Solita ja spioonid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Mõistan, kuhu sa oma jutuga välja jõuda tahad. Kavatsed keelata mul Indiasse sõita ja papa eest kätte maksta.”

      “Päris kindlasti ei õhuta ma sind midagi nii rumalat tegema,” sõnas hertsog. “Kavatsen su hoopis seltskonda viia, et saaksid asuda oma õigele kohale minu eestkostealusena.”

      Pärast hetkelist vaikust lisas hertsog: “Kui Londonisse naaseme, tahan paluda oma emapoolset vanaema Milborne’i krahvinnat sulle saatjadaamiks. Kuna mulle tulevad täna külalised, võib nädalavahetusel keegi neist sind saata.”

      Hertsogi häälest kostis rahulolu. Ta arvas, et sellega on Solita probleem lahendatud.

      Järgmisena kavatses ta ühendust võtta oma volinikega ja uurida, mida on tehtud Charles Greshami kinnisvaraga.

      Siis meenus talle, et proua Gresham oli öelnud, et nad on väga vaesed. Seega ei saanud Solitale kuigi palju raha jääda.

      See info võib oodata, kuni ta Londonis tagasi on.

      Hertsog läks kirjutuslaua juurde. Nagu ta oli lootnud, oligi sekretär sellele jätnud kutsutud külaliste nimekirja.

      Alles siis, kui mees oli nimekirja kätte võtnud, meenus talle korraldatava peo põhjus.

      Pidu oli ette nähtud kahe tähtsa külalise lõbustamiseks. Need külalised olid aga ju venelased!

      Arvestades Solita veidi aega tagasi öeldut, oli see kahtlemata õnnetu kokkusattumus.

      Siis aga ütles ta endale, et too rumal laps ei võinud ometi tõsiselt nii mõelda.

      Kindlasti ei püüa ta kätte maksta esimesele ettejuhtuvale venelasele.

      Hertsog luges nimekirja Solitale oma inglise sõpradest alustades ette ning selgitas, kes on kes.

      “Nad kõik on sinust vanemad,” ütles ta. “Järgmisel korral kutsun loomulikult ka nooremaid. Kohtud siin Londoni kolme esikaunitariga. Loodetavasti valmistab see sulle rõõmu.”

      “Kindlasti,” nõustus Solita. “Tädi Mildred tavatses mulle seltskonnaveergu ette lugeda. Arvan, et kahe nimetatud daami fotot olen ajakirjas näinud.”

      “On veel kaks külalist,” lausus hertsog hooletult. “Vürstinna Zenka Kozlovski ja tema vend vürst Ivan Vlasov.”

      Toas jäi haudvaikseks.

      Hetke pärast küsis Solita: “Tahad sa öelda, et nad on… venelased?”

      “Jah, nad on venelased,” kinnitas hertsog. “Loodetavasti käitud kahe nii tähtsa inimesega viisakalt. Ära unusta, et nad on minu külalised.”

      Hertsog jätkas tõsise häälega: “Vürstinna on väga ilus ja võluv, ning kuigi ma pole tema venna vürst Ivaniga veel kohtunud, olen tema kohta ainult kiidusõnu kuulnud.”

      Hertsog tegi pausi. Et vältida igasugust väärtimõistmist, lisas ta: “Sa pead mõistma mu soovi, et neid minu majas ei solvataks.”

      “Kuidas sa saad venelasi võõrustada?” küsis Solita. “Sa ju ometi tead, kui paljude… meie sõdurite surmas loodepiiril… nad süüdi on!”

      “Ametlikult,” ütles hertsog, “langesid meie sõdurid kohalike mässuliste käe läbi.”

      “Kuid tead ju sama hästi kui mina,” vaidles Solita vastu, “et venelased Afganistanis ässitavad suguharuliikmeid üles.”

      “Tean seda väga hästi,” sõnas hertsog külmalt, “kuid ametlikult pole Inglismaa Venemaaga sõjajalal.”

      “Iga vähegi targem inimene teab, et lõpuks tungivad venelased Indiasse!”

      Hertsog jõllitas Solitat hämmastunult.

      “Kust sa seda võtad?”

      “Sellest räägivad nii itaallased, prantslased kui ka hispaanlased. Nende arvates on inglased rumalad, kui arvavad, et neil lastakse igavesti nagu paradiisis elada!”

      “Minu arvates on venelaste sissetungimine vähetõenäoline,” sõnas hertsog.

      “Venemaa on suur riik,” ütles Solita. “Venelased on auahned ja… kadestavad Briti impeeriumi võimsust.”

      Hertsog kergitas kulmu.

      “Kust sa seda võtad?” küsis ta. “Kes sulle selliseid asju on rääkinud?”

      “Ainult sinusugune juhm inglane võib arvata, et eurooplased on pimedad, kurdid ja tummad!”

      “Ma pole midagi selletaolist kunagi mõelnud!” sõnas hertsog teravalt. “Samas on see sulle kahjulik, kui lased oma pea rämpsu täis toppida.”

      “Tahad öelda, et peaksin selle asemel kuulama noormeeste liialdatud komplimente,” ütles Solita, “ja mõtlema hilpudest, mitte poliitikast.”

      Hertsog naeris ja küsis: “Kas sind tõesti poliitika nii väga huvitab?”

      “Jah,” vastas Solita. “Eriti kõik Venemaasse puutuv.”

      “Arvan, et selline venelaste vihkamine ületab igasugused piirid,” lausus hertsog pahuralt.

      “Siis ärgem rääkigem sellest,” sõnas Solita. “Luban, et olen su venelastest külaliste vastu viisakas, kuigi parema meelega lööksin neile noa selga või laseksin nad maha.”

      “Jäta selline jutt!” hüüatas hertsog. “Ma pole hetkekski uskunud, et mõtled seda tõsiselt. Arvan, et sa lihtsalt kiitled.”

      Hertsogi üllatuseks ei sattunud Solita segadusse.

      Seepärast lisas hertsog juba tõsisemalt: “Palun sind, käitu, nagu daamile kohane! Ma ei taha kuulda enam ühtki venevaenulikku sõna.”

      “Hästi, Teie Hiilgus.”

      Solita alandlikkus oli kahtlane, niisiis lisas hertsog igaks juhuks: “Kuna olen sinu eestkostja ja ainus inimene, kelle peale sa praegu loota võid, oleks meie olukord tunduvalt parem, kui oleksime sõbrad.”

      Solita naeratas.

      “Ma püüan sõbralik olla, kuid tunnen puudust tollest rõõmsast ja sarmikast noorest ohvitserist, kes mängis minuga laevalael ja kandis voodisse, kui olin tantsimisest väsinud.”

      Neiu häälest kostis varjamatut nukrust.

      Hertsogile tuli äkki pähe, et võib-olla oli Solita kõik need aastad teda oma iidoliks pidanud.

      Lõppude lõpuks oli ta pärast neiu vanemate surma ainus inimene, kes teadis temast kõike ning kellelt ta võis oodata armastust ja mõistmist.

      Hertsog istus Solita kõrvale ja sirutas käe.

      “Mingem tagasi sellesse aega, mil sa mind usaldasid ning ma luban, et vaatan sinu järele ja aitan sind nagu tollal.”

      Igal naisel olnuks raske hertsogi palvele mitte vastu tulla.

      Solita ulatas tõrksalt mehele СКАЧАТЬ