Põgenev armastus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Kõik see oli olnud hoomatav hotellile tulvavas õhtuvalguses, kuid ümbritsev ei suutnud hajutada masendust, mis pani Marina voodisse pugema ning pimeduses patja mõnd pisarat poetama.

      Ta oli viimati nutnud aastate eest. Ta ei olnud tegelikult kindel, mille pärast ta nutab, võib-olla Victoriga koos kaotatud unistuste ja rõõmu pärast. Miks ei suutnud ta Victorit armastada?

      Marina ärkas öösel ning esitas endale sama küsimust üha uuesti ja uuesti, suutmata leida vastust. Victor oli armastusväärne inimene ja kindlasti mitte hellitatum kui ükski teine rikas noormees, keda Marina teadis.

      „Ma tahtsin teda armastada,” nuuksus ta süngelt. „Ma tahtsin, et me oleksime koos õnnelikud.”

      Nüüd oli ta pannud ennast üsna naeruväärsesse olukorda: ta oli jooksnud ära kõigi mugavuste ja sõprade juurest, sest ta ei suutnud vastu panna Victori pealekäimisele.

      Pingutusega heitis Marina voodiriided kõrvale ja hüppas voodist välja. Mis mõtet oli seal lebada ja sellest mõelda. Ta oli ilmselt pool ööd ärkvel olnud. Ta mäletas, et oli enne uinumist näinud esimesi õrnu valguskiiri aknapoolte vahelt kumamas.

      Silmad tundusid rasked ning ta teadis, et kui ta peeglisse vaataks, näeks ta näol pisarate jälgi. Kui ta kardinad eest tõmbas, voogas tuppa päikesevalgus, särav ja pimestav, ning eresiniselt merelt uhtus randa valgeid laineid.

      Marina hing lõi voogama. See oli väga erinev Inglismaa kahvatust, vihmapestud kevadtaevast. Allpool kasvas seinal ronitaim, ehmatavalt lilla võrreldes helepunaste geraaniumidega, ja need majad värvitud aknaluukidega, mida ta eelmisel õhtul oli märganud, olid värvide kaleidoskoop, otsekui oleks kunstnik kasutanud kogu paletti.

      Marina toetas küünarnukid aknalauale ja vaatles ümbrust.

      Allpool, tänaval, oli õlgkübaraga eesel, pikad kõrvad naeruväärselt kõrte vahelt välja ulatumas, ja jalgade ümber, kaitseks kärbeste eest, lühikesed valged pantalooned. Vanker, mida eesel tiris, oli täiskuhjatud lilli – liiliaid, iiriseid ja aednelke – ja naine, kes neid müüs, oli mustade juuste ja musta kleidiga, justnagu vanaaegselt pildilt välja astunud.

      „On kevad, ma olen noor ja see on seiklus!” ütles Marina valju häälega, kui aknast eemale pöördus. Ta naeratas ja tema silmad sädelesid.

      Enne kui ta endale ise vanni valmis läks panema, ta helistas ja tellis hommikusöögi tõsiseilmeliselt noorelt sakslaselt, kes Marina arvates oli siin, et õppida portugali keelt.

      Tund aega hiljem jalutas ta hotellist välja, seljas erkroosa jersey kostüüm, mis tundus talle ümbritsevas värvide pillerkaares sobivana.

      Marina jalutas väiksel promenaadil, mis ääristas kuldset randa. Puhkajaid oli vähe, kuid oli ka alles hooaja algus. Tal oli tunne, et maailm kuulub vaid talle.

      Ta kõndis veel pisut ja istus siis, et vaadata enda ümber toimuvat. Mida võiks ta endaga peale hakata?

      Oli naljakas tunda, et midagi ei ole planeeritud, et eelolevateks tundideks ei ole midagi organiseeritud. Ei ole Sybilit, kes ootaks, käes pikk nimekiri asjadest, mida ta peaks tegema või mis võiksid teda lõbustada. Kui ta tahab midagi teha, peab ta selle enda jaoks ise leidma.

      Sybilile mõtlemine tuletas talle meelde, et hetk enne korterist lahkumist, kohver viimaks pakitud, oli Sybil surunud talle pihku ühe raamatu koos paberitükikesega.

      „Mul ei olnud aega, et midagi erilist välja otsida,” ütles ta. „Raamat räägib teile natuke Portugali ajaloost ja kirjutasin välja mõned restoranid, mille kohta Jean ütles, et need on lõbusad. Tuleb välja, et ta veetis osa oma eelmise aasta puhkusest Portugalis.”

