407 karaati. Egert Anslan
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу 407 karaati - Egert Anslan страница 4

Название: 407 karaati

Автор: Egert Anslan

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949215782

isbn:

СКАЧАТЬ Bogdan kõike nii täpselt teadis, kuid tema kaliibriga mehel pidid olema ka seisusele vastavad infoallikad.

      „Must raha,” ütles ta elavnedes. „Siis avaldust ei tehta.”

      „Muidugi ei tehta! Ma räägingi, et lihtne asi. Ega nad hakka endale ise vett peale tõmbama,” kinnitas Bogdan ja lõi käega. „Ei-ei. Need küll kuhugi ei lähe. Nad ei tulnud isegi meie juurde. Oleksid nad Piiteris või siin tehingu pealt osa ära maksnud, oleks kõik korras. Aga need on veidi teistsugused inimesed, ütleme nii.”

      „Mingid suvalised?”

      Autoriteedi nägu moondus, nagu tuleks keegi temalt viimast söögiraha ära võtma. Ta lõi pingi ees vedeleva rusikasuuruse kivi jalaga põõsasse, nii et oksad raginal kahte lehte paiskusid.

      „Pihta panid ühed, müüvad teised,” urises ta. „Need ei ole mingid tavalised sahkerdajad. Mees, kes maale müügiks vahendab, on Leonid Afanasjevitš Razumovski, Vene suursaadik Londonis.”

      „Razumovski?” Artist oli seda nime varem kuulnud. „Kas tal pole midagi targemat teha või?”

      „Mina pole hulluarst, et otsustada. Selleks on kliinik,” laiutas autoriteet käsi. „Ainus, mis meid huvitab, on saada kätte raha. Tehing toimub õhtul ja meil on info, et saadik peaks sularahaga koju minema. Me jälgime teda ja kui ta koju ei lähe, siis tulevad mängu juba teised inimesed. Kui viib korterisse, tood sina sealt järgmisel päeval kõik kenasti ära.”

      „Äkki ta võtab selle hommikul kaasa?”

      „Ole rahulik, ta on suursaadik, saad aru? Me korraldame talle hommikul nihukese äratuse, et ta tormab püksata uksest välja. Jäta see meie hooleks, raha unustab ta korterisse.” Bogdan näis teadvat, millest räägib.

      „Selge pilt. Kui palju seda raha seal on, mida otsima peab? Tobe oleks kuskilt magamistoa kapist leitud saja tuhande rublaga minema joosta, kui miljon dollarit kusagil madratsi all on.”

      „Tänaseks pole kõik veel selge. Korteris saab olema ainult saadiku vahendustasu, mitte kogu tehingu raha. Terve mõistuse järgi otsustades peaks seda olema kuskil paarisaja tuhande dollari ringis. Olgu mis on, kümme protsenti saagist on sinu.” Dmitri sügas kukalt.

      „Arusaadav. Kus need suursaadikud tänapäeval elavad?”

      „Siitsamast paar kilomeetrit tagasi linna poole, Tšistõje Prudõs. Seal on üks vanem neljakorruseline maja, ei midagi keerulist. Kõik näidatakse sulle täpselt ära, saad koha enne ise üle vaadata.”

      „Mis uksed seal on? Ja lukud?”

      „Praegu ei oska sulle öelda, pole ise seal käinud. Aga öeldi, et pole midagi hullu.”

      „Ma võtan nagunii kellegi kaasa.”

      „Kuidas soovid. Peaasi, et töö tehtud saab,” sõnas Bogdan ja kummardus Dmitri poole. „Ühes asjas lepime kokku: ükskõik, kelle sa kaasa võtad, korteriomaniku ja raha päritolu kohta talle mitte sõnagi. See on natuke liiga tundlik informatsioon, sa saad aru.”

      „Täiesti selge.”

      „Väga hea.” Bogdan lehvitas endale pintsakuhõlmadega tuult, näol ilme, et on juba küllalt rääkinud. Palav oli tõesti, isegi lindude laul kõlas kuidagi väsinult. Kui poleks olnud varjulisi puid, mille võrad moodustasid päikesekiirtele läbitungimatu massi, oleksid mehed higist leemendanud.

      „Ta käib siin pidevalt. Ega nad kogu aeg Inglismaal passi,” lisas Bogdan pärast lühikest järelemõtlemist. „Razumovski on vana kunstimaniakk ja kuradi loll ka. Võinuks oma asjadega tegeleda, mitte meie liivakasti ronida. Aga noh, enne Londonit töötas ta Beirutis, ju siis seal hakkas liiv nii kangesti meeldima.”

