Lummuses. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ enda jaoks täiusliku hertsoginnana nägi. Ta oli pikk ja sihvakas. Tal olid kaunid küpse vilja karva juuksed, sinised silmad ja roosakasvalge jume.

      Kogu elu jooksul polnud ta kordagi oma vanematele muret valmistanud, kuni armus Edward Dalkirki.

      Ta oli nõnda armunud, et ühtki teist meest polnud tema jaoks enam olemas. Igaüks, kes ilust lummatuna temaga kurameerida tahtis, avastas, et tema tähelepanu on võimatu hõivata või isegi enda olemasolust teadlikuks teha. Mis tahes plaanid tema poolehoiu taotlemiseks luhtusid.

      Hertsogil polnud Edwardile midagi ette heita peale vaesuse.

      Ta oli vikont Dalkirki, kelle omandis oli lagunev loss vaesunud mõisamaadel Šotimaal, ainus poeg. Pärast lahkumist rügemendist, kus teda oli teenistuse eest esile tõstetud, otsustas ta nüüd hobusekasvatusega raha teenida.

      Plaanile aitas kaasa tema onu, kes oli jätnud talle maja ja 500 aakrit maad Northallertoni hertsogi valduste piiril. Nii kohtuski ta Caroline’iga.

      Tollest hetkest alates töötas ta palavikuliselt selle nimel, et koguda piisavalt raha, et Caroline endale naiseks paluda.

      Kahjuks kulus õiget tüüpi hobuste aretamisele palju aega ning ta ei osanud ette näha, et peab hertsogi tütre käepalumiseks veel vähemalt aasta ootama.

      „Te võiksite põgeneda,” ütles Elfa, „ja varjata end kuskil, kust isa teid ei leiaks.”

      „Sel juhul… kaotaks Edward kogu… raha, mis ta hobustesse on investeerinud ja me ei saaks endale lubada uut maja. Aga ma ei taha… hertsogiga abielluda! Ma abiellun… Edwardiga!” Caroline ulus. „Ma armastan teda! Ma… armastan teda… ja suren, kui pean abielluma… ühegi teise mehega peale tema!”

      Elfa tõusis püsti ning kõndis akna juurde.

      Õde oli talle väga kallis ja tal oli valus vaadata, kui õnnetu ta on.

      Kuid samal ajal, kui ta veeretas peas kõiki väiteid, mida Caroline isa veenmiseks kasutada võiks, et ta saaks Edward Dalkirkiga abielluda, oli ta kindel, et Lynchesteri hertsog teda kuulda ei võtaks.

      Ta oli alati teadnud, et isal on Caroline’i suhtes ambitsioone.

      Isa oli uhke, kui Caroline iluduseks kuulutati. Elfale meenus võidukas ilme tema näol, kui Caroline oma esimesel ballil nii kaunis välja nägi.

      See leidis aset kaks aastat varem, kui ta ise oli alles koolitüdruk. Elfa mõtles juba siis, et kui saabub kord tema esimene ball, pole isa kindlasti samamoodi uhke.

      Ta mõistis, et hertsog, kes oli alati tahtnud, et tema lemmiklaps aupaistes säraks, tundis suurt rõõmu sellest, et Caroline saaks kanda traditsioonilist maasikalehtedest aadlikrooni ning tema ühiskondlik positsioon oleks pärast kuninglikku perekonda kohe järgmine.

      Elfa teadis, et kaks hertsogikoda olid alati võistelnud ühiskondliku positsiooni pärast.

      Eelmine Lynchesteri hertsog oli olnud üsna liiderlik mees, mistõttu austati ja imetleti tema isa rohkem. Krahvkonnast sai kõigi kavatsuste ja eesmärkide järgi tema impeerium.

      Äsja tiitli pärinud hertsog erines oma isast märgatavalt.

      Ta sõbrustas Wales’i printsiga ja nii palju kui Elfa aru oli saanud, oli ta heal positsioonil Londoni seltskonnas, mida oli kiidetud ja kadestatud nende poolt, keda see ei šokeerinud. Samuti oli mehel teatud määral mõjukust.

