni.

      Vanaisa ütles, et slaavlased on kurjad ja vulgaarsed, aga see oli Slava slaavi kaksikvend ja poiss meeldis talle väga. Nad mõistsid teineteist. Nii et kui teine poiss Leninile lähemale jõudes näpu tõstis, teadis Slava (nagu oleks käsi talle kuulunud), et ta tahtis lihtsalt ema tähelepanu Lenini kummalisele näoilmele juhtida nii, et ta ei puudutaks klaasi, nagu talle kõige lähemal seisev miilits oletas, silmad tegutsemisvõimalusest säramas ja kumminui õlalt alla libisemas. Nagu Slaval, olid ka sellel poisil väikesed sõrmed ja need sai kiiresti eest tõmmata. Nui vuhises läbi tühja õhu ning maandus miilitsa enda reiel. Mees karjatas. Slava oleks peaaegu plaksutama hakanud. „Lojus!“ karjus poisi ema miilitsale. Ta oleks nagu valjusti välja öelnud pahakspanu, mida Slava vanaema oli terve hommik väljendanud. „Tiho, tiho, tiho, tiho,“ sosistas vanaisa teisel pool kasti toimuva mäsu poole. Tasa, tasa, tasa, tasa.

      Vanaisa ei hakanud kunagi otseselt korrakaitsjatele vastu, aga ta ei suutnud vastu panna soovile kasulik olla.

      Võrdluseks Ulysses S. Grant, keda sai Riverside Parki värskelt sillutatud platsidelt vaadata: läbikukkuja igal alal – farmer, kinnisvarategelane, maakonna peainseneri ebaõnnestunud kandidaat –, enne kui ta juhtumisi lahinguväljale sattus ja aitas nagu põikpäine oma riigil üheks jääda. Kuid need varasemad ebaõnnestumised tegid tema hilise tõusu riigi elanike jaoks veel armsamaks. Samal ajal oli Lenini süüfilis riiklik saladus ja see, et tal oma abikaasa Krupskajaga lapsi ei olnud, olevat tema vankumatu revolutsioonile pühendumise tulemus. Selle mehe sarkofaagi ei saanud ilma ihunuhtluseta puudutada. Aga Ameerikas ei olnud armastamiseks kumminuia vaja.

      Kui Slavale Duncan meelde tuli, oli mees muljeid hõigates tagasi maas ja Peter kritseldas neid noogutades märkmikusse. Slava silmitses oma tühja lehte. Ta läks lähemale ja püüdis Duncani juttu osaliselt lindistada, aga tema mõtted läksid rändama.

      Ei saa öelda, et Slava järgis tol õhtul viimseni juhtnööre, mis ta oli saanud, tõlgendades Centurys avaldatud pilguheitu Avery Coulteri ettevõtjahinge. Stseeniga alustada ei olnud üldse raske, aga selleks ajaks, kui Slavale ülejäänud reeglid meelde tulid, oli artikkel poolenisti valmis ning ta oli esseistliku meenutamise kaugele ulgumerele triivinud. Slava kehitas õlgu: selles kunstnikuhinge impulsiivne hirmuvalitsus seisnebki. Siin oli mälestus, mida nad tahtsid! Beau ei olnud formaati täpsustanud… miks mitte siis essee. Pisut patriotismi läbi kumamas – see ei teinud kindlasti paha.

      Nüüd, kontoris, pani Beau kilpkonnamustriliste raamidega prillid ninale. „Mis siis nende kahega saab?“ küsis ta.

