Kaks südant Ungaris. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Kui ma 1987. aasta lihavõtete ajal Budapestis käisin, näis see mulle ühe Euroopa kauneima linnana.

      Samas oli kõik väga palju muutunud sellest ajast, kui Austria keisrinna Elizabeth seda maad südamelähedaseks pidas.

      Revolutsiooni käigus, nagu paratamatult juhtub, lõhuti enamik lossi sisustusest, ent nüüd on seal muuseum.

      Karolyi loss lõhuti maha 1933. aastal ja suur osa vanu maju on samuti kadunud.

      Ehkki vaesust polnud näha, tajusin ma piiranguid, mida raudse eesriide taga elamine peale surub ungarlastele, kes on alati vabadust armastanud.

      Sõites Doonau ääres, kust avanes mõlemale kaldale vapustav vaade, küsisin ma:

      „Kus on kõik hobused? Tundub kummaline tulla Ungarisse ja mitte näha hobuseid!”

      „Te olete praegu puhkerajoonis,” öeldi mulle, „ja kesklinn ehk ärirajoon, jäi just selja taha. Edasi tuleb põllumajanduslik piirkond ja alles tükk aega pärast seda näete te mõnesid meie hobuseid.”

      Ma ei kujuta ette, mis võiks olla ungarlaste jaoks masendavam, sest hobused on alati olnud osa nende elust ja perekonnast.

      Kui ma Ungarist lahkusin, kontrollisid vööle kinnitatud suurte püstolitega sõdurid lennujaamas minu passi kolm korda.

      Võin vaid oletada, et nad tahtsid veenduda, et ma pole põgeneda üritav ungarlane!

      Esimene peatükk

      1878

      Leedi Aletha Ling tõttas majja ja jooksis läbi vestibüüli otse söögituppa.

      Ta teadis, et on hiljaks jäänud, aga hommik oli olnud imeline.

      Seetõttu oli ta ratsutanud kauem, kui oli kavatsenud.

      Kui ta tuppa astus, tõstis tema isa, Buclingtoni hertsog pea ja Aletha kiirustas ütlema:

      „Anna andeks, et hilinesin, isa. Mul on tõesti kahju, aga päikese käes oli nii ilus, et ma unustasin ajakulu.”

      Isa naeratas ja Aletha nägi kergendust tundes, et ta pole pahane.

      Tõtt-öelda paistis isa olevat vägagi rahulolev ja neiu arutles endamisi, miks.

      Ta tõstis endale toitu serveerimislaualt, mis oli eelroogadest lookas. Seal oli kala, vorste, neere, mune ja värskeid seeni.

      Kui ta lauda istus, ütles isa:

      „Ma sain väga häid uudiseid!”

      „Häid uudiseid, isa? Kellelt?”

      „Austria keisrinnalt!”

      Aletha pani kahvli käest ja hüüatas:

      „Kas see tähendab, et ta võttis su kutse vastu?”

      „Jah,” vastas hertsog rahulolevalt. „Tema Majesteet tuleb nädalaks siia ning läheb Northamptonshire’is asuvasse Cottesbrook Parki edasi.”

      Aletha ahhetas ja sõnas:

      „Nii et ta läheb Pythcley omadega jahile.”

      „Just,” kinnitas hertsog, „ja kahtlemata on krahv Spencer selle üle väga rõõmus!”

      Alethale tuli meelde, et kaks aastat tagasi oli keisrinna Elizabeth üürinud Towcesteris asuvat Easton Nestonit.

      Keisrinna oli soovinud pidada jahti Bicesteri ja hertsog Graftoni kuulsate jahikoertega.

      Ta oli tekitanud tõelise sensatsiooni.

      Inglased polnud uskunud jutte tema ratsutamisoskusest, arvates, et nii kaunis naine nagu keisrinna saab olla ainult pühapäevaratsutaja.

      Juhtus lausa nii, et kaks väljavalitud ratsanikku, kolonel Hunt ja kapten Bay Middleton, kes pidid Elizabethi saatma, polnud oma ülesandega sugugi rahul.

      „Kes see keisrinna minu jaoks on?” oli kapten Middleton hertsogilt küsinud. „Ma täidan käsku, aga eelistaksin üksinda ratsutada.”

      Ta võttis oma sõnad tagasi kohe, kui oli keisrinnaga kohtunud.

      Kapten oli üks Inglismaa parimaid ratsutajaid ja nägi kohe, kui osav keisrinna hobuse seljas on. Lisaks oli Elizabeth ülimalt kaunis naine.

      Middleton armus ülepeakaela.

      Ehkki Aletha oli tol ajal veel peaaegu laps, oli ta mõistnud, et ka tema isa oli kaotanud südame vastupandamatule keisrinnale.

      Ka hertsog oli silmapaistev ratsutaja.

      Kui keisrinna Austriasse naasis, kutsus ta hertsogi endale külla.

      Austriast tagasi tulles imetles Aletha isa Elizabethi veelgi enam kui tolle Inglismaal viibimise ajal.

      Aletha arvates oli isa ärevusega oodanud, kas tema kutse Ling Parki tulla ikka vastu võetakse.

      Ootamise pinge oli isa viimastel nädalatel mõnevõrra pahuramaks muutnud.

      Aga nüüd viimaks oli vastus käes.

      „Mul on nii hea meel, isa,” lausus Aletha, „ja keisrinnaga kohtumine on minu jaoks väga põnev.”

      Kaks aastat tagasi oli ta olnud kõigest kuusteist.

      Seetõttu polnud teda kutsutud ühelegi keisrinna auks korraldatud peole.

      Ka polnud ta saanud isaga jahil käia.

      Aletha oli kogu selle aja, mille keisrinna Inglismaal veetis, koolis olnud.

      Kui neiu jõulude ajal Lingi tagasi tuli, rääkisid kõik, ka tema isa, ikka veel Elizabethist.

      Ta sai aru, et keisrinnast oli saanud isa jaoks ideaalnaine.

      Hertsog oli pärast Aletha ema surma olnud väga üksik.

      Aletha arvates oleks terve hulk naisi olnud hea meelega valmis teda õnnelikuks tegema.

      Aga isa oli oma mõisate, hobuste ja muidugi tütrega tegelenud.

      Hertsog armastas Alethat ja talle ei meeldinud tütrest lahus olla.

      Ta oli saatnud neiu erakooli ainult sellepärast, et nii oli õige.

      Alles nüüd, kui Alethat ootas seltskonnadebüüt, sai ta iga päev isaga koos olla, mida nad mõlemad soovisidki.

      Hertsogil olid omad jahikoerad.

      Aletha sõi hommikusööki ja mõtles, et isa arutleb kindlasti endamisi, millised on nende suursuguse külalise jahile viimiseks kõige paremad päevad.

      Järsku pani hertsog kirja käest ja ütles:

      „Ma tean, mida teha! Ma ei saa aru, miks ma varem selle peale ei tulnud!”

      „Mida siis, isa?” küsis Aletha.

      „Easton Nestonis peatudes tõi keisrinna kõik oma hobused Ungarist kaasa.”

      „Ma ei teadnud seda, isa.”

      „Meil СКАЧАТЬ