Aegumatud tunded. June Bolsten

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuigi Paula oli öelnud, et Jordan Miles on Luisa Batterwarti sõbranna. Too on pisut üle kolmekümne ja Jordan peaks olema enam-vähem sama vana. Kuid ta võib olla ka pisut vanem või noorem… Muide, mis vahet sel on?

      Mis vahet? Suur vahe! vaidles ta iseendale vastu. Kui Jordan Miles on kolmekümne kolmene nagu mina, on ta ilmselt seesama Jordan. Vermontist, ammu möödunud noorusest… Minu esimene armastus, unistus… Taevake, milline rumalus!

      Milline rumal sentimentaalsus! Isegi kui see on tema, näeb ta nüüd hoopis teistsugune välja ja on igas mõttes muutunud. Võib-olla tundmatuseni. Ja täna, kuidas ka ei püüaks, on ikkagi meie pulma-aastapäev. Jah, läbisaamine on meil küll jube, kuid sellisel päeval teisest naisest unistada – see on üle igasuguse kombekuse ja äärmine jultumus. Täna olen ma Paula mees ja meeldib see mulle või ei, pean end vastavalt üleval pidama.

      Philippe püüdis mõtteid millelegi kõrvalisele juhtida. Näiteks – ega ta kiirustanud, sõlmides täna lepingu Delta Trade’iga? Kuid lepingu punktid, mis teda eriti ärritasid, ei tahtnud kuidagi meelest minna. Ka pea keeldus normaalselt töötamast.

      Olgu, kurat selle tööga! otsustas Philippe lõpuks. Mõtlen selle homme veel korralikult läbi. Mis kell on? Kümne pärast seitse. Kohe hakkavad kogunema. Kui õige sülitada kogu selle kupatuse peale ja teha sääred? Minna Bobiga kas või meie lemmikbaari. Kui kaua me pole kokku saanud? Terve kuu või isegi veel kauem? Neetud asjatoimetused ja probleemid panevad kogu aja nahka…

      Philippe teadis, et meenutab sõpra ja ehitab teostumatuid plaane ainult ühel eesmärgil – et mitte mõelda sellele naisele. Mehele tundus aina enam ja enam, et vana armastus on temas ootamatult pead tõstnud, puhkenud õide nagu kevadine õunapuu, lõhnates looduse järele, sealjuures kedagi ega midagi kartmata. Ta kinnitas mõttes endale, et see kõik on jama, püüd pääseda õnnetust perekonnaelust. Ei rohkem ega vähem…

      Aga, kurat võtaks, kui meeldiv, kui vahva! On selline tunne, nagu avaneks uks teise ellu – edukamasse, õnnelikku, pilvitusse…

      André du Crouais tuli kohale esimesena, pisut enne ettenähtud kellaaega. Meigitud ja soenguga, sügava väljalõikega kleidis Paula näol oli külalislahke naeratus. Külaliste jaoks oli tal alati varuks suurepärase tuju tagavara – ta hüüatas “kui hea meel mul on!” ja tormas kallistama. Külalise sõbrannaga, kes esimest korda neile tuli, vahetas Paula käepigistuse ja paar asjakohast repliiki. Philippe jälgis seda stseeni võõristusega ja lähenes külalistele vastu tahtmist.

      “Philippe!”

      Du Crouais sirutas embamiseks käed ja üle tema näo levis selline lai naeratus, millega võetakse vastu südamesõpru pärast kauast lahusolekut.

      Philippe hoidis vaevu muiet tagasi ja sirutas rõhutatud pidulikkusega oma käe ette.

      “Tere, André!”

      Surunud prantslasel kätt, silmitses ta kõhna pikajuukselist ülbe pilguga tütarlast, du Crouais’ uut armukest. Ta oli nagu eelmised – silmatorkavalt ilusad ja üsna rumalad.

      “Jule Patton,” esitles pikajuukseline, tõstes viisakalt peenikese päevitunud käe.

      “Philippe Hadey.”

      Ta mõistis kohe, mis vigur tema ees on. Sellised arvavad, et maailm keerleb ainult nende ümber, on veendunud oma vastupandamatuses ja kinnistunud sellele. Philippe ei kannatanud naiste sellist omadust. Seda enam meestes, aga du Crouais oli just selline. Küllap nad sobisid Jule’iga suurepäraselt.

