Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

Чтение книги онлайн.

      Mõtlematult tehtud järeldused

      Ahv jõuab kiiresti järelduseni, ta ei oota ära kogu informatsiooni, et siis järeldust teha. Ahvi arvamus moodustub tunnete ja muljete põhjal ning seejärel see arvamus kinnistub. Seepeale otsib ta tõendusmaterjali oma arvamuse toetamiseks ja vaatenurga tõestamiseks. Seda tehes on tüüpiline, et Ahv moonutab fakte oma arvamusega sobitamise eesmärgil ning juhul, kui talle vastu seistakse, on ta väga ebamõistlik ja irratsionaalne.

      Mõtleb must-valgelt

      Meie sisemised Ahvid on väga sarnased lastega, nad mõtlevad must-valgelt. Nad võivad olla väga halastamatud ja keelduvad arutamast halli varjundeid. Täiskasvanu inimene on suuteline leppima tõsiasjaga, et elus on väga vähe asju mustad või valged. Kuna Ahvid mõtlevad must-valgelt, siis annavad nad väga meelsasti hinnanguid ja reageerivad kiirelt. Kui mõtlete oma Ahviga, siis kipute nägema vaid üht võimalust. Ahv ei kaalu tavaliselt alternatiivseid tõlgendusvõimalusi selle kohta, mis võiks juhtuda.

      Paranoiline

      Ahv vajab teadmist, et ta on turvatud, mistõttu ta on alati valvel, otsib pidevalt, kuskohast teda oht ähvardab, ning on seetõttu paranoiline. Ta arvab, et palju ohutum on olla veidi paranoiline ja ettevaatlik teiste või mingi olukorra suhtes kui end lõdvaks lasta ja elu kaotada. Seetõttu pole meie Ahvi puhul sugugi ebaharilik teisi kahtlustada ja umbusaldada. Mida haavatavamana Ahv ennast tunneb, seda paranoilisemaks muutub ta oma seisukohtadelt.

      Turvatundeta Ahvid võivad tajuda paljusid ohutuid situatsioone teisiti. Teiste jagatud märkustest või teadetest võivad nad välja lugeda intriige ja pahatahtlikkust, misjärel annavad oma kujutlusvõimele vaba voli. Kui Ahvil on mingi arvamus, siis seda kaitstes muutub ta veelgi paranoilisemaks. Ahv rebib sageli asjad nende kontekstist välja ja muutub ka siis väga oma seisukohti kaitsvaks. Oma Ahvi paranoiaga tegelemine nõuab osavust ja seda käsitleme Ahvi vaoshoidmisega tegelevas osas.

      Katastroofilisus

      Kuna Ahvid on ohu suhtes pidevalt valvel, siis kipuvad nad mõtlema katastroofidele. Nad reageerivad üle ja kütavad end üles pingeliste ja intensiivsete emotsioonidega. Mil iganes nad tajuvad, et midagi on valesti, kipuvad Ahvid muretsema selle pärast, mis võib juhtuda, ning siis läheb asjade perspektiiv lootusetult raamidest välja. See viib sageli kohutavate süngete hukatuslike tunneteni ja haigete hetkedeni. Need hetked on sageli seotud must-valge mõtteviisiga, mis tähendab, et teis valitseb tunne, et olukorrast pole väljapääsu või et kogetavast ei parane te iial.

      Emotsioon, mida Ahv niisugusel korral inimesele pakub, on kohutav ja äärmuslik ning põhjustab palju muret ja pessimismi. Mõelge, kui palju kordi olete läbi teinud sellise emotsionaalse möllu oma Ahvi küüsi jäänuna, nii et tagasi vaadates ainult imestada, miks lasite end selleni viia.

      Irratsionaalne

      Ahv ei tegutse ratsionaalselt. Ta ei püüa otsusele jõuda, kas midagi on tõenäoline või teostatav, vaid tuleb tüüpiliselt otsekohe välja järeldusega ja täidab puuduolevad detailid ükskõik millise valitud sisuga. Seetõttu võib ta muutuda väga ebamõistlikuks ja lõpuks näida suisa rumalana. Kui Ahvil õnnestub teie teadvuse üle kontroll saavutada ja seejärel teiega juhtuvat tõlgendada, siis on tema pakutav mõtteviis tõenäoliselt rumal ja põhjendamatu. Näha on vähe loogikat, kui üldse. Kurb on see, et selline irratsionaalne lähenemine viib meid ebamugavatesse olukordadesse ja kui tõde teatavaks saab, siis võime soovida, et maa meid neelaks. Vaadakem siinkohal üht näidet Ahvi toimimisviisist:

