Armasta mind kui meest. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõukatsumistel.

      „Ta ei ole mitte õnnetähe all sündinud,” ütles lord Charles endale, „vaid see on valgustanud ka kogu tema hilisemat elu.”

      „Aga nüüd, Johnnie, hakkame plaane tegema,” ütles ta sõbrale, „Esimene asi, nagu sa isegi tead, on leida sulle võimalus. Selleks peame me sulle soovituskirjad kirjutama.”

      Markii, kes oli olnud mõnevõrra rusutud meeleolus, muutus rõõmsaks.

      „Me mõtleme kogu selle asja sama täpselt läbi, nagu oleks see lahinguplaan,” ütles ta.

      „Seda teha on sulle alati meeldinud,” tuletas lord Charles talle meelde.

      „Ma usun, et teatud mõttes pakub see mulle isegi lõbu,” ütles markii, „aga mu maskeering peab olema lollikindel.”

      „Loomulikult!” nõustus lord Charles, „vastasel juhul kaotaksid sa kihlveo ning Torm oleks minu!”

      „Kurat sinuga!” kirus markii. „Sa oled liiga enesekindel! Kui ma ei suuda olla tubli ja kiiduväärne kutsar, on mul küll iseenda pärast häbi!”

      Ta naeratas, enne kui lisas:

      „Kas sa mäletad, Charles, et ma olin Eatonis võrratu näitleja. Sa pole ju ometi unustanud neid Shakespeare’i näidendeid, mida meid mängima sunniti? Ma olin suurepärane Shylock!”

      „Minu arust oli su roll „Suveöö unenäos” koomilise Bottomina veelgi parem!”

      „Nüüd solvad sa mind küll juba tahtlikult!” oli markii haavunud. „Ja minu meelest võiksid sa mu tentsikuna minuga kaasa tulla.”

      „See ei ole hea mõte,” ütles lord Charles kärmelt, „sest ma teeksin sel juhul kõik selleks, et sul ei õnnestuks minu Hõbepistrikku endale võita!”

      „Kogu see mõte on hullumeelne!” ütles markii. „Võtame seepeale veel ühe klaasi!”

      Lord Charles tõstis oma pokaali.

      „Joome kõige nägusama kutsari terviseks, kes iial neljahobukaarikut on juhtinud!” ütles ta.

      „Mulle meeldiks mõelda, et ma olen parim ohjade käsitsemisel!” vastas markii.

      Võttes klaasist lonksu šampanjat, ei saanud ta isegi enam aru, kuidas ta oli lasknud segada end millessegi nii rumalasse.

      Teine peatükk

      Olles naasnud oma koju Berkeley väljakul, istus markii maha ja asus tegevusplaani välja mõtlema.

      Ta mõistis, et Charlesil oli olnud õigus, kui ta soovitas tal Londonist lahkuda.

      Oleks viga Fleuriga kokku puutuda.

      Kuigi markii tundis, et vihkab neidu, igatses see osa temast, mida ta pidas südameks, siiski tema järele.

      Fleur oli nii veetlev, õrn ja järeleandlik.

      Markii suutis vaevu uskuda, et selle kauni fassaadi all oli salakaval ja tõusiklik naine.

      Ta ei suutnud rahulikult paigal istuda.

      Ta tõusis ja kõndis ringi oma kabinetis, mille kõiki seinu ääristasid raamaturiiulid.

      Kuigi paljud inimesed oleks seda imeks pannud, oli markii innukas lugeja.

      Ta tundis äkilist soovi minna kaugetele maadele, mida ta kunagi varem polnud näinud.

      Siis aga mõistis ta, et tal puudus igasugune soov lasta Charlesil Torm endale võita.

      „Kõigepealt võidan ma Hõbepistriku endale ja siis, kui ma ei suuda Fleuriga silmast silma kohtuda, lähen uurima maid, millest siiani olen vaid lugenud.”

      Ta istus oma töölaua taha ja helistas kella.

      Otsekohe saabus teener.

      „Ma tahan Waltersiga rääkida,” ütles markii.

      „Hea küll, mu härra.”

      Teener lahkus kabinetist ja markii teadis, et ta suundus maja tagaukse poole, mis viis tallide juurde.

      Walters oli tema kutsar Londonis.

      Võrreldes Eaglesi ülemkutsariga, kes oli markii tallides töötanud juba kolmkümmend kaks aastat, oli ta noor mees.

      Oodates trummeldas markii sõrmedega kirjutuslaual.

      Kuid ta aju töötas sama vilkalt nagu oma võitlussalkadele Napoleoni parimate vägede vastu rünnakuskeemi koostades.

      Ta oli sõjas olnud nii edukas, et see üllatas lisaks tema käsualustele teda ennastki.

      Vähemalt siis, mõtles ta, oli ta olnud juhtpositsioonil ning teadnud, kes oli ta vaenlane.

      See valeliku suu ning suurte tõde varjavate silmadega nägu ei olnud kindlasti mitte kenade killast.

      Läks vaid vähe aega, enne kui uks avanes ja teener lausus:

      „Härra Walters, mu isand.”

      Kutsar astus tuppa.

      Markii vaatas teda teise pilguga kui tavaliselt.

      Walters oli pikk mees, peaaegu sama pikk kui ta isegi.

      Kuigi ta näojooned olid mõnevõrra tahumatud, oli ta kahtlemata nägus ning tema tumedad juuksed olid kammitud üle pea, paljastades kandilise otsaesise.

      Ta seisis aupaklikult lävepakul, kuni markii ütles:

      „Walters, mul on vaja sinuga rääkida!”

      „Jah, mu härra?”

      „Astu lähemale, sest see, millest ma rääkida tahan, on konfidentsiaalne,” ütles markii.

      Walters sammus lähemale, kuni jõudis lauani, mille taga markii istus.

      „Üks mu sõber,” alustas markii aeglaselt, „on vedanud suure summa peale kihla ning tal on sinu abi vaja.”

      Waltersi näost peegeldus arusaamatus, kuid ta ei öelnud midagi ja markii jätkas:

      „Ta vedas ühe sõbraga kihla, et ta sõidab kaks nädalat kutsarit teeseldes neljahobukaarikuga, mida ta hästi teha oskab, ilma et keegi aru saaks, et ta tegelikult on aadlik.”

      Walters kuulas ja markii nägi tema silmist, et ta mõistab, millest käib jutt.

      „Ma tahan, et sa aitaksid minu sõpra,” ütles ta, „otsides talle kutsarikoha.”

      „Kuidas ma seda teen, mu härra?” uuris Walters

      „See ei tohiks olla keeruline,” vastas markii. „Ma usun, et sa tead mõnda säärast talli või kontorit, kust suurem osa ülikuid palkab oma teenijad?”

      „Tean jah, mu härra. Mount Streetil on üks. Selle nimi on Hunt. Me võtsime sealt ajutiselt ühe kutsari, siis kui Bill hobuselt kabjaga sai.”

      „Seda СКАЧАТЬ