407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

      Kahjuks pean teile seekord pettumuse valmistama, mõtles Dmitri. Hetkel, mil miilitsaauto peatus, tuli ta rahulikult Peugeot’st välja ning jalutas saadiku trepikotta tormavate mundrimeeste suunas. Mitte ükski varas ei teeks nii. Ja miks peakski miilits kahtlustama nooblis suveülikonnas meest, kes lillekimp käes, nägu naerul oma igapäevatoimetusi teeb? Tegelikult ma ju polegi varas, mõtles Dmitri miilitsaautost möödudes. Vargad ei käi lillekimbuga tööl. Ma olen Artist! Sellepärast oligi ta hommikul ülikonna selga pannud ja Stolitsnaja bulvarilt lilled ostnud. Igaks juhuks. Lilled panevad inimesed naeratama… Artist jalutas maja nurga taha ning väljus Mjasnitskajale. Mõne minuti pärast peatus ta käeviipe peale üks vanem Mazda, mille pohmellinähtudega juht oli nõus ta 200 rubla eest peaaegu koju ära viskama.

      Edasi nii lihtsalt ei läinud. Nagu hiljem selgus – ja mida oligi põhjust olnud arvata – oli miilits Romani kinni võtnud. Kuid vahelejäämine ei olnudki asja juures kõige hullem. Bogdan oli juhtunust kuuldes raevunud, nagu oleks Dmitri teda millegagi alt vedanud. Hoolimata rahapakkidest, mis Artist talle nagu kord ja kohus peo peale ladus, sõimas isake kõigepealt tal näo täis. Seejärel teatas ta oma viha põhjuse, mis Dmitril põlved nõrgaks võttis. Selgus, et Roman oli varguse käigus ühe inimese maha löönud. Ja too – „tulgu sulle nüüd vanakurat ise appi,” kommenteeris Bogdan – osutus suursaadiku abikaasaks. Tema oligi naine, kes Dmitrile trepi peal vastu tuli. Bogdan tegi, mis suutis ja üritas oma kanalite kaudu asjade ametlikku kulgu uurida, kuid talle teatati, et juhtum on „väga kõrgel tasemel purki pandud,” ja et „sealt ei tõmba praegu mitte mingi liiniga infot välja”.

      Miilitsa väljakutsega oli lugu lihtsam. Bogdani käsilastel õnnestus tsentraalsest häirekeskusest välja uurida, et korteris oli sissemurdmisel käivitunud salasignalisatsioon. Vargust ettevalmistanud inimestest polnud keegi selle olemasolust teadlik olnud ja nii ei osanud nad Dmitrit ka hoiatada. Igatahes näis, et varjatud häiresüsteemi eesmärk polnud mitte varast minema peletada, nagu tavaline huilgav alarm seda teeb, vaid lasta sissetungijal segamatult tegutseda, et oleks võimalik teda sündmuskohal ootamatult kinni võtta. Kui mängus on suursaadik, tekib kohe ka mitmeid asutusi, kus tahetakse teada, kes ja mis põhjusel nii tähtsa inimese elamisse sisse murrab. Roman kukkus hakklihamasinasse, mõtles Artist ja kirus päeva, mil ta Bogdaniga esimest korda kohtus. Ta needis ka Romani, kes oma kirge talitseda ei suutnud ja korterist kohe välja ei tulnud. Dmitri mõistis, et ka temal oli tänasest märk küljes. Asjade edasine käik sõltus nüüd uurija nutikusest, küsimustest võimalike kaasosaliste kohta ja Romani oskusest uurija manipuleerimisega toime tulla. Hetkel ei saanud milleski kindel olla ning Londonisse sõit tundus tekkinud olukorras ainuõige pääseteena.

      Artist vaatas lennukis ringi. Inimesed istusid oma tavalisel ooterežiimil – ühed üritasid tukkuda, teised lugesid raamatuid ja pardaajakirju, mõned vestlesid omavahel ning ülejäänud vaatasid tuimal pilgul lennukiistmete seljatugesid. Maandumiseni oli jäänud pool tundi. Artist võttis klapplaualt topsi kokakoolaga ning üritas sellega järelejäänud lendu mõnusamaks teha. Paraku ei õnnestunud tal oma lemmikjooki kaua nautida. Kõrvalistmelt kostis vali norsatus, mida saatis unesegaselt lendulastud vandesõna. Artist pööras pead ja heitis pilgu oma magavale naabrile. Muidugi! Kuidas ta unustada võis!

