Solita ja spioonid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jaoks, kes te silmanähtavalt olete.”

      Solita ohkas.

      “Mida siis daamid teevad… kui neil on raha vaja?”

      “Teie eas daamid abielluvad. Peate leidma kellegi, kes teid seltskonnale tutvustab.”

      “Ma ei taha seltskonda minna,” ütles Solita. “Tahan saada piisavalt raha, et Indiasse sõita.”

      “Indiasse?” hüüatas džentelmen. “Taeva pärast, miks te sinna tahate minna?”

      “Mul on selleks isiklik põhjus.”

      Džentelmen tahtis just küsida, mis põhjus see on, kui neiu hüüatas: “See on lindlasti loss! Just sellisena ma seda ette kujutasin!”

      Tasaste aasade keskel künka otsas seisis Calveri loss.

      Tuulte kaitseks istutatud puude latvade kohalt paistis vana torn, mis säras nagu juveel sametil.

      Loss oli ehitatud normannide valitsusajal.

      Iga järgmine põlvkond oli lisanud hoonele oma ideede järgi juurdeehitisi, kuni 18. sajandil see sigrimigri kaotati.

      Nii pääses hunnitu palladionistlik arhitektuur taas mõjule.

      Nüüd oli lossil keskosa, mida kahest küljest ümbritsesid külgtiivad.

      Solita nägi nagu sadu päikesepaistes sädelevaid aknaid. Kaugelt vaadates näis see muinasjutulossina.

      “See on… ilus!” ütles neiu vaikselt.

      “Arvasingi, et see meeldib teile,” sõnas džentelmen.

      “Kuidas võib selles imekaunis hoones elada keegi, kelle iseloom sellega kokku ei sobi?” küsis Solita.

      Polnud kahtlust, et neiu mõtleb hertsogit.

      Mehe silmad pilkusid.

      Nad pöörasid sisse kahe poolega sepisrauast väravatest.

      Edasi sõideti mööda pikka tammealleed.

      Ületanud üle järve ehitatud silla, sõitsid nad mäekülge mööda üles.

      “Tänan, sir, et mu ära tõite,” ütles Solita. “Olen teile väga tänulik, et säästsite mu jalavaevast.”

      “Jalgsitulek võtnuks kahtlemata kauem aega,” vastas mees kuivalt.

      “Suur aitäh teile.”

      Mees hoidis endiselt ohje. Solita ei teinud katset tal kätt suruda.

      Nende lähenedes peatrepile ilmunud teenri abil ronis neiu kaarikust maha.

      Ta märkas, et trepiastmetele on laotatud punane vaip.

      Solita oli veidi maad trepist üles läinud, kui taipas, et džentelmen järgneb talle.

      Mees jõudis Solitale järele ja nad astusid kõrvuti paraaduksest sisse.

      “Tore teid taas näha, Teie Hiilgus,” ütles eakas ülemteener.

      Solita vaatas džentelmeni süüdistavalt.

      Neiu tegi suu lahti, et midagi öelda, kuid hertsog jõudis temast ette: “Daam on minuga, Dawson. Kindlasti tahab ta end pärast reisi pesta ja korrastada. Pärast seda joome Sinises salongis teed.”

      “Väga hea, Teie Hiilgus.”

      Ülemteener astus Solita juurde ja ütles aupaklikult: “Ehk järgneksite mulle, madam?”

      Solita järgnes talle ülakorrusele, liiga üllatunud, et selgelt mõelda.

      “Kes oleks võinud arvata,” mõtles ta, “et hertsog reisib rongiga nagu tavaline reisija?”

      Solita oli arvanud, et Inglismaal on hertsogitel erarong või vähemalt oma luksusvagun, mis ekspressi külge haagitakse.

      Talle polnud pähegi tulnud, et pooljaamas maha tulnud mees võib lossi minna, veel vähem, et ta võiks hertsog ise olla.

      Eakas majapidajanna juhatas Solita muljetavaldavasse magamistuppa.

      Kui Solita oli käed pesnud ja soengu korrastanud, saatis majapidajanna ta trepini. All hallis ootas teda ülemteener.

      Majapidajanna soovitusel oli Solita kübara peast võtnud.

      Ent kuna neiu kartis, et pärast seda, mida ta oli öelnud, saadab hertsog ta kohe minema, hoidis ta kübarat käes.

      “Kuidas võisin ma küll nõnda rumal olla, et temaga nii ebadiskreetselt rääkisin?” mõtles neiu.

      Siis meenus talle aga, et ta kavatses hertsogile seda niikuinii öelda.

      Mis tähtsust sel on, et mees seda varem kuulis.

      Solita arutles meeleheitlikult, mida teha, kui hertsog on tema peale nii vihane, et ei luba tal lossi ööbima jääda.

      Tal oli halb eelaimus, et kuna tal pole saatjadaami, ei võeta teda üheski respektaablis hotellis vastu.

      Trepist alla minnes püüdis neiu ennast veenda, et ei lase end sellest hirmutada.

      Lõppude lõpuks on ta siin hertsogi süül.

      Vana ülemteener võttis ta naeratusega vastu ja ütles: “Tema Hiilgus ootab teid Sinises salongis, madam. Kas soovite pärast reisi tassikest teed?”

      “Hea meelega,” vastas Solita.

      Neiu mõtles, et küllap oleks vanamees üllatunud, kuuldes, et see oleks tema esimene teetass pärast Inglismaale jõudmist.

      Nad läksid veidi maad mööda pikka ja muljetavaldavat koridori.

      Dawson avas ühe ukse ja kuna ta ei teadnud Solita nime, laskis ta neiu teadustamata sisse.

      Hertsog seisis kamina ääres, ning Solitale tundus, et ähvardavas poosis.

      Ometi oli neiu sinisilmis varjamatult trotslik pilk, kui ta hertsogi juurde jõudes reveransi tegi.

      “Palun vabandust, et teid ära ei tundnud” sõnas ta, “kuid pärast meie viimast kohtumist… olete tundmatuseni… muutunud.”

      “Pärast viimast kohtumist?” küsis hertsog. “Millal see oli?”

      Solita naeratas tahtmatult.

      “Viimati kohtusime kümne aasta eest. Olin siis alles laps. Te naersite kogu aeg ja ma arvasin, et… võin teid usaldada.”

      Hertsog vaatas teda pingsalt.

      “Kümne aasta eest?” kordas ta.

      Äkki ta nägu selgines.

      “Te ei taha ometi öelda,” küsis ta uskumatult, “et olete Charles Greshami tütar?”

      “Seda ma olen. Olen Solita Gresham, kelle olemasolu te olete unustanud!”

      “See СКАЧАТЬ