Kuninganna päästab kuninga. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei lausunud sõnagi.

      Talle meenus, et ta oli varemgi sellist teooriat kuulnud, kuid polnud seda siis tõsiselt võtnud.

      Kuna kuningas ei rääkinud, jätkas krahv: “Ma saabusin eile Peterburist ning leidsin, et pean peaministrit viivitamatult teavitama, et nüüd arutatakse seda plaani juba avalikult nii palees kui ka kõigis ministeeriumides Peterburis ja Moskvas.”

      Välisminister nõjatus üle laua ja ütles: “Mulle teatati sellest juba enne krahvi saabumist, kuid ma ootasin kinnitust.”

      “Tsaarinna,” jätkas krahv, “näeb seda kui ristiretke. Ta tahab saada Hagia Sophia kiriku tagasi õigeusklikele ning muuta Konstantinoopol kristliku maailma tähtsaimaks linnaks.”

      Kuningas arvas, et umbes sellised soovid võisid tsaarinnal tõesti olla.

      “Ja tsaar söör, on valmis Vene laevad teele saatma.”

      “See tundub võimatu,” pomises kuningas.

      Kuid samas mõistis ta, kui ahvatlev see väljavaade venelastele on. Tegu oli siiski nende ammuse unistusega.

      “On teil põhjust uskuda, et jõutakse arutamisest kaugemale?” küsis kuningas.

      “Vägagi, söör,” vastas krahv. “Tsaari vend, suurvürst Nikolai mobiliseerib juba vägesid, millega Balkani riigid vallutada ja Konstantinoopoli peale marssida.”

      “Olete te selles kindel?” küsis kuningas.

      “Täiesti kindel, söör,” vastas krahv. “Paljud mu sõbrad Venemaalt arutavad sõjaväkke astumist ning mitmed on seda juba teinud. Usutakse, et vastupanu on nõrk ning rünnakut kavatsetakse alustada juba paari kuu pärast.”

      “Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatas kuningas. “Kuid kui see on tõsi, siis mida saame meie väikese riigina selles suhtes ette võtta?”

      “See küsimus on mind terve öö otsa üleval hoidnud, Teie Majesteet,” ütles peaminister. “Täna hommikul, pärast välisministri ja lordkantsleriga rääkimist, olen veendunud, et ainult üks asi saab meie iseseisvust kaitsta.”

      “Ja see oleks?” küsis kuningas.

      “Teie Majesteet peaks paluma Inglismaa kuningannat Victoriat endale abikaasa leida.”

      Kuningas vahtis peaministrile siira vapustusega otsa.

      Ta polnud abiellumise peale mõelnud, tegelikult polnud tal mingit kavatsust seda teha.

      Kuningal oli parasjagu käsil kirglik armulugu kauni ja äärmiselt eksootilise vene krahvinnaga.

      Naine oli pärast mehe surma Vultarniasse elama asunud.

      Kuningas oli krahvinnaga täiesti juhuslikult kohtunud ning naine veetles teda kohe.

      Ta oli igas mõttes Vultarnia naistest väga erinev.

      Viimased olid küll nägusad, kuid liiga maalähedased võrreldes daamidega, kellega kuningas suurtes linnades, eriti Pariisis, läbi oli käinud.

      Krahvinna oli veetnud palju aega Pariisis, kus tema abikaasa oli diplomaat.

      Tolskarisse elama asumist põhjendas ta sellega, et tal on Vultarnias palju sõpru, mis oli ka tõsi.

      Kuid hetkest, kui ta kuningaga kohtus, jäi tal sõprade jaoks vähe aega ja tähelepanu.

      Alguses oli neil kohtumiste organiseerimisega raskusi olnud, kuid siis kutsus kuningas krahvinna paleesse elama.

      Palee üks tiib oli mõeldud külaliste jaoks ning seal viibis pidevalt inimesi kõigist maailmanurkadest.

      Saatja puudumine ei olnud probleem. See, et krahvinna palees ringi liikus, ei puutunud väljaspool kuninglikke valdusi kellessegi.

      Kuninga meelest oli krahvinna vägagi ihaldusväärne.

      Alexius kartis, et ebasõbralike suhete puhul Venemaaga on peaministri esimeseks vihjeks talle lõpetada lähedane suhtlemine krahvinnaga.

      Kuid kuningal polnud mingit kavatsust lasta riigimeestel oma eraellu sekkuda.

      Ta polnud kunagi arvanud, et talt nõutakse kuningannat nii kiiresti pärast kroonimist.

      Nüüd mõistis ta, et oleks pidanud sellele juba varem mõtlema.

      Arvestades välispoliitika nõkse oleks ta pidanud seda ootama.

      Kuninganna Victoria oli oma rohkeid sugulasi paigutanud kuninglikele troonidele üle terve Euroopa.

      Prantsusmaal oli teda nimetatud “Euroopa kosjamooriks”.

      Kuid kuningas Alexius polnud oodanud, et ka tema satub selle naise intriigide võrku.

      Suurbritanniast oli saanud kahtlemata kardetuim ja kaalukaim jõud terves maailmas.

      Kui Venemaa üldse kedagi kardab, siis Inglismaad.

      “Ma olen kuulnud,” võttis välisminister sõna, “et kuninganna Victoria kahtlustab Venemaa ambitsioone.”

      Kuningas uskus, et see on üsna tõenäoline.

      “Suure vastumeelsusega nõustus Tema Majesteet Edinburghi hertsogi ja Vene suurvürstinna Maria abieluga,” jätkas välisminister.

      Kuningas mäletas neid pulmi, sest need olid toimunud alles eelmisel aastal.

      Ise ta sellel üritusel aga kohal ei viibinud.

      “Me palume, et Teie Majesteet saadaks kohe Inglismaale saadiku ja paluks Tema Majesteedil kuninganna Victorial soovitada teile sobiv abikaasa ning paluda, et pulmad toimuksid võimalikult kiiresti.”

      Kuningas kangestus.

      Raskustega suutis ta instinktiivselt huultele tõusvaid sõnu kontrollida.

      Ta tahtis neile öelda, et ei kavatse mitte kellegagi abielluda.

      Kõige viimases järjekorras aga mingi inetu jässaka inglannaga, kellega tal midagi ühist ei ole.

      Talle ei meeldinud üldse inglannad.

      Tema arvates ei kannatanud nad sugugi välja võrdlust prantslannade sarmi ja intelligentsiga.

      Tegelikult klassifitseeris kuningas kõik inglased, sakslased ja hollandlased äärmiselt igavate inimeste rühma.

      Prantslased, kreeklased ja itaallased olid aga teistsugused.

      Tal oli kord olnud ka üks väga võluv hispaanlannast armuke.

      Kahjuks oli nende suhtele saanud saatuslikuks daami komme süüa kõike lausa rasvas ujuvana.

      Kuningas püüdis mõelda, kes võiks peale inglanna ta riigi päästa.

      Kes ei annaks põhjust kasutada väljendit: “Minna voodisse Union Jackiga.”

      “Te ju mõistate, Teie Majesteet,” alustas välisminister siira murega, “et ainus viis, kuidas meie riigi vabadust kaitsta ja vältida Venemaa ülemvõimu alla sattumist, СКАЧАТЬ