      Bogdan oli talle töö peale kaasa andnud pool elu Venemaa vangilaagrites kinni istunud varga, „kes ei jäta laipu maha”, nagu ta rõhutas. Mehel õnnestus hiljuti Solikamski vangla hospidalist põgenema pääseda ja keegi tema võimukas eeskostja, vist mingi Gruusia grupeeringu boss, korraldas asjad nii, et ta nüüd siin lennukis istus. Meest tuli kutsuda Genaks. Ta reisis valepassiga ja Dmitri tema õiget nime ei teadnudki. Näojoontelt ja aktsendilt võis ta pärit olla kusagilt lõuna poolt ja nimeks sobinuks talle pigem Marat, Mahmut või Vahtang. Armeenlane? Grusiin? Aser? Artist vaatas kõrvalistmel magavat meest ja imestas. Kui Moskva allilma tipuga suhtlemine teda juba alguses selliste tüüpidega kokku viib, mida kõike sealt veel edaspidi tulla võib? Gena pea oli nagu purustusmasinast läbi käinud. Tema kiilas kolp, millel iga kumerus silma torkas, oli veidi lopergune ja kaetud valgete armidega. Silmad asetsesid üksteisele ebaloomulikult lähedal, justnagu oleks Looja käsi üritanud neid ninajuurele kokku suruda. Mustad puhmaskulmud ainult rõhutasid seda vaatepilti. Nüüd, kus Gena magas ja ta silmad olid suletud, paistsid ta laugudele tätoveeritud sõnad: „NE BUDI”. Hoolimata pikkade varrukatega triiksärgist, olid ta labakätel näha tätoveeringud, mis üldpilti arvesse võttes pidid katma kogu ta keha. Mees ise magas norinal, ja ei paistnud oma välimusest sugugi häiritud olevat.

      Bogdan oli Genale enne teelesaatmist kõvad hoiatussõnad peale lugenud. Nii Ševtšenko kui ka Ahhavili mõistsid, et terve teadliku elu kinni istunud vangi välismaale lähetamine kätkeb endas riske. Tal kästi Londonis madalat profiili hoida ja samm-sammult vabadusemaailma sisse elada. Et Gena sai ülesandeks operatsiooni vajadusel toetada, siis keelati tal enne, kui briljant käes, teisi asju näppida. Elukutselisele vargale kõlas see muidugi küllalt suure nõudmisena, kuid ta oli kõigi tingimustega kohe nõustunud.

      Dmitri lootis läbirääkimistel kogu südamest, et asjad lähevad nii, nagu plaanitud. Ta tahtis heastada ebaõnnestunud korterivargust ja näidata, et kui talle vabad käed antakse, siis teeb ta oma skeemid sada protsenti teoks. Seni oli see tal alati õnnestunud. Kui Roman poleks saadiku korterisse passima jäänud, oleks ta ka tookord puhta töö teinud. Dmitrit häiris „segav faktor”, mis alati teise inimese lisandumisega tekkis. Ta eelistas oma tegevusi ise kavandada, sest pettuseäris sai loota ainult väga kindlatele inimestele. Ta teadis, et niipea kui loos on keegi võõras, ja seda tema kõrval tukkuv vang just oligi, tekib võrrandisse tundmatu suurus ning töö õnnestumine muutub küsitavaks.

      Nagu iga proff, nii oleks ka Dmitri tahtnud endale ise meeskonda valida. Kuigi briljandi kättesaamine võis sisaldada ka varguse komponenti, eelistanuks ta kõigepealt oludega tutvuda. Seejärel tulnuks teha plaan ning alles siis vaadata, milliste oskustega inimesi tarvis läheb. Artist teadis, et tuleviku nimel tuleb tal reisikaaslasega hästi läbi saada, kuid polnud sugugi kindel, kuidas see tal õnnestub.

      Esimene arusaamatus tekkis juba lennujaamas, kus selgus, et Gena ülitundlikkus ületab igasugused piirid.

      Et ta polnud kunagi varem välismaal käinud, rääkimata lennujaamade koridorides kiirustamisest, võttis Dmitri endale vabaduse nende teed juhtida. Ühel hetkel sai Genal tema sabassörkimisest villand. Talle tundus, et Artist ei suhtunud temasse piisava austusega ning üritas juhtimist üle võtta. Dmitri teadis, et kui ta nüüd vangile samamoodi vastu raiub ja näitab, et ei jää talle sisukuses alla, jäävad nad lennukile hiljaks. Plahvatamise asemel selgitas ta viisakalt, miks on vaja kiirustada ja millest tuleb see, et tolli- ja passikontrollist on neil parem läbi minna üksteisest eraldi. Gena küll leebus, kuid Dmitri haistis, et pealesunnitud kaaslasega võib edaspidi keeruliseks minna.

      Lennuk hakkas kõrgust vähendama. Kõlas märguande signaal ja salongipaneelidel süttisid turvavööde lambid. Dmitri jõi kokakoola lõpuni, kinnitas lauakese eesistme külge ja vaatas oma kaaslast. Gena oli norskamise lõpetanud, kuid magas endiselt. Peagi lähenes vahekäigust stjuardess, kes kontrollis, et reisijad oma tooli seljatoed püstiasendisse tõstaks. Kohale jõudes sirutas ta Genat äratama, kuid märkas siis mehe silmalaugudele tätoveeritud äratuskeeldu ja kohmetus. Dmitri otsustas neiule appi tulla ja tonksas naabrit küünarnukiga. Kostus urin ja mees avas silmad.

      „Me hakkame maanduma, tooli seljatugi tuleb üles tõsta,” lausus stjuardess ning manas näole vastupandamatu tehisnaeratuse.

      Gena alistus tema võludele üllatavalt kergesti.

      „Kurat, istu siin nagu eeluurimisisolaatoris,” torises ta seljatoe nuppu otsides. „Uneaeg – lavats alla. Äratus – lavats üles. Ainult valvurid on kenamad. Võiks mõnega neist peldikusse püherdama minna.”

      „Pea hoogu, Londonis on vene tüdrukuid kõik kohad täis,” rahustas teda Artist.

      Gena СКАЧАТЬ