Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford

Чтение книги онлайн.

      “Sophie! Kohv on juba jahtunud, tuled sa alla või mitte?”

      Madam Maurois hüüdis juba kolmandat korda. Ema nõudlik hääl tabas tütart kirja lugemise juures ning ta pani vastu tahtmist käest lehe, mis oli täis tuttavat käekirja. See oli esimene Étienne Marteni läkitus juunis ja viies poole aasta jooksul – sellest ajast, kui nad lahku olid läinud. Tookord, enne jõule oli noormees sõitnud külla oma vanematele, kes elasid Maurois’de pere naabruses. Nüüd ei andnud mälestused nendest mõnest vastupandamatu mehega veedetud suurepärasest päevast Sophiele asu.

      Imelik, et ma ei märganud Étienne’i siis, kui ta meie kõrval elas, mõtiskles tütarlaps oma toast väljudes ja söögituppa suundudes. Noh, poiss nagu poiss ikka, mitte midagi erilist, lihtsalt eakaaslane. Kolmeteistaastasena teenis taskuraha võõraste koerte jalutajana, seejärel innustus kitarri mängimisest ja tema avatud aknast oli tihti kuulda meloodilisi akorde. Möödus veel paar aastat ja täiskasvanuks saanud Étienne jättis õppetöö ülikoolis ning lendas USA-sse.

      Sophie sisenes hommikupäikest täis tuppa, noogutas emale tervituseks ja istus laua taha. Ta tõmbas endale lähemale taldriku croissant’idega, murdis ühe pooleks ja hakkas sealt moosi limpsima – täpselt nii nagu lapsepõlves. Ta ei märganud, et ema teda tõsiselt vaatab, nagu tahaks millestki tähtsast rääkida.

      Kui tore, et me detsembris saiapoes juhuslikult kokku juhtusime, mõtles Sophie lusikaga kohvi segades. Ja kui jube, et me ei saa koos olla. Étienne on Ameerikas, üritades saada silmapaistvaks muusikuks, mina aga Prantsusmaal ja närin ema rõõmuks teaduse graniiti. Õigemini närisin. Ülikool on lõpuks seljataha jäänud, tõlgi diplom pidulikult sahtlisse pandud. Mis edasi? Kas hakata õpetajaks või teaduslikku uurimistööd tegema? Jumal küll, see kõik on nii raske!

      Tütarlaps võttis lonksukese aromaatset kohvi ja ohkas. Ta kadestas Étienne’i oskust iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Mõtles ülikoolist ära tulla – ja tuli ka. Tahtis USA-sse – ja palun, on juba poolteist aastat seal elanud. Vanemad ei keelanud poole sõnagagi. Aga tema ema? Jube endale ettegi kujutada, mis juhtuks, kui ta saaks teada, et tütar kavatseb õpingud pooleli jätta. Madam Maurois haarab iga pisiasja pärast südamest. On selline šantaaži eri vorm. Nii on alati olnud. Kohe, kui Sophie kavatses peole minna või terendas ees kohtamine mõne noormehega, hakkas ema kaebama valu üle rinnus ja palus, et tütar koju jääks.

      Loomulikult loobus armastav tütar väikesest naudingust, veetes õhtu emal vererõhku mõõtes ja apteeki rohu järele joostes. Asi viis selleni, et vanemates klassides hakati tütarlast kutsuma Sophie Ärapuutumind, sest ta ei käinud kunagi kellegagi kohtamas. Hüüdnimi läks temaga kaasa ka ülikooli. Esimesel kursusel paar noormeest tahtsid temaga pärast kooli kokku saada – välimusega ei olnud loodus talle liiga teinud –, siis aga loobuti sellest. Mis mõtet on suhelda inimesega, kes kogu aeg kella vaatab ja koju kiirustab?

      Sophiel ei olnud isegi sõbrannat. Vadistavad ju noored tüdrukud alatasa poistest ja riietusest, kuid temal polnud rääkida ei ühest ega teisest. Ema meelest olid tänapäeva noormehed liiga ülekäte läinud, riietus aga ülemäära siivutu.

      Niimoodi elas ta kuni eelmiste jõuludeni: kodust ülikooli, ülikoolist koju, alati pükstes ja kinnise kaelusega ilmetutes pluusikestes. Vaid vahetevahel jäi ta pikemalt raamatukokku istuma. Ja imelik on see, et kui asi puudutas õpinguid, töötas madam Maurois’ süda nii nagu vaja ja ta ei mõelnudki haigeks jääda.

      Siis aga ilmus Étienne ja kõik muutus.

      “Tütar, ma tahan sinuga rääkida.”

      “Jah? Millest?”

      Sophie asetas tühja kohvitassi lauale ja vaatas küsivalt emale otsa.

      “Tahan arutada selle üle, mida sa edasi tegema hakkad,” alustas madam Maurois ettevaatlikult, kuid nähes tütre näol rahulolematut grimassi, läks üle pealetungile. “Ma pole lihtsalt sinu plaanidega kursis! Lõpetasid ülikooli, nüüd tuleb tööle mõelda, kuid tundub, et sina oled hõivatud millegi muuga!”

