Armastuse dünastia. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õitsema ja mandlipuud olid juba roosas ja valges rüüs.

      Kingfisher järgnes talle nagu koer ning Tilat lohutas see, kui ilus kõik oli.

      Ta ütles Kingfisherile, et neil pole midagi süüa.

      Pärast seda, kui ta oli hobuse talli viinud, tuli ta majja tagasi.

      Ta pöördus ukse poole.

      Samas kuulis ta, et keegi on hallis, ning mõtles, kes see võib olla.

      Ta oli üpris kindel, et niisugusel pärastlõunasel kellaajal on puhkab seal Coblin.

      Ilmselt norskab ta tugitoolis, mille ta kööki oli viinud.

      Tila oli uudishimulik ja astus elutoast välja.

      Seejärel hüüatas ta rõõmust.

      Seal seisis Roby.

      Venna selja taga ukseavas nägi ta oma hämmastuseks ilusat kaarikut, mille ette oli rakendatud kaks hobust.

      Ta jooksis venna juurde, käed õieli.

      „Roby! Roby! Sa oled siin! Kui tore!“

      Ta heitis käed vennale kaela ümber ja Roby suudles teda, öeldes:

      „Ma arvasin, et sul on hea meel mind näha. Kuidas sul läheb?“

      „Läks halvasti, kuni ma sind nägin!“ vastas Tila. „Miks sa koju tulid? Mis on juhtunud?“

      „Väga palju,“ vastas Roby, „ning mul on sulle palju rääkida. Ent kõigepealt las ma käsin Coblinil mu tallimehele talli näidata.“

      Tila silmad läksid suureks.

      Siiski ta teadis, et praegu pole mõtet vennalt midagi küsida.

      Ta jättis Roby sinnapaika ja jooksis mööda pikka vahekäiku kööki.

      Ta lükkas elutoa rohelise kaleviga kaetud ukse lahti.

      Siis jooksis ta üle kiviplaatidega põranda köögiust avama.

      Nagu ta oli arvanud, olid mõlemad Coblinid tugitoolis magama jäänud.

      Enne olid nad olnud kabinetis.

      Hetkeks Tila kõhkles.

      Ta teadis, kuidas nad seda pärastlõunast tukastust naudivad.

      Ent Roby oli kodus ja see oli palju tähtsam kui miski muu.

      Ta puudutas Coblinit õlast.

      „Tõuse üles,“ ütles ta leebelt, „Sir Robert on siin!“

      „Ah? Mida te ütlesite?“ küsis Coblin segaduses.

      „Sir Robert tuli ja tahab, et sa juhataksid ta tallipoisile teed talli juurde.“

      „Sir Robert on tagasi?“ pomises Coblin.

      Kui ta end jalule ajas, avas ta naine silmad.

      „Kui Sir Robert on tagasi, preili Ottila,“ ütles ta, „pole meil midagi õhtusöögiks süüa, nagu te hästi teate!“

      Coblinid kutsusid teda alati täisnimega.

      Nad arvasid, et „Tila“ ei ole küllalt lugupidav.

      „Küll me midagi leiame,“ ütles Tila usalduslikult, „aga las ma rägin enne Sir Robertiga. Ma isegi ei tea, kas ta jääb siia.“

      Coblin tõusis püsti.

      Ta pani selga jaki, mis oli rippunud tooli seljatoel.

      Niidid hargnesid ning jakk oli mitmest kohast katki.

      Samas, jakk seljas, nägi Coblin välja nagu alati – perekonna ülemteener, kes tundis suure maja etiketti nõudepesuruumist kuni pööninguni välja.

      Ta silus oma vähesed valged juuksed korda.

      Siis kõndis ta väärikalt nagu tavaliselt köögist välja ning mööda vahekäiku halli.

      Roby ootas seal.

      Ta vaatas vanaisa kella kõrval rippuvat maali majast.

      See oli maalitud sada aastat tagasi, mil hoonele olid tehtud gruusiapärased ümberehitused.

      Tila vaatas seda sageli, kuid kurb oli näha, et Staverly polnud enam samasugune.

      Roby uuris maali tähelepanelikult.

      Ta pööras ümber alles siis, kui ta õde ja Coblin tema juurde jõudsid.

      „Tere õhtust, Sir Robert!“ ütles Coblin.

      Tila mõtles alati, et hääl teeb teenri kuidagi piiskopi sarnaseks.

      „Tore sind näha, Coblin,“ vastas Roby, „palun näita mu tallipoisile, kuhu hobused panna. Ta tuleb majja magama. Nagu sa tead, laseb talli katus läbi.“

      „Hästi, Sir Robert,“ ütles Coblin üllatumata.

      Ta kõndis esiukse juurde ning läks edasi kaariku poole.

      „Kui sina ja su tallipoiss kavatsete siia jääda,“ ütles Tila, „siis ma loodan, et oled süüa kaasa võtnud. Majas ei ole midagi – see tähendab mitte midagi.“

      „Ma arvasingi seda,“ vastas vend, „ning võtsin kaasa korvitäie igasuguseid häid asju!“

      Tila põrnitses teda.

      „Kes sulle selle andis?“ nõudis ta.

      „Ma ostsin selle!“

      Pärast vaikust küsis Tila:

      „Kas sa teed… nalja?“

      „Ei, ja mul on sulle üpris palju rääkida,“ vastas vend, „ent lähme kusagile, kus saab maha isuda. Juhuslikult olen ma meile ka šampanjat kaasa võtnud!“

      „Ma arvan, et näen und!“ ütles Tila, „kui sa ei ole just äkki – üleöö – miljonäriks saanud!“

      „Peaaegu olengi,“ vastas Roby.

      „Siis ma näen und!“ õhkas Tila.

      Ta läks ees ema elutuppa, mis oli täpselt samasugune nagu ema eluajal.

      Sellepärast, et sealset Prantsuse mööblit ei olnud maha müüdud.

      Samuti mitte pilte, mis nende vanaisa oli ostnud pärast Prantsuse revolutsiooni.

      Ta oli need kohusetundlikult järgmisele baronetile pärandanud.

      Päike paistis läbi akna ning ehkki kardinad olid ees, tundus tuba väga kena.

      Eelmisel päeval oli Tila pannud vaasi nartsisse ja suuremasse vaasi valgeid sireleid.

      Roby seisis seljaga tühja kamina poole.

      Tila СКАЧАТЬ