See on armastus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli surnud kaks või kolm aastat tagasi.

      Ta isa oli siis öelnud, et tiitli pärinud pojast pole midagi kasu.

      “Ta veedab kogu oma aja Londonis,” ütles ta Athinale, “suure hulga ilusate naistega, selle asemel, et oma valdusesse tulla. Mul pole aega nende noorte sakste jaoks, kes arvavad, et nad on mingi Tarkade klubi.”

      Athina oli siiski lootnud, et kui ta suureks kasvab, kutsutakse teda Rock Parki.

      Ta tahtis seda seestpoolt näha.

      Isa ja ema olid talle seda kirjeldanud ja tegelikult oli see üks maakonna vaatamisväärsusi.

      Valdus oli suur ja piirnes ühest küljest Athina isa omaga.

      Neiu oli jahil käies sealt läbi ratsutanud, aga see juhtus ainult kogemata.

      Kuna viimane markii oli nii vana, siis tema jahil ei käinud.

      Praegune markii eelistas jahti pidada Leicestershire’is, kus tal oli jahimajake.

      Igatahes oli praegusel hetkel oluline see, et ta oli väikese kaitsetu poisi onu.

      Ta peaks poisi kohtlemisviisi suhtes midagi ette võtma.

      “Millal ema su juurest lahkus?” küsis ta leebelt.

      “Kaua aega tagasi,” vastas Peter, “kui olin kõigest kuuene ja praegu ma olen peaaegu… seitse.”

      “See saatan on teda peaaegu aasta aega piinanud,” mõtles Athina.

      Tundus imelik, et keegi perekonnast ei teadnud, mis toimub.

      Peter surus end ikka veel Athina vastu ja neiu küsis:

      “Miks sa ei rääkinud vanaemale, kui ta sind enda juurde elama kutsus, et oled oma kasuisaga õnnetu?”

      “Ma tahtsingi,” ütles Peter, “aga kasuisa oli toas ja ta… pigistas mu kätt ja… ütles: “Peter tahab minu juurde jääda, eks ole ju, Peter?””

      Peter tõmbas hinge.

      “Ma ei saanud… “ei” öelda, sest ta… näpistas mind käsivarrest… näpistas nii… kõvasti, et see… tegi haiget.”

      Athina mõtles, et mida rohkem ta Peteri kasuisast kuuleb, seda vastumeelsemaks mees talle muutub.

      Nüüd küsis ta mõnevõrra hilinenult:

      “Sa pole mulle veel oma kasuisa nime öelnud.”

      “Ta on… lord B… Burnham A… Avonist,” ütles Peter, sõnadega pisut takerdudes. “Ta on väga… tähtis mees Ülemkojas ja… kõik kardavad… teda.”

      Tekkis hetk vaikust.

      Siis ütles poiss justkui iseendale:

      “Mina… kardan ja ta… hobused… kardavad. Ladybird on… täna öösel õnnetu. Ma tean… ta on… õnnetu.”

      “Sellepärast sa teda vaatama läksidki,” ütles Athina vaikselt. “See oli sinust väga vapper ja lahke tegu.”

      “Ma armastan Ladybirdi ja ma armastan… kõiki kasuisa hobuseid ja kui ta… neile piitsa annab, siis ma… tean, mida… nad… tunnevad.”

      Kõneldes niheles ta pisut, nagu teeks selg talle haiget.

      Athina teadis, et on nüüd küllalt kuulnud.

      Ta oli täiesti kindlalt otsustanud, et lord Burnhamil ei tohi lasta kasupoega kauem terroriseerida.

      Väga õrnalt asetas ta Peteri pea enda kõrvale padjale.

      “Jää nüüd magama,” ütles ta. “Hommikul teeme midagi väga põnevat ja ma ei taha, et oleksid väsinud.”

      “Ma olen praegu… väsinud,” ütles Peter. “See oli… pikk sõit. Me sõitsime… väga kaua… ja tolm tegi mu kurgu… kuivaks, aga… kasuisa ei andnud… mulle üldse vett.”

      Athina tundis, et kui ta lord Burnhamist veel midagi kuuleb, siis tapab ta mehe omaenda kätega.

      Ta teadis, et peab kaval olema, kui tahab Peterit päästa.

      Ta suudles poisi põske ja too pani oma käed talle kaela ümber.

      “Sa oled nagu mam-ma,” ütles laps, “täpselt nagu mu mam-ma.”

      “Jää siis magama ja näe temast und,” vastas Athina, “ja pea meeles, et ta on siin sinu kõrval, vaatab sind ja on mulle öelnud, et aitaksin sul põgeneda.”

      “Kas… kasuisa juurest?”

      “Su kasuisa juurest,” kinnitas Athina.

      See oli pigem tõotus kui lubadus.

      Pärast kõike, mida väike poiss oli läbi elanud, oli ta nii kurnatud, et jäi peaaegu silmapilk magama.

      Athina puhus küünla ära ja lamas siis plaanides, mida teha tuleks.

      Ta mõistis, et oleks raske Peterit võõrastemajast minema viia, ilma lord Burnhamiga stseeni tegemata.

      Sellepärast käskis ta endal ärgata kell viis, kui toatüdrukud pidid tema teada ringi liikuma hakkama.

      Ta isa oli olnud sõjaväes.

      Ta oli Athinale õpetanud, mismoodi ärgata ükskõik mis kellaajal, nagu ta seda ise tegi.

      “See on lihtsalt tahtejõu küsimus,” rääkis ta, “ja alateadvusele ütlemine, et ta su soove täidaks, nii et pole tarvis mingit äratussignaali või alarmi.”

      Kaheteistkümneselt oli Athina leidnud, et see on väljakutse.

      Varsti suutis ta ärgata mis tahes kellaajal, nagu isagi.

      Nüüd sundis ta ennast lõdvestuma.

      Ta oli juba välja mõelnud, kuidas Peter võõrastemajast niimoodi välja viia, et lord Burnham sellest teada ei saaks.

      Ta palus ka ühe väga erilise palve mitte ainult Jumalale, vaid ka leedi Louisele, et kõik hästi läheks.

      “Pean päästma su väikese poja selle elaja käest,” ütles ta, “aga sina pead mind aitama. Võib-olla pole see kerge, aga ma olen kindel, et kui su vend teada saab, mis toimub, siis võtab ta midagi ette.”

      Ta lootis vaid, et tal oleks õigus.

      Justkui oleks leedi Louise ta palvele vastanud, jäi ta magama.

      Ei tema ega Peter liigutanudki, enne kui kell sai viis.

      Athina ärkas ega suutnud kohe meenutada, kus ta on.

      Siis nägi ta väikest heledajuukselist pead enda kõrval padjal ning talle tuli meelde, mis oli juhtunud eelmisel õhtul.

      Ta tuli vaikselt voodist välja, et Peterit mitte häirida, ning avas koridori viiva ukse.

      Nagu ta oligi oodanud, võis allkorruselt kuulda СКАЧАТЬ