      Hertsogit ette kujutades polnud see mingi ime.

      Jahil paistis ta silma mitte ainult ületamatu ratsutajana, vaid ta paistis silma ka isiksusena, keda oli võimatu eirata.

      Neiu polnud temaga kordagi rääkinud, kuid oli kindel, et ta on võimukas ja isegi hirmutav. Ta teadis, et selline iseloom muudaks Caroline’i rusutuks ja abituks.

      Kuna Caroline oli alati nii soostuv, oli kaks aastat noorem Elfa alati juht, kõigi nende vempude sütitaja ja see, kes Caroline’i karistuse eest kaitsmiseks alati süü enda peale võttis.

      Teatud mõttes oli see aus, sest Caroline’il puudus elav kujutlusvõime, mida Elfal, nagu isa seda tihti teadustas, oli liigagi palju.

      „Mida ma teha… saan? Mida ma teha saan?” lausus Caroline nüüd pomisedes ja jätkas taskurätikusse nutmist. „Ma ei taha hertsogiga abielluda!”

      Isegi nuttes nägi ta kena välja, ehkki ta nina oli nüüd kergelt roosakas ja sinised silmad ujusid pisarais.

      „Peab midagi välja mõtlema,” ütles Elfa peaaegu hääletult.

      Järsku ta hüüatas.

      „Mul on mõte!”

      Caroline ei vastanud. Ta ainult vajus toolil natuke sügavamale ja tõstis taas käed silmile.

      Elfa seisis liikumatult paigal.

      „Ma kujutan juba ette,” ütles ta. „Näen seda kui pilti, mis mu silme ees avaneb. Ma tean! Ma tean, kuidas seda teha!”

      „Mida… teha?” küsis Caroline tuimalt.

      „Sind päästa!” vastas Elfa.

      „Hertsogiga abiellumisest?”

      „Jah, hertsogiga abiellumisest,” kordas Elfa.

      „Kuidas? Kuidas?” küsis Caroline. „Ma tean, et isa ei võta mind kuulda ja Edwardil pole hetkel… üldse raha. Ta ütles mulle, kui me kohtusime… eile, et ta pidi viimaste märade ostmiseks pangast laenu võtma.”

      „Isegi kui Edward laenaks miljon naela,” ütles Elfa, „ei päästaks see sind hertsoginna saatusest.”

      „Ma tean… Ma tean, aga ma ei taha olla hertsoginna! Ma tahan ainult Edwardiga abielluda ja elada selles armsas väikeses majas… koos temaga.”

      Caroline’i hääl oli peaaegu seosetu ja pisarad voolasid mööda tema põski kleidirinnale.

      „Kuula,” ütles Elfa. „Kuula mind, Caroline.”

      Ta laskus õe ette põlvili ja haaras tal kätest.

      „Ma mõtlesin välja, kuidas mina su päästa saan,” ütles ta. „Aga, kallis, sa pead tegema täpselt nii, nagu ma sul käsin. Kas lubad?”

      „Ma luban… kõike, kui saan vaid Edwardiga abielluda.”

      „Väga hästi,” ütles Elfa. „Kuula nüüd mind…”

* * *

      Lynchesteri hertsog jälgis pilguga, kuidas Northallertoni hertsogi tõld tema välisuksest eemaldus. Seejärel kõndis ta üle halli kabinetti, kus ta tavapäraselt istus.

      See oli mugav, ilusti sisustatud tuba. Raamatuid oli vähe, seinu katsid peamiselt suurepärased hobustepildid.

      Enamik pilte pärines Stubbilt, Sartoriuselt ja Herringilt ning need olid kokku kogutud ühe ta esivanema poolt. Nende ülesriputamisega oli hertsog enda arvates muutnud kabineti kujunduse täiuslikuks. Sama soovis ta järk-järgult teha ka teiste ruumidega lossis.

      Ta oli sisemiselt perfektsionist ning talle meeldis, kui kõik ümbritsev pakkus nii silmailu kui ka vaimset rahuldust.

      Teda СКАЧАТЬ