Armastuse aeg. Helina Piip

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kus juhuse tahtel süütasime koos muinastulede öö lõkke. Meil oli huvitav koos olla ja tundus, et teame teineteist ammu. Avastasime, et meil on palju ühiseid meeldivaid tegevusi. Aasta pärast läksime Inglismaa lõunarannikule keeltekooli. Sealses imeilusas rannas kinkis Juhan mulle kihlasõrmuse. Abiellusime Itaalias Toscana maakonnas Lucca linnas.”

       Juhan: “Kõik, mis sel muinastulede ööl toimus, tundus olevat uskumatu ja hingeliselt võimas. Järgnes tormiline lähedaseks saamise lugu ja äratundmine, et meid on kokku viinud mingid kosmilised jõud. Mäletan üht septembriõhtut Lahemaal, mil virmalised maalisid taevasse Anu portree. Uskuge või mitte, aga just täpselt nii see oli! Seisin liikumatult ja vaatasin hinge kinni pidades seda ulmelist kunstiteost. Sellest ajast olen hakanud arvama, et meid on ühte sidunud üleloomulikud jõud.”

Anu ja Juhan Aare 2014

      “Mulle ei meeldinud üksinda elada, võtsin üürilisi. Siis aga otsustasin, et mulle sobiks usklik üüriline. Ent 29 kandidaadi seas polnud ühtki usklikku. Tahtsin plaanist loobuda, kuid vennanaine Aili Vint soovitas ta ära oodata. Võtsin Ailit kuulda, tänu Jumalale. Siis kuulsingi kristlikus Pereraadios kuulutust, et üksik usklik meesterahvas otsib üürituba. Helistasin, Villu tuli vaatama, ma kohe märkasin, et nii sümpaatne mees. Ja Villule ka väga meeldis minu juures, ei tahtnudki ära minna, aina jutustasime… Helistasin siis Ailile ja Toomasele sama päeva õhtul, olin nii õhinas. Aili naeris: nüüd saabuski su prints valgel hobusel! Nii tuligi Villu mulle üüriliseks ja tegi viisakalt abieluettepaneku… Viis päeva pärast sissekolimist. Villu tuli 5. novembril ja meie laulatus oli jõulupäeval, 25. detsembril.”

Maara Vint ja Villu Kask 2013

       Aarne: “Viljandi Kultuurikolledži sisseastumiskatsetel oli hulk lootusrikkaid noori kogunenud ühte klassiruumi. Olin üks suuremaid pabistajaid. Laual keset tuba venitas end rõõmus tegelane mustas võimlemistrikoos, hipilike punnpatsidega. Olin mitmes varasemas sisseastumiskadalipus kõrbenud ja mulle tundus tüdruku hoiak kohatuna. Samas oli see eneseusk sümpaatne, selles puudus ülbus. Ta oli avatud, teda huvitasid inimesed.”

       Silvia: “Ooteruumi akna all põrandal istus üks sünge olemisega noormees, ülikond seljas. Teised laulsid kitarri saatel malevalaule, tema istus ja oli surmtõsine. Äkki hakkas ta mingit totrat laulu kaasa laulma, seesama kivinägu ees. Siis vaatasin, et polegi nii melanhoolne tüüp.”

       Aarne: “Teisel või kolmandal sisseastumiseksamite päeval käisin mööda veel võõraid Viljandi tänavaid, püüdes pingeid maandada. Juhtusin kokku Silviaga.”

       Silvia: “Aarne küsis, kas ma olen taimetoitlane: mul pidavat olema selline jume nagu Aime Sügisel, nägu olevat porgandikarva.”

       Aarne: “Miskipärast tegin talle ettepaneku sööma minna. Ma ei mäleta, mida mina sõin, aga Silvia tellis supi. Raha oli mul väga vähe, kuid hirmsasti tahtsin talle välja teha.”

Silvia ja Aarne Soro 2009

      “Me tundsime teineteise kohe ära, esimesel päeval,” ütleb Tuuli.

      Paar sai jutu peale Ernitsa, Põldma ja Jancise multifilmide esilinastusel. Tegude kaudu teadsid nad teineteist varemgi, aga sel õhtul astus veidi vindine Arbo Tuulile ligi ja teatas, et on juba ammu soovinud end tutvustada. “Ütles, et täna ta rohkem ei räägi, aga helistab homme, kui on kaine,”itsitab Tuuli. Nii sündiski. “Arbo tundus mulle tegude järgi põnev persoon. Mõtles teistmoodi, avaralt. Ja mis mulle veel silma oli jäänud: ta astub õigluse eest välja.”