      “Saame siis tuttavaks!”

      Philippe surus Jule’i kätt, vaadates ükskõikselt tütarlapse suurtesse tumerohelistesse silmadesse.

      “Palun!”

      Paula osutas peaga võõrastetoa poole.

      “Kui tore, et tulite!”

      Teist korda helises kell just siis, kui Jule ja du Crouais tuppa astusid. Saabusid Worrenid. Nende üle oli Philippe siiralt rõõmus.

      Targad, sihikindlad, lihtsad ja head suhtlejad Anthony ja Silvia Worren töötasid koos laiale lugejaskonnale mõeldud populaarteadusliku ulmekirjanduse kirjastuses, mis oli oma suuruse poolest teisel kohal New Yorgis. Anthony – kunstilise toimetajana, Silvia – korrektorina. Nendega oli alati millestki rääkida, nad tundsid huvi kõige ja kõigi vastu, sealjuures armastasid nad teravmeelitseda ja naerda.

      “Tere, sõbrad! Mul on väga hea meel teid näha!”

      Philippe embas kõigepealt tüsedavõitu Silviat, seejärel tema hiiglasekasvu abikaasat.

      Söögitoast lendas külalistele vastu Paula. Tema hääletooni kunstlikkus ja võlts naeratus Philippe’ile läbinägelike Worrenite ees tekitas mehele piinlikkust.

      “Kui tublid te olete, et tulite! Me ei ole ju sada aastat kohtunud!”

      Ta suudles ja embas esmalt sõbrannat, seejärel tema meest.

      Philippe vaatas naist ja mõtles, et poleks paha külalistetuba kaheks jagada. Ühes võtaksid koha sisse Paula ja need, kellega talle suhelda meeldib, teises aga – tema koos Worrenite, Hilliardide, Christine’i, Rogeri ja küllap… ka Jordaniga.

      Jordanist oli ühtaegu nii mõnus kui hirmus mõelda, just nagu lähenevast loodusõnnetusest – äärmiselt kaunist ja surmavalt ohtlikust. Philippe aina kordas endamisi: parem oleks, kui ta hoopiski ei tuleks, kuid iga uksekella helina ajal tõmbus ta süda kokku.

      Kolmveerand kaheksa istuti lauda, millel juba ilutsesid Paula firmaroad. Kokku olid tulnud kõik, välja arvatud Luisa Batterwart – ühe auväärse daami tütar, kellega Paula ema aastaid sõbrustanud oli – ja salapärane Jordan Miles.

      Vein valati välja ja kõneosav Arthur Campell tõusis, kavatsedes toosti öelda. Philippe’il tõmbus sees kõik kokku: tal tuli teeselda armunud meest ja tõenäoliselt suudelda oma naist just nagu armastuse ja truuduse märgiks. Õnneks läks see karikas seekord temast mööda, igal juhul sel hetkel, sest uksekell helises jälle. Ta asetas pokaali kiirustades lauale ja hüppas toolilt püsti.

      “Ma avan!”

      Paula pööras pead ning saatis mehele hämmeldust ja kahtlust täis pilgu, muutudes näost silmanähtavalt kahvatuks.

      Arthur vakatas. Philippe sammus ukse poole, olles ülimalt erutunud. Kas naine tunneb ta ära? Mida ta ütleb? Kas ta meenutab nende rumalat lapsepõlvearmastust? Kurat, mis vahet sellel on? Kõik on möödanik, täna on temal ja Paulal viies pulma-aastapäev…

      “Philippe!”

      Luisa säras, nagu alati, tervisest ja reipusest.

      “Õnnitlen!”

      Ta embas meest otse lävel ja sirutas tema poole kinkepaberisse pakitud karbi.

      “Aga kus siis pruut on?”

      “Ma olen siin!” hüüdis Paula söögitoast. “Tule rutem meie juurde!”

      Alles nüüd kogus Philippe nii palju julgust, et kiigata Luisa sõbranna poole, kes oli uksel peatunud ja huviga sisse vaatas. Esimene, mida mees kohe tähele pani, oli sama silmade helk nagu aastate eest.

      Tema! läbistas mehe pead õnnelik mõte. Selles pole mingit kahtlust.

      Jordan СКАЧАТЬ