407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta menüüd, siis jälle ettekandjat, pööras paar lehte edasi… ja jälle kiskus ta pilk tagasi tüdrukule. „Kas preili vene keelt räägib?” küsis ta Kuraatorilt, endal silmad kahtlaselt kilamas. „Soovitagu midagi…”

      „Natuke rääkima,” teatas neiu kohe vene keeles. „Kiiev kotlett väga hea.”

      „Superluks, see toogi,” lausus Gena Lucy kehavorme ihara pilguga mõõtes. „Ja apelsinimahl ka.”

      „Too siis juba terve kann,” lisas Kuraator, „ja ära üht kena karahvinitäit Standarti unusta.”

      Tüdruk noogutas ja libises kardinate vahelt tagasi saali. Temast jäi lahkudes maha kerge deodorandipahvak, mille ainult Gena nina oskas kinni püüda. Mehed ei jõudnud veel jutuajamist alustadagi, kui üks õbluke ettekandja viinaga juba kohal oli.

      „Nii, olge lahked,” teatas ta karahvini lauale asetades. „Ärge laske sel soojaks minna.”

      „Ehh, Varjana-Varjanake, sa oled ülihoolitsev – tõeline naine,” kiitis Kuraator. „Kadestan su tulevast meest.”

      „Nojah, ise sa mind ju ei taha. Siis ei jäägi muud üle, kui teisi kadestada,” itsitas tüdruk.

      „Varjanake, oleks ma aastat kakskümmend noorem, võib-olla võtaks selle patu hingele.”

      „Muidugi-muidugi,” ütles Varjana ja asetas pitsid karahvini kõrvale kobarasse. Ta teadis, et Eduard on suure südamega kostitaja, kes tahab alati ise viina välja valada. Kui pitsid seisaks eraldi iga külalise ees, siis ei ulataks ta seda oma kohalt tegema. Kaheksane laud ju ikkagi.

      „Head istumist teile,” lausus ta lahkudes. „Ärge häbenege nuppu vajutada, kui midagi soovite. Lucy on varsti toitudega kohal.”

      Tõepoolest, keset lauda ilutses kuldne nupp, millega sai ettekandjat kutsuda. Gena kibeles seda kohe vajutama. Tuleks ta šokolaadikoogike vaid tagasi…

      Kuraator haaras karahvini, valas pitsid vilunud liigutusega ääreni täis ja teatas pidulikult: „Joome meie uue ettevõtmise terviseks!”

      Kõik noogutasid ja upitasid end pitsi võtmiseks ettepoole. Gena, kes oli mustanahalise plikaga rääkimisest nii erutunud, et ei suutnud muust mõeldagi, krapsas pitsini ulatumiseks lausa püsti. Paraku rabistas ta sealjuures veidi. Ta haaratud pits müksas Artisti oma nii õnnetult, et see tollel näppude vahel ümber läks.

      Mehed vakatasid. Kuraator, Gena ja Feliks istusid, pitsid näpuvahel, Artisti oma oli aga laual pikali. Sellest väljavoolanud viin joonistas linale märja ringi. Ainsana ei mõistnud olukorra tõsidust Feliks. Tal polnud aimugi, kui suur ebausk valitseb kriminaalses maailmas. Bandiidid, kes riskivad päevast päeva oma vabaduse või isegi eluga, olid teisest puust rahvas. Feliks võis pidada ebaõnneks seda, kui ta pidulikule õhtusöögile minnes visiitkaardid koju unustas. Nende meeste maailmas tähendas viltuvedamine aga vabaduse või lausa elu kaotamist.

      „Halb märk,” ütles Kuraator ja lasi lendu paar krõbedat vandesõna. Seejärel vaatas ta meestele otsa, otsekui üritades nende mõtteid lugeda. Artisti pits läks ümber. Oli ta kobakäpp või? Kas Gena rabistas ja ajas selle ise pikali?

      „Oot, ma valan sul täis,” urises ta Artistile. „Ja nüüd paneme igaüks kolm nähvakat järjest!”

      Mehed jõid ja pinge hajus. Enamgi veel, tühja kõhu peale joodud viin tekitas neis elevuse, millega oli hea plaani kallale asuda.

      „Võtame kogu loo algusest lõpuni läbi,” sõnas Kuraator pooltühja karahvini põrnitsedes. Ta hääl oli muutunud ametlikuks, isegi pisut kalgiks. „Feliks, sinu etteaste.”