      Jean oli vanemsekretär, kes võttis elu äärmiselt tõsiselt, ning Marina ei arvanud, et Jeani kogemustest oleks kuigi palju abi. Kuid Sybili sõnu meenutades avas ta käekoti ning otsis märkmiku ja passi vahelt Sybili antud paberilehte.

      Ta avas selle ettevaatlikult merelt puhuva tuule käes, mis ähvardas paberit käest minema viia. See oli nimekiri ajalooliselt huvipakkuvatest kohtadest – Madre de Dios, kirik, mille Jean leidis olevat kauneima, mida ta eluski näinud on, ja mõned vihjed restoranidele. Esimene, Sybili hoolika käekirjaga kirja pandud koht oli Solmar, kus saab endale ise valida akvaariumist sobiva oivalise kala, teine oli Furnas Langosteiras, mille juurde oli märgitud: „Kohvik ranniku ääres, kus igaüks saab ise valida homaare ja krabisid koobastest, kuhu neid meri uhub. Huvitav ja ebatavaline.”

      Marina tegi nägusid, pidamata seda just eriti lõbusaks, kuid pani paberi käekotti tagasi ja kuna tal polnud midagi muud teha, otsis pilguga taksot.

      Ta leidis ühe, nii pisikese, et pidi end sinna mahtumiseks peaaegu taskunoana pooleks voltima. Unine keskealine juht ütles, et teab seda kohta, ning asus mööda promenaadi põhja suunas teele kiirusel, mida Marina endamisi üsna ohtlikuks pidas.

      Auto logises ja kriiksus, kuid viis ta turvaliselt Furnas Langosteriase juurde, mis asus umber kolm miili Estorilist väljas.

      Esimesel pilgul näis Marinale, et tema kahtlused selle osas, mida Jean huvitavaks peab, olid õigustatud. Kohvik oli väike, nurgeline ja inetu. See oli ehitatud teest eemale, võimalikult lähedale kõrgetele rahnudele, mille vastu murdusid raevukalt Atlandi ookeani lained.

      Taksojuht avas ukse ja ütles, et ootab, ning kuna Marina oli nüüd kohustatud vähemalt vaatama, mida siin näha on, väljus ta autost.

      Õues olid mõned toolid ja lauad. Laudade ääres istus pool tosinat inimest, juues kokakoolat või kohvi, ja siseruumidest levis ilmselgeid toiduvalmistamise lõhnu.

      Marina küsis, kas saaks näha koopaid, mõeldes, et küllap oli Sybil eksinud, öeldes, et need seal on. Noor kelner aga sai tema soovist aru ning juhatas Marina käega suunda näidates ühe kohviku kõrval oleva kaljurahnu külge kinnitatud üpris hooletusse jäetud puust värava juurde.

      Marina järgnes talle ning nägi oma üllatuseks järske logisevaid puidust trepiastmeid suundumas otse alla maa sisse. Kelner hoiatas teda ettevaatusele ning Marina, haarates tänulikult kinni mitte just kõige kindlamast käsipuust, alustas laskumist.

      Läks järjest pimedamaks, nii pimedaks, et ta pööras pead, uurimaks kui kaugele need astmed veel lähevad ja taipas, et nendest vähestest sõnadest, mida ta portugali keeles teab, ei piisa selle küsimiseks.

      Ta pöördus tagasi, et jätkata laskumist, kuid jäi kingakontsaga rohmaka astmelaua taha kinni ja komistas. Karjatades üritas ta end päästa ja läbis teekonna viimased jalad pooleldi komistades, pooleldi kukkudes.

      Marina oleks maha kukkunud, kui teda poleks kinni püütud. Ta tundis meesterahva käsi enda ümbert haaramas. Tundis rasket kokkupõrget, kui ta mehe vastu kukkus, ning ta huulilt vallandus segu karjatusest ja kergendusohkest.

      Siis küsis üks hääl inglise keeles:

      „Kas kõik on korras?”

      „Oh, ma kukkusin. Aitäh, et mind päästsite.”

      Marina vastas hingetult, püüdes ühekorraga tasakaalu tagasi saada ja vabastada end teda toetavatest kätest.

      Nüüd nägi ta selgemalt. Ta oli jõudnud koopa põrandale ning umbes kahekümne viie jardi kaugusel avanes vaade merele. Monotoonselt möirates loksusid koopasse lained, murdudes, taganedes ning uuesti murdudes.

      Tüdruk nägi, СКАЧАТЬ