      Nad ei arutanud asja kaua. Slava vajus iga kommentaariga aina sügavamale tooli. Hääletas kolmkümmend neli toimetuse töötajat, kes tol päeval kohal olid, kui Peter Devicki ja Slava Gelman välja arvata: neliteist nooremtoimetajat, kaheksa toimetajat ja kaksteist ajakirjanikku, kes majas viibisid. Mitte keegi ei jäänud erapooletuks. Kui Beau hõikas välja „esimese artikli“ ning luges selle avalause ette, tõusis õhku kolmkümmend kaks kätt. Kui Beau jätkas „teise artikliga“ – jumala eest, miks see küll vajalik oli –, tõstsid käe ülejäänud kaks: Arianna Bock ja veel üks lollpea. Slava pilk rändas Peter Devickile, ja toimus midagi veel kohutavamat kui kolmekümne kahe vastuhääle saamine. Ei, Peter, ei, anus Slava mõttes, aga Peter kavatses ka nüüd teda alandada, tõstes käe, et koos veel kahe inimesega Slava poolt hääletada.

      „Ma viin su välja,“ ütles naine. „Sa vajad klaasikest napsu ja pead kõik unustama.“

      „Oli mul vaja võitu ette kujutada?“ küsis Slava. „Pool Brooklynit läheb seda numbrit ostma.

      Arianna lõi pilgu maha.

      „Ei, ei,“ sõnas Slava kätega vehkides. „Anna andeks.“

      „Sinu jutt oli imetore,“ ütles naine. „Aga mis sellel Fred Duncaniga pistmist oli? See meeldis neile! Kuid teile ei antud sellist ülesannet.“

      Slava vaatas instinktiivselt enda ümber ringi, et näha, kas keegi võib tema juttu kuulda. „Sa mõistsid seda kohe, kui seda täna hommikul lugesid,“ lausus ta. „Miks sa midagi ei öelnud?“

      „Ma ei ole toimetaja,“ sõnas Arianna. „Koosolek toimus tunni aja pärast.“

      „Sa läksid selle asemel hoopis jalutama.“

      „Kas sa oleksid mind kuulda võtnud?“ küsis Arianna. „Kahtlen. Sa oleksid mulle otsa vaadanud ja mõelnud, et tal pole aimugi, millest ta räägib.“

      Slava vaatas eemale.

      „Sul on kaks valikut,“ ütles Arianna. „Luulekohvik.“ Ta loendas võimalusi ühe käe sõrmedel. „Kehvad luuletused, jube alkohol, aga millegipärast see toimib. Mina isiklikult arvan, et see oleks tänaseks õhtuks veidi uimane. Teine valik.“ Ta võttis teise käe sõrmed appi. „Bänd, baar, muusika, alkohol. Annan sulle auhinna, kui märkad, mis neil kahel ühist on.“

      „Luule?“ pakkus mees.

      „Luule jah.“

      „Kas sina kirjutad luulet?“

      „Ma ei tea,“ ütles Arianna. „Võimalik. Lähme baari. Sul on vaja üks klaasike võtta.“

      „Ausõna, Arianna,“ ütles mees. „Sa ei pea heategevust tegema.“

      „Slava,“ sõnas naine. Ta tuli lähemale, nii lähedale, et Slava vaatas kõrvale. Arianna ootas, kuni mees uuesti talle otsa vaatas. „Tuleb uusi võimalusi.“

      „Aitäh,“ ütles mees vaikselt.

      Arianna kummardus üle Slava laua, pakkudes talle ajutist vaadet oma taguotsale, ja kirjutas midagi tema märkmikusse. „Aadress,“ ütles ta tagasi mehe poole pöörates ja Slava pilk tõusis pisut liiga hilja tema silmadele. „Head õhtut.“ Kui naine minema kõndis, piilus Slava kritseldust. „Baar Kabul. Little Darlings. 361 East Fifth.“

      Slava vaatas kontoris ringi. Teised nooremtoimetajad ei oleks praegu raha eest ka tema poole vaadanud, nii et ta sai vabalt kaeda. Kui palju õhtuid ta oli sinna jäänud, kui nad kõik olid lahkunud. Tal ei olnud korteris printerit ega faksi ning märkmikud olid siin tasuta. Samal ajal kui Consuela (Honduraselt), Pjotr (Poolast) СКАЧАТЬ