Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on elluastumine, meheks (või siis naiseks) saamine, oma elutee jalgade alla võtmine, iseseisvumine jne. Selles on ajast aega noori inimesi aidanud mitmesugused asutused ja traditsioonid. Eksam on raske ja seda teades ümbritseb ühiskond nooruki teatava tähelepanuga. On koolid, on ülikoolid, on lihtne leida endale mentorit (iseasi, kui õnnelikud need leiud iga kord on), sest sinna, kus on veel nii vähe, on kerge juurde panna. See ühiskondlik tähelepanu, mis ümbritseb „elluastujaid”, on ka mõistetav, sest ühiskonna ja inimliigi seisukohalt hakkavad nad nüüd täitma põhiülesannet, taastootma sedasama liiki, sedasama ühiskonda, tema institutsioone, struktuure, väärtusi jne.

      Teine eksam, uus initsiatsioon tuleb aga Jungi arvamust mööda (ja muidugi pole see tal mingi iseäranis originaalne tähelepanek, originaalne on aga selle rõhutamine, sellest rääkimine) inimesel läbi teha eluharjale jõudes, keskpäeval, kui noorus jääb selja taha, tipp on käes, päike on seniidis, elujõud hakkab kahanema ja esimese elupoole ülesanded on kas täidetud või täitmata jäänud (mingil kombel ikka täidetud) ja nüüd algab laskumine, loojang, kahanemine ja see, milles Jung ja ka religioonid näevad surmaks valmistumist. Jung paigutab selle keskpäevatunni neljakümnenda eluaasta kanti, nii viis aastat siia-sinnapoole. Nüüd on aga häda selles, et tol raskel hetkel ei tule inimesele appi mitte keegi. Vanaduse-initsiatsiooniks pole õieti mingeid reeglistikke ega institutsioone (mida nii ohtralt on noore-ea eksamite jaoks). Vanasti pakkus religioon elu teisele poolele teatavat raamistikku. Tänapäeval on religiooni rollid suuresti üle võtnud see, mida nimetatakse kultuuriks, ja küllap sealt tuleb ka abi otsida, kui tahetakse sellele katsumusele vastu minna. Sest ühiskonnas laiemalt on vananemine ja surm enam või vähem tabu, niivõrd mahavaikitud asi, et seda nagu polegi olemas, ja selle asemel et muutus vastu võtta, üritab inimene sellest „mööda pääseda”, olla näiteks igavesti noor. Jungi meelest on kaks põhilist halba teed elu teise poole künnisest üleminekuks. Esimene on too sümboolne, nii hingeline kui ihuline face-lifting, mille saaduseks on meie lääne kultuuris jumaldatud igavesed noorukid, vanad rokkstaarid, kuigi nende jumaldamine on teatud määral silmakirjalik, sest tegelikult jumaldatakse ikka noorust ja noori, ja neile kulunud staaridele, oma põlvkonnakaaslastele, jagatakse seda jumaldamist vaid solidaarsusest ja kollektiivse enesepettuse lavastamiseks: me keegi ei vanane, vanu polegi, ka kaheksakümneselt tuleb olla „nooruslik” jne. Vaatepilt, tunnistagem, võib mõnikord olla võigas. Niisiis seisneb esimene (Jungil tegelikult teine, aga tänapäeval on põhjust sellest pigem esimesena rääkida) halb vananemistee klammerdumises oma noorusesse, selle väärtushinnangutesse, saavutustesse: see on püüd jätkata nii, nagu midagi poleks muutunud, ja tõesti, miks ka mitte – ainult et, paraku, looduse vastu ei saa.

      Vanasti oli küllap valdavam teine väärvananemise meetod, mis seisneb jäigastumises, kivistumises pater familiae autoriteeti ja ilmeksimatusse, pidevas ühe ja sama raiumises, noorte allasurumises jne. Igaüks kujutab ette seda tigedat ja jäika vanamehekuju, kui mitte mujalt, siis vähemalt XIX sajandi romaanidest, kus tegeldakse päranduse jagamisega. Tegelikult, ja sellest Jung minu teada suurt ei räägi, sest tema ajal polnud too igavese nooruse kultus veel selliseid mõõtmeid omandanud – saavad need kaks halba vananemisstrateegiat kuskil kokku. Igavese nooruki maski all varjab end paindumatus ja konservatism, avaldugu see pealegi kustumatus radikaalsuses, sest mässatakse asjade vastu, mida kahjuks enam pole või mis pole enam tähtsad, ja noori surutakse veel enamgi oma raamidesse, sest ollakse ju oma arust ka ise jätkuvalt noor. Oma päranduse otsas kükitav (aga pärand võib väga hästi olla ka vaimne, näiteks teatud viis näha kirjandust, luulet vms) pater familiae kujutab teiselt poolt samuti ette, et ta on jätkuvalt noor ja tegus, et ta elab igavesti, ja kui ta surebki, peavad tema võim ja vägi, tema tahe siiski edasi kestma. Nii et need kaks – igavene nooruk ja jäik vanamees – on tegelikult ühe ja sama minevikku klammerduva tegelaskuju kaks erinevat maski.