      „Kui palju teile juba teada on?” küsis Feliks Genale ja Artistile otsa vaadates. Nende asemel vastas Kuraator.

      „Nad teavad, mida nad siia tegema tulid. Kõigepealt räägi lesest, kes ta on ja mis asju ajab.”

      Kumbki meestest ei olnud ennast fuajees Feliksile nimepidi tutvustanud. Ütlesid vaid tere. Nüüd, nende tähelepanelike pilkude alla sattudes tundis ta, et on paraja supi sisse sattunud. Mehed mõjusid ühtäkki kõhedusttekitavalt, eriti too tätoveeritud kiilakas. Hetkeks kõhklema löönud, lõdvendas ta oma lipsusõlme.

      „Noh?” küsis Kuraator.

      „Kuule, ärge teda maha koksake, eks?” purskas Feliks oma kahtluse välja.

      „Sõber, mis lapsejuttu sa ajad? Need on ju korralikud poisid! Vaata ise,” sõnas Kuraator ja suskas siis äkki: „Või oled pabistama hakanud?” Feliksile läks midagi kurku. „Korralikud poisid” istusid kivinenud nägudega. Ta köhis paar korda, et ennast koguda.

      „Ei-ei, mul pole viga midagi,” teatas ta, kui oli laualt kahmatud salvräti kokku lappinud.

      „Siis lase tulla.”

      Feliks pööritas silmi ja mõtles, millest alustada.

      „Ühesõnaga, ma räägin kõigepealt lesest. Tema nimi on Isadora. Nelikümmend kaks aastat vana. Tal on üks laps, poiss, elab Iisraelis. Lesk oli abielus ühe juudi ärimehega, Abrahamiga, keda ma hästi tundsin. Mees suri ära ja temast jäi maha üsna korralik varandus. Mis on aga kõige tähtsam,” Feliks hakkas pingest vabanema ja tõstis nimetissõrme, “Abraham pärandas talle neljasaja seitsme karaadise briljandi. Ütleme nii, et sellesarnaseid eriti palju maailmas ei liigu ja selle turuhind on praegu umbes seitsekümmend miljonit naela…”

      „Palju see rublades teeb?” segas Gena vahele.

      Kuraator tegi tõrjuva käeviipe ja andis Feliksile silmadega märku, et too jätkaks. Sellega oli Genale koht kätte näidatud. Feliks jätkas: „Ma tunnen Isadorat päris hästi. Kuidas nüüd öeldagi… ta on pururikas ja tal pole selle briljandiga tegelikult midagi peale hakata. Vana Abraham oli vääriskivifriik, tema jaoks oli iga kivike maailma naba. Aga…” tegi Feliks teadjanäo, „kallite kividega on nii, et sul kas on kiiks või ei ole. Isadoral pole briljantide suhtes mingeid tundeid. Patt on lasta ükskõiksel inimesel midagi nii erilist omada…”

      „Jätame emotsioonid kõrvale,” katkestas teda Kuraator, märgates, et Feliks kaldub teemast kõrvale. „Ütle, millega ta praegu tegeleb, kus liigub, kellega käib?”

      „Vaba aega on Isadoral kõvasti,” tunnistas Feliks kerge kadedusnoodiga hääles. „Ma ei tea, mida ta igapäevaselt teeb, aga hobiks on tal kunst. Loomemaailmaga on ta igal rindel seotud – käib näitustel, oksjonitel, toetab noori kunstnikke. Aktivist, ühesõnaga.”

      „Mingit tööd ka teeb?” küsis Artist.

      „Kolab ainult mööda näitusi, niipalju kui mina teda näen. Paistab, et ta rahast suurt ei hooli. Elab pigem tagasihoidlikult.”

      „Sellised ongi kõige rikkamad,” pistis Kuraator vahele.

      „Minu arust ka,” nõustus Feliks. „Ma ei tea palju sul sellest abi on,” ta pöördus miskipärast Artisti poole, „aga sel naisel paistab meeste vastu huvi olevat.”

      Artisti naerunäost julgust saades lisas ta: „Seltskonnas käivad jutud, et ta on pidevalt otsingul. Abraham polevat voodis suur armastaja olnud ja Isadora kohta liigub linnas nii mõnigi pikantne kõlakas.”

      „Ise usud neid?” küsis Artist, „või on need linnalegendid?”

      „Iga jutu taga СКАЧАТЬ