      Sophie muutus tusaseks. Ema ei pea sugugi tema mõtteid teadma. Tal oli kõrini kätemurdmise stseenidest ja kaebustest valutava südame üle. Seetõttu otsustas ta delikaatselt teemast mööda minna:

      “Ma tahan lihtsalt pärast õpinguid pisut lõõgastuda. Meie rahalised võimalused ei ole ju piiratud. Isa jättis meile korraliku päranduse ja ma ei usu, et me kuigipalju vaesemaks jääme, kui ma mingi aja lihtsalt oma lõbuks elan.”

      Millegipärast ei rahustanud selline selgitus ema mitte mingil määral. Isegi vastupidi, tema kitsad kulmud kerkisid kõrgele, ta justkui poleks sellist jultunud vastust oodanud.

      “Kui kadunud isa sind praegu kuuleks, oleks ta šokis. Jah, praegu meil puudust ei ole, aga igasuguseid asju võib juhtuda! Näiteks kukub meile kuuluvate aktsiate hind. Pidev töö ja stabiilne palk – need on asjad, mida sa vajad!”

      “Mul pole midagi selle vastu,” hakkas Sophie end õigustama, “kuid praegu ma tahan lihtsalt puhata.”

      “Tundub, et ma tean, mida sa tegelikult tahad.”

      Madam Maurois istus toolile ja väljendas kogu oma olekuga äärmist nördimust.

      “Tunnista üles, et sa kavatsed kohtuda selle Étienne’iga? Ära tee midagi imestunud silmi, justkui ei saaks sa aru, millele ma vihjan! Hiljuti sinu tuba koristades sattusin ma juhuslikult tema kirjale.”

      Sophie hüppas püsti ja pidi pahameelest peaaegu lämbuma. Juhuslikult sattus! Vale puha! Kirjad olid lauasahtlis, vanade ülikoolikonspektide all. Tähendab, ema soris tema asjades! See oli nii solvav ja ebameeldiv, et tütarlaps prahvatas ootamatult välja selle, millest ta enne polnud mõelnudki:

      “Jah, ma tahan sõita Ameerikasse Étienne’i juurde ja sina mind ei takista! Sa tahad, et ma sinuga oma isiklikku elu arutaksin? Olgu, ma kinnitan: mulle on lõpuks tekkinud noormees! Ja mis siis?”

      “Aga, tütreke, selles ei ole ju midagi halba, kui sa minuga nõu pead,” nämmutas madam Maurois ebakindlalt, vaadates hämmeldunult Sophiet, kes harilikult oli nii rahulik ja tagasihoidlik, praegu aga ülbe ja raevukas.

      “Nõu pidada?” muigas tütar tigedalt. “Ja-jah, ei tea kuidas? Et sul süda kõige ebasobivamal hetkel valutama hakkaks. Ja sa ütleksid: ära mine kusagile, ära kellegagi kohtu, istu kodus ja loe tarku raamatuid. Aga elu, tõeline elu las läheb mööda! Tuletan sulle meelde – ma olen kahekümne kahe aastane, kuid ikka veel neitsi! See on tänasel päeval täiesti ebanormaalne!”

      “Kui su kadunud isa seda kuuleks!”

      “Aitab isast!” katkestas teda Sophie. “Kui ta praegu üles tõuseks, ehmuks ta tõsiselt, kui näeks, mis sinuga on juhtunud. Sa oled täielikuks kodukanaks muutunud. Sa oled kõigest neljakümne viie aastane, aga näed välja kuuskümmend. Mis soeng see on? Mis vormist väljas T-särk? Sa tahad vist, et mina ka selliseks muutuksin. Et ei hoolitseks enda eest, ei tunneks mitte millegi vastu huvi ja liiga palju kodust väljas ei käiks.”

      “Ma hoian mälestust sinu isast,” proovis madam Maurois vastu vaielda, kuid tütar ei pööranud tema sõnadele tähelepanu.

      “Tead, ema, nüüdsest peale hakkan ma ise otsustama, kuidas ma elama pean. Annan sulle teada: lendan lähemal ajal Ühendriikidesse. Ma olen seal sündinud, miks mitte kodumaad külastada? Ja Étienne’iga kohtun ka. Muide, võid jätta südameataki simuleerimata, nagunii ma sind ei usu!”

      Hommikusöögi aeg oli lootusetult rikutud. Sophie, jättes tujutu ema söögituppa, läks kiirel sammul oma tuppa, lõi ukse kinni ja keeras selle lukku. Nüüd ei saa keegi talle moraali lugema hakata!

      Ta tõmbas lauasahtli lahti. Nii ongi, Étienne’i kirjad ei olnud seal, kuhu ta need jätnud oli. Hetkeks mõtles ta, kas ta polnud emaga СКАЧАТЬ