      Mida Jungi arvates küpsuse läve heaks ületamiseks teha tuleks, ei ole mitte klammerdumine sellesse, mis on läinud, vaid pööre, eesmärkide vahetamine. Ekspansiooni aeg on läbi, on tulnud tund, mis nõuab introspektsiooni, süvenemist sellesse, mis sa oled kogunud, et sellest välja puhastada kulda – kui väljenduda metafoorselt, kuid vaevalt neist asjadest teisiti rääkida saabki, initsiatsioon ongi uute metafooride omaksvõtmine. Isiklik ja bioloogiline apogee on saavutatud, aeg on pöörata oma pilk ja oma süda selle poole, mis on sinus üldine ja inimkondlik ning mille mõistmist, mille loomist, ülesehitamist ja edasikandmist nimetatakse kõige kõrgemas mõttes kultuuriks (mitte segi ajada selle administratiiv-seltskondliku „kultuuriga”, mida majandab Kultuuriministeerium ja mille „elu” kajastavad kultuuriküljed ning kultuurisaated). Paradoksaalsel moel on see inimkondlik (aga ka rahvuslik, religioosne vms) ülesanne ühtlasi hoopis isiklikum kui elu esimese poole nooruslikud ülesanded. Noore inimese originaalsusejanu ei kõnele muust kui tema originaalsusevõimetusest. Nooruslooming, nii mässumeelne ja omapärane, kui ta ei tundugi, on oma sügavamalt olemuselt siiski traditsiooni järgiv, matkiv. Selles mõttes on sama põlvkonna eri autorite noorusluules alati midagi sügavalt sarnast (ja küllap siit ka see meie kirjandusloo põlvkonnatamine), erinevused selles on samad kui inimeste psüühilised ja bioloogilised erinevused, lahknevused välimuses, karakteris jne. Kuid harva toob see kultuuri midagi tõepoolest uut, sõnastades vaid oma põlvkonnale ümber vanu (käibe)tõdesid. Baudelaire, kes minu arvates jõudis oma elu lõpupoole teatava kirgastumiseni (mis ongi tolle küpsusetee, elu teise poole ülim eesmärk), kirjutades ühtlasi oma sügavaimad luuletused, mis sümboolselt lõpetavad ja võtavad kokku tema loomingu – Baudelaire peab just seda silmas, või vähemalt viitab enda teadmata sellele oma võimsas surmatsüklis „Teekond” (aga iga initsiatsioon, nii täiskasvanuks saamise kui küpsemise läve taha viiv, on sümboolne surm), mille ta lõpetab sellesama sõnakesega „uut”.14

      Nii imelik kui see ka pole, saabub aeg uueks – mitte enam isiklikult, vaid inimkogemuslikult uueks – just tollel vaevalisel laskumisteel, kui päike selja taha juba pikki varje heidab. Hea kõnekäänd ütleb, et üle oma varju ei hüppa, ja see paistab eriti piltlikult õige olevat tol küpsusrajal. Varjud on pikad, aga varjud pole lihtsalt varjud, vari on jungiaanlikus mõttes meie heleda, teadvustatud ja positiivse päevapoole pime külg, teadvustamatus, tumedus ja kurjus. Keskeas on seda teadlikku elu, seda heledat ja positiivset kogunenud juba omajagu, ja eks sellevõrra ole kasvanud ka vari. Ja sellest üle tõepoolest ei hüppa, vananemistee ei too selles mõttes enam midagi uut, sünnipärasele ja omandatud intelligentsile, oma noorusekannatustest kaevandatud maagile ei lisandu enam midagi olulist. Mis on, see on, sellest tuleb oma kullaterad välja sõeluda, ja vananemine on teatud mõttes vaid noorusea peegelpilt: surrakse nii, nagu ollakse elanud, elutarkust ei mõelda välja, vaid selle määr oleneb aususest, millega oma kogemuste peale vaadata suudetakse. Kõige selgemini avaldub see aususevõime kunstis, mis teatavasti ei salli valet (kuigi nooruse võlu ja energia vabandab siiski välja nii mõnegi väikese vale ja vassimise, nagu ka mõnegi rumaluse) ja elu teise poole looming, elutarkuse looming, pole mitte mingi mälestuste heietamine, vaid just kõige ausam ja rangem oma „sisemise raamatu” (kui kasutada Prousti terminit) veerimine, sest nüüd ei andestata meile enam ühtegi teesklust. Lubatagu siinkohal, enne Suumani juurde naasmist, tsiteerida paari lauset Marcel Prousti „Taasleitud ajast”, mis minu meelest räägivad tollest kunstniku ees seisvast tõelisest küpsuseksamist, tema küpse-ea loomingust (sest Proust ongi nad kirjutanud oma küpsuse, ühtlasi oma kõige väärtuslikuma loomingu künnisel, nagu ülesannet püstitades, kuigi ta on paigutanud need laused hoopis oma suurteose lõpuossa, otsekui selle võtmeks ja selgituseks):

      „Mis puutub selle sisemise raamatu tundmatutesse märkidesse (reljeefsetesse märkidesse, tundus, mida mu tähelepanu mu alateadvust uurides nüüd pidi otsima hakkama, kobades, komistades, mööda minnes, nagu sukelduv tuuker), mille lugemiseks ei saa keegi mulle mingit reeglit anda, siis seisneb nende lugemine loomisaktis, kus ükski inimene ei või meid asendada ega isegi meiega koos töötada. Ja kui paljud veel selle raamatu kirjutamisest kõrvale hoiavad! Kui palju ülesandeid võetakse endale täita, ainult et vältida seda! Iga sündmus, olgu selleks Dreyfusi protsess, olgu selleks sõda, pakkus kirjanikele järjekordseid ettekäändeid, et mitte dešifreerida seda raamatut ja selle СКАЧАТЬ