      „Ma teen korteri ära, võite minuga arvestada,” sõnas Dmitri Bogdani tülpinud ilmet õigesti tõlgendades. Oli ilmselge, et need kaks tööd käivad käsikäes ja puiklemine ei tooks midagi head.

      Bogdan ei liigutanud Artisti vastust kuuldes oimugi, sõrmitses ainult palvehelmeid. Poiss tundus mõistlik olevat. Hetke enesega aru pidanud, tõusis ta püsti ja kähistas Dmitrile kätt ulatades: „Põrguväravad sulgusid.” Jälle ei saanud Artist aru, mida ta sellega mõtleb, kuid autoriteedi pidulikust näoilmest jäi mulje, et nad on lepingule alla kirjutanud. Igatahes oli kohtumine lõppenud. Turvamehed võtsid lahkumiseks kohad sisse ja kolonn läks aeglaselt liikvele. Sammunud mõnda aega vaikides, sõnas Bogdan viimaks: „Kuule, skeemipunuja, tegelikult tahaksid sa ainult seda Londoni värki teha, on nii?”

      „Ma teen, mida vaja,” vastas Dmitri kiiresti. „Loomulikult on briljandilugu puhtalt minu ampluaa ja korterite alal pole ma kõige kõvem käsi. Keerulisemad asjad on huvitavamad. Aga kui London tuleb kõne alla ainult koos korteriga, siis teen ma selle ära ja kogu lugu.”

      „Õige suhtumine,” kiitis Bogdan, kuid tõstis näpu hoiatavalt püsti. „Kergematest ja raskematest asjadest rääkides ütlen sulle vaat mida: ole tähelepanelik. Vahel võib see, mida sa kergemaks pead, hoopis raskemaks osutuda.”

      „Einoh, loomulikult. Aga selle korteri teeme käigu pealt…”

      „Mida?!”

      Bogdan seisatas, raevugrimass näkku tardunud.

      „Ta on kuradima suursaadik, kes tegeleb varastatud maalidega,” teatas ta iga sõna eraldi rõhutades. „Sa lähed lõvikoopasse, mitte külatallu. Mõistad? Iga saadik, isegi kui ta istub palja persega kusagil Siberi okasmetsas, on nii avalik tegelane kui üldse olla saab! Tema taga on terve süsteem. Kui selline kriminaali teeb, siis on tal kõrgelt kukkuda, mõistad?! Tahad pihta saada, kui ta taevast alla sajab? Ah?”

      Bogdan astus sammu lähemale, nii et ta hingeõhk Dmitrile ninasõõrmetesse tungis, ja kähistas: „Enne, kui sa midagi tegema hakkad, tahan ma, et oleks arusaadav – siin ei ole lihtsamaid ja raskemaid teemasid. Ei Moskvas ega Londonis. On ainult maksimaalne ettevalmistus ja sularaha. Kõik. Kas me saame asjast ühtemoodi aru?”

      „Jah, loomulikult,” vastas Dmitri talle julgelt silma vaadates. „Ma ei mõelnudki seda teisiti.”

      „Tubli.”

      Bogdan leebus niisama äkitselt, kui ennist vihaseks muutus.

      „Sa oled noor kutt, jõuad veel kõike teha,” sõnas ta Dmitrile õlale patsutades. „Liigume edasi sammhaaval. Ma ei taha, et su keha oleks Moskvas, aga mõtted juba Londonis. Tuleb tähelepanelik olla, saad aru? Muidu see keha võib-olla Londonisse ei jõuagi…”

      Hetkeks tekkis vaikus. Bogdan tajus, et ta viimased sõnad jäid kuidagi liiga halvaendeliselt õhku rippuma ja lisas: „Dima, sa oled tõeline loomeinimene. Ega sind ilmaasjata Artistiks kutsuta. Lihtsalt talitse veidike oma hoogu. Ma saan aru küll, et lese briljandilugu saab olema sinu show ja see on sulle ahvatlevam kui labane korterivargus. Aga praegu ei taha ma sinult muud kui kahte sajaprotsendilist sooritust. Ilma emotsioonideta. Ole homme kella kaheksaks õhtul siinsamas väravate juures. Mina ei tule, aga Slava,” Bogdan osutas ühele ihukaitsjatest, „on siin. Temaga tuleb kaasa inimene, kes seletab sulle korteriasja täpselt ära.”

      Nähes Dmitri küsivat pilku, lisas ta: „Londonist räägime siis, kui esimene töö tehtud.”

      „Homme kell kaheksa olen kohal.”

      „Pärast näeme. Edu sulle vahepeal.”

      Bogdan СКАЧАТЬ