Armastuse dünastia. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küllalt head toitu.

      Coblinid ei tahtnud ainult toitu.

      Nad olid, nagu Tila teadis, hirmul selle pärast, et maja võidakse sulgeda.

      Nendel ei oleks siis enam muud võimalust peale vaestemaja.

      Nad teadsid paremini kui keegi teine, et pole raha, millega neid üleval pidada.

      Isegi kui nende jaoks leiduks mõni hooletusse jäetud maja, ei saaks nad seal ilma rahata elada.

      „Viissada naela!“

      Kui Roby ei oleks igaks juhuks toitu kaasa võtnud, siis poleks neil täna õhtul midagi süüa olnud

      Tila vaatas venna kukalt.

      Vend nägi nagu temagi, et viiesaja naela ja selle raha vahel, mis hakkab pärast tulema, on suur vahe.

      Kaks tuhat naela rendiraha, ning majast saab jälle selline nagu siis, kui see ehitati.

      Aiad, kus kuni järveni laiub täiuslikult hooldatud muru.

      Köögivilja- ja ürdiaed, see suur, müüriga ümbritsetud ala.

      Kasvuhoone parandatakse ära.

      Aias kasvavad viinamarjad, virsikud, ploomid ja kirsid.

      Kõik näeks välja selline nagu siis, kui Tila alles laps oli.

      Kui ta ütleks ei, kui ta keelduks tegemast seda, mille kohta ta arvas, et see on alandav ja talumatu, kellele ta siis muljet avaldaks?

      Roby vaatas ikka veel vaikselt aknast välja.

      Tila tundis pettumust ning kahetsus haaras ta endasse nagu merelaine.

      Ta tundis, kuidas see temast üle pühkis ja ta enda alla mattis.

      Lõpuks ei suutnud ta vaikust enam taluda.

      Tasase, väriseva häälega, mida vend vaevu kuulis, küsis Tila:

      „Mida sa veel… tahaksid, et ma teeksin?“

      Roby pööras ringi.

      „Kas sa mõtled seda tõsiselt? Kas sa tõesti mõtled seda tõsiselt?“

      „Ma ajan… selle asja untsu… ja siis sa oled… minu peale vihane!“

      „Sa ei aja seda untsu,“ ütles Roby tema poole minnes, „vähemalt on meil maja ära parandatud ning osa rendirahast olemas. Ma panen lepingusse sisse, et meile makstaks iga kuu.“

      Ta jõudis tooli juurde, millel õde istus, ning vaatas tema poole alla.

      „Mul on kahju, Tila,“ ütles ta, „aga ausalt öelda ei saa ma midagi muud teha kui Patricku ettepanekuga nõustuda.“

      “See… hirmutab mind!“ pomises Tila.

      „Ma tean,“ vastas vend, „kuid asi ei pruugi nii halb olla, nagu sa praegu mõtled. Esiteks, ei pea sa olema sina ise.“

      Tila tegi suu lahti.

      „Mitte mina ise? Mida sa sellega mõtled?“

      „See oli Patricku idee, et sa peaksid meid aitama, ning oleks kohutav viga, kui Wickham teada saaks, et sa oled mu õde.“

      „Miks see… kohutav oleks?“

      „Kõigepealt sellepärast, et ma lubasin Patrickule aidata tal tutvustada Wickhamit seltskonnaga, kelle hulgast ta loodab leida aadliseisusest pruuti.“

      „Ah… saan aru…“ ütles Tila. „Seepärast ta ei oleks väga vaimustatud… et su õde on… guvernant!“

      „Loomulikult ei oleks!“ nõustus Roby. „Ja seepärast saad sa teise nime ning oled lihtsalt üks palgalistest.“

      Ta tegi pausi, enne kui lisas:

      „Aga sa elad majas. Sa saad teada, kes tuleb ja läheb, ning kui on juttu investeeringutest või uutest ettevõtetest – sellistest asjadest.“

      Tila praotas huuli, et öelda – ta ei kavatse lugeda pabereid või kirju, mis ei ole temale mõeldud.

      Aga ta ei öelnud midagi.

      Ta mõtles, et kogu see asi on hirmutav.

      Samal ajal polnud küsimus selles, mida ta tahtis või ei tahtnud.

      Küsimus oli lihtsalt ellujäämises.

      Nagu oleks Roby õe mõtteid lugenud, ütles ta:

      „Kui sa keeldud, ning muidugi saan ma aru, mida sa tunned, siis otsib Patrick maja kusagil Lõuna-Londonis, nagu ta ütles. Olen kuulnud, et selliseid on seal palju, ning need sobivad Wickhamile täpselt sama hästi kui see siin.“

      Tila ohkas kergelt.

      Ta teadis üsna hästi, et vend püüab talle selgeks teha – tegelikult pole tal muud valikut kui nõustuda.

      Tila pidi need tingimused vastu võtma, ükskõik kui hirmutavad need ka paistsid.

      Nagu ta enne oli mõelnud, oli küsimus ellujäämises.

      Mitte ainult enda, vaid ka Coblinite ning Kingfisheri ellujäämises.

      Teine peatükk

      Kolm päeva oli möödas ajast, mil Roby hakkas ümbruskonnast töömehi otsima, kui Tila esitas oma tingimused.

      Esimene asi, kui Roby andis talle lubatud viissada naela, oli maksta Coblinitele ära nende võlguolev palk.

      Nood hakkasid rõõmust peaaegu nutma.

      Tila teadis, et mis ka ei juhtuks, ei suuda ta neid hüljata.

      Samuti rääkis ta William Emersonile külast, et see laseks ühel töömehel külamajad ära parandada.

      Selle tarvis pani ta kõrvale sada naela.

      Ülejäänu pidi ta hoidma hädaolukorraks, mis tulevikus kindlasti esile kerkib.

      Ta ei olnud kindel, kui palju raha Roby talle rendisummast annab.

      Vend oli õhtusöögilauas optimistlikult öelnud:

      „Sulle makstakse guvernanditöö eest ning selle raha eest saad vähemalt uusi riideid osta.“

      „Uusi riideid?“ küsis Tila üllatunult.

      Siis hakkas ta naerma:

      „Minu arvates ei avalda kellelegi muljet guvernant, kelle rõivad on paigatud ja katki ning kes näeb välja nagu vana hernehirmutis.“

      „Õigus,“ nõustus Roby, „ning muidugi peaksid sa end vaid õige natuke üles lööma, et mitte mingil moel Wickhami tähelepanu köita.“

      „Ega köidagi, kui ta uurib hertsogi tütreid!“ Tila naeratas.

      Coblin serveeris neile isuäratavaid roogi, mis СКАЧАТЬ