      Arbo arvas Tuuli kohta laias laastus sama. “Tal oli tunne, et ma teen olulist asja, olen Eesti naiste ärataja. Võiks vist öelda, et Arbo on võrdlemisi suur feminist.”

      Nad klappisid ja kokku kolides selgus – nagu alati selgub –, et mõnes argises asjas on nad liigagi sarnased.

Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar 2009

       Heidi: “Kohtusime Käärikul, kui olime ülikoolist praktikal. Aasta oli 1978. Mängisime lauatennist. Mina mängisin lauatennist elus esimest korda.”

      Kas see oli armastus esimesest silmapilgust?

       Heidi: “Ma kahtlustasin midagi niisugust, sest paremakäeline Ülo mängis minu vastu vasaku käega… Tekitas tunde, et ma ei olegi nii koba.”

       Ülo: “Jah, oli küll. Pärast bussis hoidsin talle kohta. Siis aga oli terve suvi vahel, kui me teineteist ei näinud.”

       Heidi: “Sügisel viisid teed jälle vahetpidamata risti ja ühel hetkel kutsus Ülo mind Kaukaasiasse talimatkale. Pärast seda oli alailma põhjust kokku saada – näiteks et küsida jalanumbrit (suusasaabaste jaoks) või järgmise matka jaoks kuivikuid teha. Nii et paar aastat me käisimegi ainult matkadel ja semmisime niisama.”

Heidi ja Ülo Vihma 2013

      Kersti ja Antsu viis kokku muusika.“Meil oli ühiseid sõpru ja me teadsime teineteist aastaid, aga lõpuks sai ikka otsustavaks see, et Antsul oli üks pilet üle…Tema on pakkunud mulle turvatunnet, mis nooruses võib-olla pole nii tähtis, aga küpsemas eas otsustab mehe-naise suhetes väga palju.”

Kersti Kreismann ja Ants Wõrk 2008

      Ühel õhtul, kui Annely oli teel sõbranna juurde, et koos välja minna, hakkas ta autos silmi värvima.“Ühe sain valmis, teise kavatsesin lõpetada sõbranna juures.” Liftis kohatud šarmantse noore mehega jäid nad seisma sama ukse taha.“Sõbranna oli kutsunud kinnisvarainimese, sest soovis oma korterit müüa.”Annely sai kohe aru, et mees ei suuda keskenduda, vaid piilub kogu aeg tema poole. Et tal endalgi oli vaja korterit vahetada, küsis ta mehelt nõu.

      Sascha jahtis Annelyt kolm kuud “ja väga osavalt! Ta väidab, et olin talle armastus esimesest silmapilgust.” Mees lendas tihti naisele kontsertidele järele ja saatis “palju imponeerivaid eestikeelseid SMSe, mis ei olnud kunagi pealetükkivad”. Kes tal neid tõlkida aitas, ei tea naine siiani.

Annely Peebo ja Sascha Günthner 2011

      Peetriga tutvus Kerttu kinos Kosmos filmi “Minu Leninid”esilinastusel. Kerttu jäi kinno hiljaks, ja Torontos kasvanud Peeter, hiljuti Eestisse filmi õppima tulnud, nägi saalis istudes, kuidas siseneb naine, kellest saab tema abikaasa.

      “Õhtul oli pidu, Peeter tuli otse minu juurde ja peaaegu et andis teada, mis plaanid tal on. Ta käis väga sihikindlalt ja rahulikult peale. Mina kirjutasin talle pika kirja, kus selgitasin, et ma ei soovi end siduda – aga sõbrad võime olla. Panin kirja posti. Ootasin reaktsiooni – aga seda ei tulnud, kõned ja väljakutsumised muudkui jätkusid. Küsisin: kas sa kirja pole saanud? Peeter väitis, et mitte. Poole aasta pärast avastasin end juba tema juures elamas…

      Aasta hiljem, kui ma ootasin Oliviat, leidsin selle ümbriku ühel hommikul postkastist! Tegime selle koos lahti… Ja Peeter ütles naerdes, et sina oled minu p r o g r a m m ja see kiri, kui oleks ka varem saabunud, poleks midagi muutnud!”

Kerttu Soans ja Peeter Tammisto 2010

      Helgale meeldib arvamust avaldada ja endale kindlaks jäämine sai otsustavaks ka siis, kui 23aastane Enn Nõu ta eesti õhtugümnaasiumi sügispeol poolkogemata tantsima võttis. Kogemata sellepärast, et tegelikult kummardas Enn hoopis ühe teise tüdruku ees, aga selleks ajaks, kui ta oma sügavast kummardusest jälle püsti tõusis, oli soovitud neiu kadunud ja Enn vaatas otse Helga ümmargustesse ehmunud silmadesse.

      “Mis tal СКАЧАТЬ