Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida selga panna. Ta valis välja lühikeste varrukatega valge T-särgi, sinised lühikesed püksid ja panama.

      Ümber riietunud ja seljakoti selga võtnud, keerutas Sophie minutikese peegli ees ja seejärel lahkus toast.

      Maksnud hotelli registratuuris veel ühe päeva eest – kahjuks polnud vabanenud ühtki mittesuitsetajate tuba –, läks ta tänavale.

      Päike kõrvetas halastamatult ja Sophie rõõmustas, et oli taibanud panama pähe panna. Tal tasus vaid käsi tõsta, kui mööda liikuvast autodevoolust ilmus välja takso. Teatanud juhile, et soovib sõita Lääne-Hollywoodi, võttis ta sisse koha tagaistmel. Täna oli vaade aknast tunduvalt huvitavam kui eile.

      Siis sellisest Los Angelesest Étienne rääkiski, mõtles Sophie, sõites mööda hotellidest ja peentest restoranidest. Pole raske uskuda, et siin võib kuulsusi kohata. Ta oli öelnud, et põrkas siin aeg-ajalt kokku kellegagi neist, või oli see järjekordne vale?

      Kuigi Sophie oli endale lubanud mitte meenutada endist armastatut, rikkus ta mõnikord seda keeldu ikkagi. Pole ju lihtne kriipsutada mälust maha seda, mis on olnud sinu elu mõte viimased pool aastat. Seetõttu otsustas ta, et nüüdsest peale hakkab ta täiel rinnal lõbutsema. Ei tahaks, et see reis Ameerikasse jääks meelde sellega, et talle avanes kurb tõde Étienne Marteni tõelisest olemusest…

      Sophie veetis päeva tõeliselt hästi. Olles käinud kõikjal, kuhu ta oli plaaninud minna, soojendanud end Los Angelese päikese all ja suveniire ostnud, astus ta keha kinnitamiseks sisse ühte Kolmanda tänava väikesesse kohvikusse. Oli õhtu, kuid hotelli ta veel kiirustada ei tahtnud. Hubase saali meeldiv hämarus ja vaikne muusika lõõgastasid, häälestasid rahule.

      Sophie ei märganud, et kogu selle aja, kui ta sõi, jälgis teda poolkaarse baarileti taga istuv noormees. Nähes, et tütarlaps maksis ettekandjale ja pani rahakoti seljakotti, noormees elavnes. Ja veel viie minuti pärast, saanud aru, et külastaja hakkab lahkuma, suundus tema juurde.

      “Tere!” ütles ta tseremoonitsemata ja võttis istet tütarlapse vastas. “Vaatan sind juba tükk aega ja olen peaaegu kindel, et me oleme varem kohtunud!”

      “Excusez-moi,” alustas Sophie ootamatusest prantsuse keeles ja samas parandas end, “see tähendab, vabandust, kuid ma saabusin alles eile Los Angelesse ja seetõttu on see võimatu.”

      “Oo, sa oled prantslanna!” imestas noormees täiesti usutavalt ja lausus unistavalt, “Pariis, Eiffeli torn, Elysioni väljad…”

      Peab tunnistama, et Sophie oli pisut jahmunud noormehe ootamatust ilmumisest. Tema plaanidesse ei kuulunud kellegagi tutvumine, sest ta kavatses hotelli naasta.

      “Palun, ära mine veel,” palus tundmatu. “Mul ei õnnestu just iga päev tõelise prantslannaga kohtuda! Minu nimi on Michael, aga sinu?”

      Tütarlaps viivitas hetke ja võttis siis uuesti istet. Kui ta juba oli otsustanud lõbutseda, siis miks mitte koos selle meeldiva ameeriklasega? Ta mõõtis noormeest pilguga. Küllaltki sümpaatne – heledad juuksed, sinised silmad, lahke naeratus.

      “Ma olen Sophie ja ma pole päris prantslanna, kuna olen sündinud USA-s. Aga Prantsusmaale viis ema mind siis, kui olin kümnene.”

      “Ah nii!” hüüatas Michael. “Aga mina imestasin, et miks aktsenti ei ole! Kui sa ainult teaksid, kuidas meie tutvumine mulle rõõmu teeb! Soovid ehk tassikest kohvi?”

      “Oh ei,” raputas tütarlaps pead. “Ma jõin juba ühe, kuid asi pole üldse selles. Lihtsalt Ameerikas pole nii head kohvi kui Prantsusmaal. Nii lõhn kui ka maitse – pole hoopiski see!”

