See on armastus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avastas heameelega, et on omaette.

      Ülejäänud laudade taga istuti ruumi teises otsas.

      Kui neiu oli tellinud, mida süüa soovis, kiirustas kõrtsmik kööki.

      Nüüd sai ta mahti teisi külastajaid uurida.

      Ühe laua ääres istusid kolm elegantselt rõivastatud noormeest.

      Nad naersid valjusti, nähtavasti tähistades või võiduajamiste võitu oodates.

      Kahe teise laua ääres istuvaid inimesi pidas Athina kaupmeesteks.

      Veel oli seal üks vanapaar.

      Naisel oli sall õlgadel ning neiu arvas, et nad elavadki võõrastemajas ja pole lihtsalt reisijad.

      Ta hakkas kõigi külaliste kohta lugusid välja mõtlema.

      Siis märkas ta teisel pool kaminat üht meest, kes oli silmanähtavalt džentelmen.

      Temaga koos oli väike poiss.

      Ta polnud neid kohe märganud, kuid oli nende sealviibimisest teadlik, sest kuulis džentelmeni teraval toonil kelneri poole pöörduvat.

      Mees oli nähtavasti toonud neile pudeli teistsugust veini, kui härra tellinud oli.

      Džentelmen sõimas teda lollpeaks.

      Märkamatult džentelmeni jälgides, mõtles Athina, et too näeb välja ebasõbralik ja pahur.

      Ta kahtlustas ka, et mees joob palju.

      Temaga kaasas olev väike poiss oli väga noor, neiu arvas, et umbes kuuene.

      Tal olid heledad juuksed ja ta nägi välja, nagu üpris õrna tervisega laps.

      Athina mõtles, et ta tundub ka väga väsinud.

      Ta mõistatas, kuhu nad küll lähevad ja milline võiks olla nendevaheline suhe.

      Tema õhtusöök jõudis kohale ning ta hakkas sööma.

      Seda tehes kuulis ta džentelmeni toidu üle kaebavat ning üht rooga tagasi saatvat, sest lihalõigud olid liiga paksult lõigatud.

      Athina mõtles, et olgu see mees, kes on, isale poleks ta meeldinud.

      “Mulle ei meeldi inimesed, kes kelnerite peale karjuvad,” oli isa kord öelnud.

      Ta ise polnud kunagi teenijate peale karjunud.

      Kui ta neile noomitusi tegi, siis vaiksel rahulikul moel, mis oli palju mõjusam kui vihane karjumine.

      Džentelmen, kes oli nähtavasti tellinud rikkaliku õhtusöögi, kaebles ikka veel, kui Athina enda oma juba lõpetas.

      Neiu leidis, et kuigi toit polnud eriti huvitav, oli see söödav ja üldkokkuvõttes hästi valmistatud.

      Teda oli ka teenindatud, ilma et ta oleks pidanud pikalt ootama.

      Kui ta kelnerit tänas, ütles too:

      “Teid oli väga meeldiv teenindada, proua.”

      Athina naeratas ja lahkus söögisaalist.

      Trepijalamile jõudes võis ta ikka veel džentelmeni häält kuulda.

      Uksehoidja ruttas teda peatama, enne kui ta kaugemale minna jõudis.

      “Teie tallipoiss, proua,” ütles ta, “rääkis mulle, et teie tõlla rattad on nüüd ära parandatud.”

      “Tänan teid,” vastas Athina.

      Oma tuppa jõudnud ja lahti riietunud, leidis ta, et on ootamatult väsinud.

      Kuulata, kuidas tädi ikka ja jälle jutustab neidsamu lugusid, mida ta varem nii tihti oli kuulnud, oli alati väga kurnav.

      Nad olid enne võõrastemajja jõudmist ka üsna pika maa maha sõitnud.

      “Arvan, et täna peaks mul hea uni tulema,” ütles Athina endale.

      Ta luges oma palved ning mõtles neid lausudes, nagu iga kord, et isa on tema lähedal.

      Samuti ta ema, keda ta jumaldas ja kes oli surnud kaks aastat varem.

      Nad mõlemad olid olnud, meenutas Athina, võluvad ja ülimeeldivad inimesed.

      Kurb oli see, et nad ei saanud omavahel läbi ja isegi ei meeldinud teineteisele.

      Athinal oli läinud mitu aastat, enne kui ta mõistis, kuivõrd lahus ta vanemad teineteisest elavad.

      Kõige selle põhjuseks oli asjaolu, et nagu paljudel aristokraatidel, oli ka nende abielu korraldatud.

      Kui Athina oli piisavalt vana, et emaga mõistlikult rääkida, oli krahvinna talle usalduslikult sellest jutustanud.

      Kui ema oli noor, oli ta väga armunud naabermõisniku pojasse.

      “Tundsime teineteist sellest saadik, kui lapsed olime,” ütles krahvinna. “Ning kui siis mina olin saanud seitseteist ja tema kakskümmend üks, mõistsime, et armastame teineteist.”

      “Kui romantiline, mamma!” oli Athina öelnud. “Mida te siis tegite?”

      “Meil oli kombeks salaja kohtuda,” ütles krahvinna, “sest William ei tahtnud enne mu isaga rääkida, kui on Oxfordis oma õpingud lõpetanud ja natuke maailma näinud.”

      “Nii et ta läks välismaale, mamma.”

      “Ainult lühikeseks ajaks,” ütles krahvinna. “Kui ta tagasi tuli, siis teadsime, et oleme teineteisesse veel rohkem armunud kui enne. William ütles siis, et räägib mu isaga.”

      Krahvinna hääles oli seda öeldes väike noodike, mis sundis Athinat küsima:

      “Mis juhtus?”

      “Selleks kevadeks oli korraldatud mu esitlemine õukonnas ja ma pidin sel hooajal ballidel osalema. William palus mul esitlemisega oodata, kuni ta küsib papalt, kas võiksime kihluda. Mina vastasin väga rumalasti, et ehk peaksin kõigepealt siiski esitletud saama.”

      Ta ohkas, enne kui jätkas:

      “Mõtlesin, et näen pärast seda välja täiskasvanum ja suudan iseennast paremini mõista.”

      “Sa siis kahtlustasid, et isa tegelikult ei tahaks Williamit heameelega väimeheks võtta,” ütles Athina.

      “Olin kindel, et isa tahab, et sõlmiksin tähtsa abielu.”

      “Sest sa olid nii ilus!” lõpetas Athina.

      Ema naeratas.

      “Arvan küll, et see oli põhjuseks, ning samas oli mu isa ambitsioonikas mees, kellel endal polnud miskipärast õnnestunud tähtsat positsiooni saavutada.”

      “Ja mis siis juhtus?” küsis Athina.

      “Läksingi rumala peaga Londonisse. Mind esitleti Buckinghami palees ning kui СКАЧАТЬ