Ajastaja. Peep Ilmet

Чтение книги онлайн.

      Jää sulab ennäe

      nii siriseb nireke

      kaevusilmaveeks.

      Suurvee sulinais

      koevad avid nurmele

      koduse nime.

      Vaevalt pudenes

      juba uibuoks viipas

      jumalaga jää.

      Allikasilmas

      jahib vesilik vilkalt

      toonatalvist lund.

      Esimene lõo

      teeb lõõritades meele

      ytlemata hääks.

      Lõolõõri saatel

      inimluupindudel käid

      syda täis torkeid.

      Hiirekõrvul kõiv

      lõolõõri ei kuulegi

      kõrvad vaiku täis.

      Vihmast või lõhnast

      lehed kaasikus liikvel

      või tont seda teab.

      Visilahäitsme’

      satava maalle maha

      saiva’ki kodo.

      Ploomikivike

      kruusakivikeste seas

      hiljuksi viljub.

      Suislepa õied

      matab langeva lume

      hilinemine.

      Leinaliivikul

      sireliõiepilved

      varjamas varje.

      Õis

      koduneb

      maas

      Näe kuldking õitseb

      eile siugles siin nastik

      kaarnakivi suus.

      Jaanikutydruk

      silm lausa metsa poole

      võta või jäta.

      Lõkkekumadest

      pimeneb laas – varjates

      sõnajalaõit.

      Pinina saatel

      kaob sääsk silmist teisale

      kandes katseverd.

      Yks must pilv läks siit

      märg on nyyd mets tee hein loog

      meel on must mis must.

      Ilmast ilma veel

      ikka mullas mu sõrmed

      murdumiseni.

      Põuapäikse pilk

      kaetab kaevude silmad

      sandil suleb suu.

      Põualongus hein

      seisab kui varjusurmas

      surma vari yll.

      Keskpäevalõõsas

      yks varjunud kastetilk

      viivitab veidi.

      Tomp merevaiku

      veereb lainest liivale

      verevaiku kus!

      See sajune öö

      ravis praod põllupeenralt

      murekortsud näost.

      Peipsi järv õitses

      kolm sõna sain liivale

      siis tuli laine.

      Rukkililleõis

      suitsupääsukese lend

      taevas maa kodu.

      Sini – must – valge

      pääsu lendu jälgiv silm

      Jumal Maa Valgus.

      Mesilind jõuab

      õitsva lõhmuse juurde

      lõppude lõpuks.

      Risti yle tee

      tallab sipelgarodu

      inimkeelujoont.

      Rukkiräägu rõkk

      hull tulitöö naer rukkis

      kodus kustund kirg.

      Seitse veepiiska

      helkleb ämblikuvõrgul

      hingumiseni.

      Vihmapiisk haihtub

      juustelt laubalt põselt peolt

      tahes-tahtmatult.

      Kuusirbi lõikest

      pudeneb põimukuu öös

      tähtedeteri.

      Tasahiljuksi

      sirutab end kastehein

      kastes veel jootvas.

      Pihelgas punab

      tormiks ässitab tuule

      nyyd nukrutsev nälg.

      Loodetuul surub

      luitemännid maadligi

      taeva kõrgele.

      Kylm kõrge laotus

      männid kooldund maadligi

      vahe kõik täis tuult.

      Kesk СКАЧАТЬ