      “Sel juhul tellin pudeli tõelist Prantsuse veini,” leidis noormees väljapääsu. “Ja ära mõtlegi keelduda. Ühest pokaalist meie tutvumise auks ei juhtu sinuga midagi!”

      Tellinud pudeli bordoo veini ja juustu, lubas Mic-hael ettekandjal lahkuda ja naeratas heasüdamlikult oma kaaslasele. Järgmised kolm tundi veetsid nad juteldes, rääkisid teineteisele endast ja jõid veini, mida noormees pidevalt uue tuttava pokaali valas. Tõsi, kui Sophie oleks olnud tähelepanelikum, oleks ta täheldanud, et põhiliselt räägib tema üksi, Michael esitab vaid küsimusi. Kui pudel tühjaks sai, palus ta, vaatamata tütarlapse vastuseisule, veel ühe tuua. Pärast tahtis Sophie jalutada, kuid tema uus ameeriklasest sõber, püüdnud takso, viis ta ookeani äärde.

      Öö oli soe, taevas tähine ja Sophie tundis end niivõrd vaba ja sundimatuna, et otsustas sellest karjuda lainetele, mis randa uhtusid.

      Ronides mingile kivile ja säilitades tasakaalu vaid tänu sellele, et Michael teda toetas, hüüdis ta kogu jõust:

      “Ma armastan sind, Los Angeles! Ma olen vaba kui lind!”

      Seejärel pöördus paar tagasi linna ja jalutas ülejäänud öö mööda eredalt valgustatud tänavaid, kuni tütarlaps mõistis, et on kohutavalt väsinud ja tahab vaid magada.

      Hommik saabus ootamatult. Tundus, et veel hetk tagasi kõndis Sophie Michaeli kõrval, aga nüüd koputas keegi nõudlikult tema hotellitoa uksele.

      “Avan kohe!” hüüdis ta ja kissitas ereda valguse käes silmi. Ettevaatlikult, justkui kardaks laiali pudeneda, tõusis ta voodist, hoides kätega peast kinni. Minnes mööda esiku peeglist ja oma kujutist nähes Sophie ehmus. Oli selline tunne, nagu oleks ta eile rongi alla jäänud. Kusjuures mitu korda. Juuksed, harilikult korralikus soengus, tolknesid krae vahel, nägu oli mudane ja pükse ning T-särki ei saanud nimetada puhtaks. Ja-jah, öösärgi asemel olid tal seljas eilsed riided.

      Kas ma kukkusin eile? Millises olukorras ma tagasi tulin, kui isegi lahti ei suutnud riietuda?

      Mõtted tütarlapse peas keerlesid ja ta ei suutnud eilse öö sündmusi täies mahus taastada. Sophie võttis kammi ja püüdis juukseid korda seada. Kuid see, kes ukse taga seisis, ei kavatsenud ilmselt oodata, kuni ta end korda teeb. Jälle kostis koputus ja nõue kohe uks avada. Sophie keeras võtit lukuaugus. Tema ees seisis hotelli perenaine.

      “Miss magab lõunani, unustades, et kell kaksteist tuleb kas tuba vabastada või selle eest uuesti tasuda,” raius ta iga sõna.

      “Kuidas, juba kaksteist?” püüdis Sophie taibata, mis on mis. “Ma maksan toa eest, loomulikult. Ma ainult teen end veidi korda ja siis kohe maksan, sobib?”

      Naine noogutas, hakates juba minema, kuid paari sammu pärast pöördus ja hoiatas:

      “Annan teile pool tundi ja mitte hetkegi rohkem!”

      Sophie sulges ukse ja läks duši alla. Pärast kümmet minutit pehmete veejugade all olemist tundis ta end oluliselt paremini. Kuid meenutada, kuidas ta eile hotelli oli jõudnud, ta ei suutnudki. Viimane, mida õnnestus mälust välja õngitseda, oli tee ääres seisev Michael, käsi üles tõstetud.

      Küllap ta pani mind auto peale, mis mind siia tõi, tegi ta järelduse.

      Jumal hoidku, kui piinlik! Oli siis vaja end nii täis juua? Huvitav, mida ema ütleks, nähes tütart sellises olukorras?

      Sellist asja polnud tal varem kunagi juhtunud. Ei saa öelda, et ta ei teadnud veini maitset, kuid mitte midagi mäletada, nii nagu eile juhtus – see oli esimest korda.

      Sophie keeras juuksed käterätti ja väljus vannitoast. Voodi juurde minnes avastas ta põrandal vedeleva seljakoti. Raputanud selle sisu välja, ei näinud ta oma suureks imestuseks rahakotti. Ta raputas läbi kõik asjad, pööras püksitaskud pahempidi СКАЧАТЬ