      Rob ootab oma tüdrukut Sallyt kinno, nad on leppinud kokku, et kohtuvad kell pool üheksa. Praegu on kell üheksa ja tüdrukust pole märkigi. Robis peituv Ahv on temast võitu saanud ja asunud sõjateele. Tema Ahv mõtleb emotsionaalselt: „On juba hilja, Sally pole mulle öelnud, mis juhtus; ma raiskan oma aega, võiksin ise kinno minna; ta pole seda väärt, ta on mind alt vedanud; ta ei tohiks mulle niiviisi teha; ta on mind alandanud; olen vihane, olen endast väljas,” ja nii edasi. Äkki saabub Sally ja enne, kui tal on võimalust midagi öelda, ründab teda Robis peituv Ahv: „Miks sa nii hilja tuled? Paistsin siin teistele lollina, mis mõtet on enam sisse minna – nüüd on juba liiga hilja” ja nii edasi. Siis jääb Rob vait ja Sally saab sõna.

      „Keegi löödi siinsamas nurga taga pikali. Läksin appi ja nad kasutasid mu mobiili kiirabi ja politsei kutsumiseks. Hoidsin naise kätt, kui ta maas lamas. Siis saabus kiirabiauto ja ma tormasin siia. Mul on kahju, et ma sulle teatada ei saanud, aga nad kasutasid mu telefoni abi kutsumiseks.” Nüüd on Robil päris kehv tunne ja tema Ahv hakkab süümepiinu tundma. Ent kahju on juba sündinud.

      See lihtne lugu näitab, kuidas Ahv mõtleb väga emotsionaalselt, ta ei oodanud ära fakte, vaid eeldas midagi ja solvus. Antud juhul sai Ahv vihaseks, kuid on muidki viise, kuidas ta oleks võinud reageerida ning ikkagi põhjustanud Robi kohatu reageeringu. Seda juhtub meist paljudega, kui me endas peituvat Ahvi ei ohjelda. Kui Ahvi veenda suudaksime, elaksime hoopis teistsuguses maailmas.

      Emotsionaalne arvamus

      Ahvid otsustavad teiste üle kiiresti ja halastamatult. Otsus põhineb kõigil neil kriteeriumitel, mida ta mõtlemisel kasutab. Seetõttu võib see põhineda ainult tunnetel või muljetel või Ahvi enese paranoial. Need otsused ei allu arukale mõtlemisele, seega tõenäoliselt ei õnnestu Ahvi veenda, et tal ei pruugi õigus olla. Ahvid võivad teisi hukka mõista ka omaenda eesmärkide täitmiseks, näiteks kättemaksuks või kellegi üle võimu kehtestamiseks.

      Ahv teeb otsuseid, kasutades „emotsionaalset mõtlemist”

      Kui me mõtleme Ahviga, siis kasutame „emotsionaalset mõtlemist”, et tükkhaaval kokku panna ettekujutused toimuvast. Kasutatakse väga vähe loogikat, kui üldse, aetakse läbi vaid emotsionaalse energiaga. Seetõttu paneb Ahv kokku oma irratsionaalsed, must-valged ja hävituslikud muljed, tunded ja paranoia, sageli üsna mõttetul viisil, et teha järeldusi ja tulla seejärel välja tegevusplaaniga. Ahv ei kasuta mõistlikku mõtteviisi. Pole tarvis olla geenius nägemaks, et see pole just hea alus tegutsemiseks. Õnneks on olemas ka teistsugune mõtteviis ja meil on võimalik õppida suunama oma ajude verevarustust nii, et seda alternatiivi kasutada. Alternatiivne viis on Inimese viis.

      Inimese arusaam – loogiline mõtlemine

      Loogilise mõtlemise aluseks on faktid ja tõde

      Inimesed hakkavad juhtunu kohta selgust otsima sellega, et panevad esmalt faktid paika. Enne plaanide tegemist korjavad nad kokku kogu kättesaadava info. On faktid kogutud, siis püüavad Inimesed tõe välja selgitada ning tuginevad oma arvamustes sellele tõele.

      Ühiskonnas kulutame palju energiat ja korraldame arutelusid tõe väljaselgitamiseks, seondugu see siis millegi tõsise või tühisega. Inimese kaasasündinud soov on püüda jõuda kõigis situatsioonides tõeni ja kui see tõde ei selgu, võib see põhjustada muret nii Ahvile kui ka Inimesele endale. Väärkujutelm on eriti ebameeldiv kogemus, mida Inimene СКАЧАТЬ