Jääpurikas Indias. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidi ta nende juurde elama minema, tundes, nagu läheks ta vanglasse, kust on võimatu põgeneda.

      Nüüd andis just onu talle võtme vabadusse.

      Mavina oli kindel, et mitte miski ega keegi ei suuda teda takistada Indiasse minemast.

      Laevakontorist tagasi tulles teadis ta, et tädi saab vihaseks.

      Mavina oli meelega ise kiirelt asju ajama asunud, et neid ei saaks muuta.

      Ta oletas, et tädi on juba oma vennale kirjutanud, et võtab maale tulles tüdruku kaasa.

      Kahtlemata oli ta lisanud, et tema mehe vennatütar on võimeline ülalpidamise eest maksma.

      Mavina jäi lõunale hiljaks, saabudes tagasi inetusse, pimedasse majja, mida ta esimesest silmapilgust vihkas.

      Tädi ootas teda.

      “Kus sa olid, Mavina?” nõudis ta. “Ma saan aru, et sa väljusid majast varahommikul, vaata, kui palju kell nüüd on!”

      “Käisin P. & O. laevaliinide kontoris,” ütles Mavina.

      Proua Lonsdale kangestus.

      Ta ei rääkinud, üksnes vahtis vaenulikult.

      “Broneerisin koha Coromandelil, mis sõidab Indiasse ülehomme.”

      “Sul pole õigust seda teha!” lausus tädi vihaselt. “Ma juba ütlesin sulle, et viin sind oma venna juurde maale.”

      “Olen otsustanud Indiasse minna ja isa haua üles leida,” sõnas Mavina. “Ja arvan, et kui ma seal olen ja raha otsa saab, leian endale mingi tegevuse, kas või hoolitsen väikeste inglise laste eest.”

      “Hästi, oled oma otsuse teinud,” ütles proua Lonsdale, “aga sa oled äärmiselt rumal noor naine, et raha ära kulutad, ning ma kinnitan sulle, et nii palju raha ei saa sul enam kunagi olema.”

      “Ma tahan ka püüda teada saada, mis isa rahaga juhtus,” lausus Mavina. “Ta võttis selle Inglise pangast välja ja tal pidi selleks mõjuv põhjus olema.”

      Ta vaikis hetkeks ning jätkas: “Võib-olla ta investeeris raha kuhugi ja tal polnud aega sellest mulle enne oma surma rääkida.”

      “See on puhas spekulatsioon,” sähvas tädi vastu. “Nagu ma sulle juba ütlesin, olen üsna kindel, et onu jättis sulle raha selleks, et sa seda hoiaksid ja arukalt kasutaksid kuni mehele lähed.”

      Mavina hoidus ütlemast, et tal oleks väga raske endale abikaasat leida.

      Tädi ja onu juures elades ei olnud ta ühtegi meest kohanud.

      Ta arvas, et tädi venna juures elades oleks samamoodi.

      Tädi vend pidas talu üksildases maakohas.

      Valjult ütles ta: “Loodan, et kunagi ma abiellun, aga vahepeal tahan teada saada, mis isaga juhtus ja muidugi taas Indiat näha.”

      “Pead leppima sellega, mis sulle on antud,” nähvas proua Lonsdale. “Loodan ainult, et sa ei pea pettuma.”

      Viis, kuidas ta seda ütles, näitas Mavinale selgelt, et tädi oli tema pettumises kindel.

      Kuid vaielda polnud mõtet.

      Mavina läks ülakorrusele asju pakkima.

      See võttis kaua aega, sest ta pakkis nüüd lahti ema riided, mis ta kodust kaasa oli võtnud.

      Nende hulgas olid paksud mantlid ja karusnahad.

      Neid ei lähe Indias kindlasti vaja, mõtles Mavina.

      Ta jättis endale ühe mantli ja kauni tikitud rätiku, mida ema vahel õhtuti kandnud oli.

      Kõik ema õhukesed kleidid sobisid talle peaaegu täiuslikult.

      Mavina oli olnud emaga ühte kasvu.

      Proua Lonsdale oli väga ilus ja isa oli tihti naernud ning öelnud, et nad näevad välja rohkem nagu õed kui ema ja tütar.

      “Kui oleksin võõras,” ütles ta, “ei teaks ma, kumb on noorem.”

      “Aga sa annaksid emale auhinna kui ilusamale meist,” mäletas Mavina end kord öelnud olevat.

      “Muidugi,” oli isa vastanud. “Sinu ema on ilusaim inimene, keda ma kunagi näinud olen. Kui teda esimest korda kohtasin, ei suutnud ma uskuda, et ta on ehtne, pigem just minu unistustest välja astunud.”

      Naine naeratas talle.

      Siis, tundes, et on Mavina tähelepanuta jätnud, ütles isa: “Ühel päeval, mu kallis tütar, oled sa peaaegu sama ilus kui sinu ema.”

      “Ma loodan, tõesti loodan seda, isa,” vastas Mavina.

      Ema suudles teda ja ütles: “Ära kuula oma isa. Sa oled just praegu väga armas ja meil on õnn olla sellise väga kena tütre vanemad.”

      Mavina võttis ühe ema kleidi ja läks seda enda ees hoides peegli juurde.

      Oli raske aru saada, kas ta oli niisama kaunis kui ema.

      Tal olid samasugused heledad juuksed.

      “Kuldsed kui koidik,” oli isa kord öelnud.

      Tema silmad olid väga suured ning mingil põhjusel olid tal tumedad ripsmed.

      “Räpaste näppudega pandud sinisilmad, ütlevad iirlased,” oli isa teda narrinud.

      Mavina nägi ka, et tema nahk on väga valge nagu emalgi.

      Proua Lonsdale tavatses öelda: “Ma ei saanud kunagi päikeselt kõrvetada. See tegi teised inglise naised Indias kadedaks, sest väikseimgi päikese puudutus muutis nad punaseks või pruuniks, kuid minu nahk jäi valgeks.”

      Mavina teadis, et võib sama öelda.

      Ta mäletas isa emale ütlemas: “Su nahk on nagu magnoolia. See oli üks esimesi asju, mida sinus märkasin.”

      “Esimene asi, mida sinus tähele panin,” oli ema vastanud, “oli see, et sa olid kõige pikem ja nägusam mees, keda ma kunagi näinud olin.”

      End peeglist vaadates mõtles Mavina, et ta peaks kahe kena välimusega vanema lapsena ilus olema.

      Ta pani ema ilusad kleidid tagasi kohvrisse ning tõmbas välja kaks musta kleiti, mida proua Lonsdale matustel kandnud oli.

      “Sa ei meeldi mulle mustas,” oli kolonel ühe matuse ajal öelnud.

      “Ma tean, kallis,” oli naine talle vastanud, “kuid ma ei saa ju Iirimaa asevalitseja matusele rõõmsavärvilises kleidis minna.”

      “Ma armastan sind vaatamata sellele, mida sa seljas kannad,” ütles isa. “Aga kõige rohkem siis, kui sa näed välja justkui valge roos või kui oled end üles löönud otsekui eksootiline orhidee.”

      Nad olid mõlemad selle peale naernud.

      Mavina soovis samuti, et keegi СКАЧАТЬ